mikroorganismide tegevuse. Seetõttu pole riknenud silo kunagi hallitanud. Kuid võihappelisel käärimisel kõrge pH juures lagunevad valgud. Tekib ammoniaak, mis omakorda seob piimhapet. lenduvate rasvhapete C3H7COOH Butaanhape Võihape -6 sulamis temp. Rasvhapetest kõige paremini lahustub vees ainult võihape Kartulis on palju tärklist (1217%). Tärklis on kasulik soolestikule, sest selle lagunemisel erinevate soolebakterite mõjul tekib võihape, mis aitab võidelda mitmete soolehaigustega, sealhulgas ka jämesoolevähiga.
tooraineks. Väävlit kasutatakse ka kautsuki vulkaniseerimisel, lõhkeainete, värvide ja muude kemikaalide tootmisel. Kasutatakse ka paljude ainete kuivatamisel. Väävel põleb sinise leegiga. Väävel looduses Väävel on organismide elutegevuseks vajalik element. Taimed omastavad vees lahustunud väävliühendeid, peamiselt sulfaate juurtega mullast. Organismides toimuva valgusünteeso käigus sulfaadid redutseeruvad. Valkude lagunemisel soolebakterite tegevuse tulemusena tekivad uuesti sulfaadid. Elusorganismide jäänuste kõdunemisel tekib valkude lagunemisel H2S mis väävlibakterite toimel oksüdeerubväävelhappeks ja sulfaatideks. Väävli põlemis/plahvatusreaktsioon. Happevihmad Inimtegevuse tagajärjel on looduslik tasakaal natuke rikutud. Mitmete kütuste põletamisel paiskub õhku suurtes kogustes SO 2 , SO3 , NOx . Need ühendid oksüdeeruvad õhuhapniku, niiskuse ja vihmavee toimel moodustades mitmeid
vanusegruppides. Kliiniline pilt. Inkubatsiooniperiood kestab 35 päeva, järgneb kõhuvalu ja vesine diarröa, hiljem ilmub rooja veri. Palavikku tavaliselt ei ole. 3. MILLELE VIITAVAD KESKONNAS COLI-LAADSED BAKTERID? MKS NEID ON VAJA MÄÄRATA? Escherichia coli on otsene fekaalse päritoluga reostuse näitaja. E. coli avastamine joogivees tõestab väljaheidetega levivate haigustekitajate joogivette sattumise võimalust. See on heterogeenne grupp soolebakterite sugukonda kuuluvatest erinevatest perekondadest (G. Escherichia, G. Citrobacter, G. Enterobacter, G. Klebsiella jt). Neid leitakse nii väljaheidetes kui ka väliskeskkonnas (toitaineterikkas vees, reovees, pinnases, lagunevas taimses materjalis). Nende avastamine joogivees näitab: Joogivee töötlemise puudulikkust; Joogivee saastumist pärast desinfitseerimist; Toitainete rikkust vees (torustikus) Haigustekitajate joogivette sattumise võimalikkust; 4
mille sildile on kirjutatud lihtsalt taimne rasv (kui ei ole täpsustatud, et tegemist on palmi- või kookosrasvaga). Väldi menüüs kalapulki, vorsti, maksavorsti, viinereid, sardelle, salaamit jms. Piima tarbi 1-2 portsjonit päevas, kusjuures 1 portsjon on 1klaas piima, jogurtit või kodujuustu või 30g juustu. Paljud inimesed on lehmapiima suhtes allergilised või puudub neil piisav hulk vajalikke ensüüme, et seda seedida. Valkude mittetäieliku seedimise produktid aga muudetakse soolebakterite toimel toksilisteks ühenditeks, mis suurendavad haiguste tekkimise võimalust. Paljude terviseprobleemide puhul võib olla kasuks kaseiinivaba dieet. Kõrgekvaliteedilise valgu kindlustavad kala ja muna. Valgud koosnevad aminohapetest, millest asendamatuid aminohappeid keha ise ei tooda ja neid on võimalik saada vaid toidust. Kui aga menüüs on liiga palju valku, siis see tähendab ka
Viirused ja bakterid põhjustavad harva kauakestvat kõhulahtisust (keskmiselt umbes nädal), erandina tekitavad algloomad pikemaajalisemat seedetrakti korratust. Ägeda ja kroonilise kõhulahtisuse piir on ~3 nädalat. Imikute mittenakkuslik kõhulahtisus: Elu esimesel poolaastal on roojamise sagedus suurem (näiteks rinnapiimatoidul laps võib roojata peale iga toitmiskorda). Enamasti on imikute nädalaid kestva vedela ja gaasiderohke väljaheite taga soolebakterite omavaheline ebakõla. Sageli esinev roheka tooniga väljaheide on peamiselt põhjustatud bilirubiini soolesisese lõhustumise muutusest, kus oma roll on teatud bakteritel. Mikroobide ainevahetusel on vägagi oluline osa inimese seedetrakti talitluse regulatsioonil, näiteks aitavad nad sapphappe- ühendeid, valgujääke ja teatud suhkruid lammutada jne. Seedimise korrigeerimiseks sobivad probiootikumid, mis aitavad bakterite suhted tasakaalu viia
väävelhappe on väävel ka mineraalväetiste tooraineks. Väävlit kasutatakse ka kautsuki vulkaniseerimisel, lõhkeainete, värvide ja muude kemikaalide tootmisel. Kasutatakse ka paljude ainete kuivatamisel. Väävel põleb sinise leegiga. Väävel looduses Väävel on organismide elutegevuseks vajalik element. Taimed omastavad vees lahustunud väävliühendeid, peamiselt sulfaate juurtega mullast. Organismides toimuva valgusünteeso käigus sulfaadid redutseeruvad. Valkude lagunemisel soolebakterite tegevuse tulemusena tekivad uuesti sulfaadid. Elusorganismide jäänuste kõdunemisel tekib valkude lagunemisel H 2S mis väävlibakterite toimel oksüdeerubväävelhappeks ja sulfaatideks. Väävli põlemis/plahvatusreaktsioon. Happevihmad Inimtegevuse tagajärjel on looduslik tasakaal natuke rikutud. Mitmete kütuste põletamisel paiskub õhku suurtes kogustes SO2 , SO3 , NOx . Need ühendid oksüdeeruvad õhuhapniku, niiskuse ja vihmavee
Positiivse toime tõttu naha elastsusele on ta mitmete kreemide oluline komponent. 4.4. K – vitamiin C. Dam sooritas mitmeid katseid vere hüübimise ja toidu koostise vahelise seostega. 1939. aastal tõestasid C. Dam ja P. Karrer vitamiin K keemilise struktuuri ning ka selle ühendi vitameeria. Vitamiin K tähis tuleneb saksakeelsest sõnast Koagulation [4, lk 29]. K-vitamiini saab suhteliselt vähestest toiduainetest, kuid seda sünteesitakse ka soolebakterite abil organismis. K-vitamiin soodustab vere hüübimist, teda on vaja ka luude nõutava mineraalkoostisesse ning neerude normaalse toimimise tagamiseks [3, lk 29]. Me omastame seda hästi kalasaadustest rapsiõlist, rohelisest teest, kapsast jm [LISA1]. K- vitamiini imendumine vajab rasvast keskkonda, sapphappeid ja rasvu lagundavat kõhunäärme ensüümi. Sapipuuduse korral on imendumine seedekulglast häiritud. K-
mikroobide arengut soolestikus, alandavad soole pHd, stimuleerivad immuunsüsteemi, produtseerivad K ja B vitamiine, aitavad kaasa süsivesikute seeditavusele. Kasutatakse probiootikumina. · Bifidobaktereid stimuleerivaid oligosahhariide (inuliin, raftiloos jne) saab kasutada prebiootikumidena. Prebiootikumidena toimivad nii frukto- kui ka galaktooligosahhariidid. · Prebiootikumid on ained, mis stimuleerivad kasulike soolebakterite paljunemist sooles (selektiivne metabolism) · Ka arabinoksülaanid stimuleerivad bifidobakterite kasvu sooles. Sööge täisteratooteid! Kliid! · Sünbiootikumid o probiootikumid o prebiootikumid o probiootikum + prebiootikum = sünbiootikum · Fruktaanid (inuliin ja FOS) kui prebiootikumid · Fruktaanid on lineaarsed või hargnevad -sidemega seotud fruktoosi jääkidest ahelad.
Sojapiim, mandlipiim ja kookospiim on alternatiivsed võimalused, kuid ka sojavalgu suhtes on umbes kümnendik elanikkonnast allergiline. Rohket loomse valgu tarbimist seostatakse südamehaiguste, kõrge vererõhu, vähi, neeruhaiguste, osteoporoosi ja neerukivide kõrgenenud riskiga, taimetoit aga vähendab nende haiguste riski. Vähiriski suurendavad eriti just küpsetamisel, grillimisel ja söestumisel muundunud valgud, samuti mittetäielikult seeditud valkudest soolebakterite poolt tekitatud toksilised ühendid. Liiga suure valgusisaldusega toit soodustab kaltsiumi väljaviimist kehast uriiniga, samas soodustab liigne kaltsium neerudes neerukivide teket, neerud saavad liigse koormuse. SÜSIVESIKUD JA SUHKUR Paljude haiguste ja enneaegse vananemise tekkes on süüdlaseks rafineeritud suhkur. Valgest suhkrust on eemaldatud kõik vitamiinid, mineraalained ja vajalikud toitained. Soovitame tarbida rafineerimata toorsuhkrut, vahtrasiirupit, mett, steviat jt
siis ei arene loote maks korralikult välja ja ei tule peale sündi bilirubiini kahjutuks tegemisega nii kiirelt toime kui peaks! Ülaltoodud sümptomid pole siiski ainukesed, kus süüdlaseks on tõenäoliselt pärmseen. Pärmseen võib olla üheks põhjustajaks ja osaliseks veel paljude teiste tõsiste krooniliste haiguste puhul Seega on soolestiku tervishoius ja seega ka keha tervishoius, kõige olulisem tasakaal antud juhul siis erinevate soolebakterite tasakaal soolestikus. Kõige kergemini läheb tasakaalust välja piimhappebakterite osa. Samas võib lohutuseks öelda, et seda tasakaalu on ka kõige lihtsam hoida ning taastada. Aga sellest veidi hiljem. Mikrofloora viivad paigast ära peale antibiootikumide tarvitamise ka mitmed teised faktorid, mis on allpool täpsemalt välja toodud. Kokkuvõtlikult võib aga öelda, et peamisteks pärmseent vohama panevateks ja piimhappebaktereid hävitavateks faktoriteks on:
talumatus. Ajalooliselt karjakasvatamisega tegelenud etniliste gruppide järeltulijatel säilub laktoosi lõhustamiseks vajaliku laktaasi aktiivsus enamasti elu lõpuni. Piirkondades, kus piima hakati toiduks tarvitama suhteliselt hiljuti (Alaska indiaanlased, Gröönimaa eskimod, jaapanlased jne.), on elanikkonna seas levinud piimasuhkru talumatus (neil kujuneb täiskasvanueas välja laktaasi defitsiit ehk hüpolaktaasia). Lõhustumata jäänud laktoosist tekivad soolebakterite toimel piimhape jt. orgaanilised happed, mis häirivad vee imendumist, kutsuvad esile soole kokkutõmbeid ja põhjustavad kõhulahtisust. Et hüpolaktaasia pole praktiliselt kunagi absoluutne, s.t. ensüümi aktiivsus pole täielikult kadunud, saab selline inimene rõõsa piima enamasti asendada kefiiriga, jogurtiga, petiga, kohupiimaga, juustuga. Analoogne hüpoteetiline teooria esitatakse taimsete süsivesikute kasutamise kohta. Nimelt,
Fakult.anaeroobid. nad toituvad ainetest, mis ülemistes seelekulgla osades seedimata ja imendumata jäävad (kiudained) ning ka irdunud sooleepiteelist ja soolelimast. Soolemikrofloora on nagu organ, ta viib lbi reaktsioone, nii kasulikke kui ka kahjulikke. Jämesoolebakterid sünteesivad sooles vitamiine, töötavad ümber sapphappeid ja lagundavad sooles neid toiduaineid, mis peensooles jäid imendumata. Prebiootikumid, soodustavad selektiivselt kasulike soolebakterite paljunemist inimese sooles. Olulisemad bakterhaigused: Siberi katk. Bacillus anthracis. Botulism. Clostridium botulinum. Koolera. Vibrio cholerae. Uroinfektsioonid. E. coli, Proteus, Ureaplasma jt. Difteeria. Corynebacterium diphtheriae. Düsenteeria. Shigella tüved. Toidumürgitus. Bacillus cereus, Campylobacter jejuni, Clostridium perfringens, E. coli, Salmonella typhimurium, Staphylococcus aureus, Yersinia enterocolitica. Gaasgangreen. Clostridium perfringens, Cl. histolyticum, Cl. septicum
Ajalooliselt karjakasvatamisega tegelenud etniliste gruppide järeltulijatel säilub laktoosi lõhustamiseks vajaliku laktaasi aktiivsus enamasti elu lõpuni. Piirkondades, kus piima hakati toiduks tarvitama suhteliselt hiljuti (Alaska indiaanlased, Gröönimaa eskimod, jaapanlased jne.), on elanikkonna seas levinud piimasuhkru talumatus (neil kujuneb täiskasvanueas välja laktaasi defitsiit ehk hüpolaktaasia). Lõhustumata jäänud laktoosist tekivad soolebakterite toimel piimhape jt. orgaanilised happed, mis häirivad vee imendumist, kutsuvad esile soole kokkutõmbeid ja põhjustavad kõhulahtisust. Et hüpolaktaasia pole praktiliselt kunagi absoluutne, s.t. ensüümi aktiivsus pole täielikult kadunud, saab selline inimene rõõsa piima enamasti asendada kefiiriga, jogurtiga, petiga, kohupiimaga, juustuga. Analoogne hüpoteetiline teooria esitatakse taimsete süsivesikute kasutamise kohta.
annaabi.ee 
