Lisades olemasolevale lahusele tilkhaaval 1 M HCl vesilahust hakkab eralduma gaasi mullikesi. Kompleksühendi teke: Katse 6. Lisade Cu SO4`le tilkhaaval 6 M NH3H2O`d värvub osa lahusest tumesinises ning tekib valge sade. Lahust loksutades annab tekkiv kompleksioon [Cu(NH 3)4]2+ lahusele helesinise värvuse. CuSO4 (aq)+ 4NH3*H2O(aq) [Cu(NH3)4]SO4 (aq)+ 4H2O(l) Cu2+(aq)+NH3-(aq) [Cu(NH3)4]SO4(aq) Metallid, metallide pingerida: Katse 7. Pannes soolhappesse metallilist tsinki hakkab reaktsiooni käigus gaasiline vesinik eralduma. Zn(s) + 2HCl(aq) ZnCl2 (aq)+ H2(g) H++1e-H0 (oksüdeerija) Zn0 -2 e- Zn+2 (redutseerija) Pannes soolhappesse metallilist vaske reaktsiooni ei toimu. See on tingitud metallide paiknemisest pingereas. Metallid, mis asuvad metallide pingerea lõpuosas on vähe aktiivsed. Seega ka Cu on väheaktiivne metal samas kui Zn on aktiivne metall. Katse 8. Cu+HNO3Cu(NO3)2+NO+ H2O Cu0-2e- Cu+2 (redutseerija)
Neljanda ja viienda rühma katioonide tõestamine leekreaktsioonidega Uuritav aine viiakse kroomnikkel- või plaatinatraadist leeknõelal leeki. Erinevad metallide kloriidid annavad gaasipõleti leegis erinevaid värvusi. Na-soolad – kollane K-soolad – lilla Ca-soolad – telliskivipunane Ba-soolad – roheline Sr-soolad – karmiinpunane Enne soola leeki viimist tuleb kontrollida nõela puhtust. Selleks kastetakse nõel kontsentreeritud soolhappesse ja viiakse leeki. Kui nõel on puhas, siis leek ei värvu. Leegi värvumisel tuleb nõela korduvalt kasta happesse ja kuumutada, kuni see enam ei värvu. Tundmatu sool nr.7 Viisin läbi leekreaktsiooni, mis ei paistnud andvat mingisugust iseloomulikku leekreaktsooni, järelikult jäi üle, et tegemist võis olla NH 4 -soola või Mg-soolaga. Lahustasin soola destilleeritud vees ja lisasin lahusele NH 4+ ioonide tõestamiseks Nessleri reaktiivi
Na- soolad värvivad leegi kollaseks K- soolad lillaks Ca- soolad telliskivipunaseks Ba- soolad roheliseks Sr- soolad karmiinpunaseks Uuritav aine viiakse leeki kroomnikkel- või plaatinatraadist leeknõelal. Eelnevalt tuleb kontrollida leeknõela puhtust. Selleks kastetakse nõel konts. soolhappesse ja viiakse gaasipõleti leeki. Kui nõel on puhas, siis leek ei värvu. Kui leek värvub, siis puhastatakse seda korduva soolhappesse kastmise ja kuumutamisega seni, kuni leek enam ei värvu. Puhta nõela otsa külge võetakse veidi tahket ainet ja viiakse leeki. Leegi värvumise järgi saab otsustada nende ioonide sisalduse üle uuritavas aines. NB! K leeki on raske näha ja seepärast vaadatakse seda läbi sinise pudeli. Peale katset puhastatakse leeknõel happega.
Katse 3.2. Al3+-ioonide tõestus Cu2+-, Cd2+-, Fe3+- ja Zn2+-ioonide juuresolekul Kandsin filterpaberlile tilga K4[Fe(CN)6] lahust ja tilga keskele ühe tilga analüüsitavat lahust. Seejärel hoidsin laiku avatud NH3H2O pudeli kohal. Katse 4. IV rühma katioonide (Ba2+, Sr2+ ja Ca2+) tõestamine leekreaktsioonidena Viisin uuritava aine leeki leeginõelal. Eelnevalt kontrollisin leeginüela puhtust, selleks kastsin nõela konts. soolhappesse ja viisin gaasipõleti leeki. Nõel on puhas, kui leek ei värvu. Võtsin puhta nõela otsa külge veidi tahket ainet ning viisin leeki. Leegi värvumise järgi tegin kindlaks nende ioonide sisalduse uuritavas aines. Na-soolad värvisid leegi kollaseks, K-soolad lillaks, Ca-soolad punakaspruuniks, Ba-soolad roheliseks, Sr-soolad punaseks. Kokkuvõte Laboratoorses töös tegin katseid erinevate rühmade katioonidega ning tõestasin nende olemasolu lahustes
ZnCl2 3.Töö käik 3.1 Galvaanipaari moodustamine Asetasin tsingikraanuli tsentrifuugiklaasi ja valasin peale soolhappelahust. Zn + 2HCl → ZnCl2 + H2 Zn + 2H⁺ → Zn²⁺ + H2 Redutseerija Zn Oksüdeerija H+ Zn - 2e⁻ → Zn²⁺ 2H⁺ + 2e⁻ → H2 3.1.1 Järgnevalt asetasin samasse tsentrifuugiklaasi (soolhappelahusesse) vasktraadi nii, et see ei puutuks kokku tsingiga. Jälgisin, kas vase pinnalt eraldub vesinikku. Vasktraadi asetamisel soolhappesse ei eraldu vesinikku, sest vase redokspotensiaal on liiga suur (vesinikust suurem). Seejärel viisin vasktraadi kontakti tsingigraanuliga ja jälgisin, kas vase pinnalt hakkab eralduma vesinikku. Nägin, et vasktraadi pinnalt eraldus vesinikku, sest viies vase kontakti tsingiga soolhappe kui elektrolüüdi lahuses, tekib sisuliselt Galvaanipaar, milles vask on katoodiks, sest ta redokspotensiaal on kõrgem. Katoodi ehk vasktraadi pinnal toimus vesinikku redutseerumine
Büretid sätiti ühele tasemele ning kontrolliti, et vee nivood oleks mõlemas büretis silmajärgi ühel kõrgusel. Katseklaas ühendati tihedalt korgiga. Seejärel tõsteti üks büretiharu teisest umbes 15 cm kõrgemale ning jälgiti, et vee nivoo püsiks paigal. Kui nivoo ei muutunud, võis öelda, et katseseade on hermeetiline ja sai alustada katsega. Büretid viidi tagasi ühele kõrgusele ja eemaldati katseklaas. Võeti metallitükk ja mähiti see märja filterpaberi sisse nii, et soolhappesse sattumisel see avaneks. Väikse mõõtesilindriga mõõdeti 5,5 ml soolhappelahust. Valati mõõdetud kogus katseklaasi lehtri abil nii, et katseklaasi ülemine osa ei puutuks happega kokku. Metallitükk tuli asetada katseklaasi nii, et see ei kukuks veel lahusesse, aga oleks umbes 1 cm allapoole avaust. Katseklaas suleti hermeetiliselt, aga ettevaatlikult, et metallitükk happesse veel ei kukuks. Bürettidel tuli järjekordselt viia nivood ühele tasemele. Seejärel tuli üles kirjutada
Järeldused Normaalselt on sülje amülaasi aktiivsus 160-320 ühikut, mina sain selleks 640. Katse viga võis tulla ebatäpsetes proovide võtmistes ja ka esimese katseklaasi ebapiisavast segamisest. Vere analüüs Vere hemoglobiinisisalduse määramine Töö käik Viisin hemomeetri keskmisesse katseklaasi 0,1n HCl kuni jaotuseni 2 (gradueerimata osa). Verd võtsin 20 l kapillaarpipetiga ning puhusin ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Segasin katseklaasi sisu ning jätsin seisma. 5 minuti möödudes hakkasin sinna lisama destilleeritud vett, samal ajal ettevaatlikult klaaskepikesega segades. Kui uuritava lahuse värvus hakkas lähenema standardi värvusele, lisasin vett tilgakaupa. Katse andmed ja arvutused Hemoglobiini hulk katseklaasi skaalal vedelikunivoo alumise meniski järgi : 111 g/l Järeldused Hemoglobiini norm naistel 115-150 g/l, meestel 130-165 g/l. Minu katse tulemus jäi naiste
Toitumisõpetus praktikumide protokollid Koostas: Juhendaja: Kaie Martverk Tallinna Tehnikaülikool 2014 VERE ANALÜÜS VERE HEMOGLOBIINISISALDUSE MÄÄRAMINE Määramise käik. Hemomeetri keskmisesse katseklaasi viiakse 0,1n HCl kuni jaotuseni 2 (gradueerimata osa). Verd võetakse 20 l kapillaarpipetiga ning puhutakse ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Katseklaasi sisu segatakse ning jäetakse seisma. 5 minuti möödudes hakatakse sinna lisama destilleeritud vett, segades ettevaatlikult klaaskepikesega. Kui uuritava lahuse värvus hakkab lähenema standardi värvusele, lisatakse vett tilgakaupa. Arvutus. Hemoglobiini hulk loetakse katseklaasi skaalalt vedelikunivoo alumise meniski järgi. Tänapäeval on ühikuks g/l. Tulemus: Mina sain oma katses hemoglobiini hulgaks 167 g/l.
trombotsüütidest. · Vere üldhulk inimesel on 1/13 keha massist (5-6 l), millest vereplasmat on 55% ja rakulisi elemente 45%. · Vereplasma sisaldab vett (90-92%), valke, glükoosi, Na+, K+, Ca2+, HPO42-, HCO3- ioone. Vere hemoglobiinisisalduse määramine Töö käik · Viisin hemomeetri keskmisesse katseklaasi 0,1n HCl kuni jaotuseni 2 (gradueerimata osa). · Verd võtsin 20 l kapillaarpipetiga ning puhusin ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Segasin katseklaasi sisu ning jätsin seisma. 5 minuti möödudes hakkasin sinna lisama destilleeritud vett, samal ajal ettevaatlikult klaaskepikesega segades. · Kui uuritava lahuse värvus hakkas lähenema standardi värvusele, lisasin vett tilgakaupa. Katse andmed ja arvutused Hemoglobiini hulk katseklaasi skaalal vedelikunivoo alumise meniski järgi : 168 g/l Järeldused Hemoglobiini norm naistel 115-150 g/l, meestel 130-165 g/l. Minu katse tulemus jäi meeste ülemise
annaabi.ee 
