Surnumeri asub 396 m allpool merepinda ning on suure rifioru osa. Surnumeri polegi tegelikult meri, vaid kahest nõost koosnev järv. See järv on 72 km pikkune ja 14 km laiune. Sellises soolases vees ei ela ükski kala, kuid seal elab mitmeid soolalembeseid baktereid. SOOLAJÄRV - israelis, Jeruusalemmast vaid poole tunni tee kaugusel asuvas maailma madalaimas paigas paiknev Surnumere nime kandev soolajärv on terviseturistide üks meelispaiku kogu maailmas. Järve lõunaosas on kuumaveeallikad ja tiigid rammusa musta mudaga, mil samuti tugevad ravimiomadused. Pea kogu Mendelejevi tabelit sisaldav vesi ravib edukalt ka liigese- ja paljusid muid haigusi. Surnumere juures ravib ka õhk. Asupaiga unikaalsusest tingituna on kliima eriline. 300
Tänapäeval ,kahjuks, selline elustik on välja surnud. Magevee järved Surnumere ümbruses on täiesti ära kuivanud. Iga aastaga tõuseb aurustumisprotsent ja järve soolsus tõuseb veelgi. Alates 1929. aastast on teadlaste sõnul veetase Surnumeres langenud rohkem kui 17 jalga. (http://www.naturalhistorymag.com/master.html? http://www.naturalhistorymag.com/1003/1003_feature.html ) Elu Surnumeres Surnumere soolasuse tõttu ei ela seal kalu ega suuri veetaimi, avastatud on aga soolalembeseid vetikaid, baktereid ja arhesid (prokarüootsete organismide rühm, millesse kuuluvad organismid on omadustelt rakutuumata organismide ja rakutuumaga organismide vahepealsed). Need organismid on kohastunud eluks sellises soolases keskkonnas. Suuremaid veetaimi kasvab aga sissevoolavate jõgede suudmeis(http://et.wikipedia.org/wiki/Surnumeri ). Üleujutuste ajal võib vee soolsus väheneda 35 protsendilt 30 protsendile või isegi madalamale
(särjesilm). Veesisesed lehed on kas hästi lõhestunud, peened ja kaharad (nagu tillilehed) või pikad ja kitsad. Seetõttu vee lainetus neid ei lõhu. Veekogu põhja kinnitumiseks on veetaimedel tugev ja hästi harunenud juurestik. veesisene taimestik moodustab kõige suurema pindala järvetaimestikust. Laialt on levinud tähkjas vesikuusk, kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mänd- vetikalised. Taimplankton Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia echinulata õitsemine. 14. Järvedele iseloomulik loomastik. ainuraksed: viburloom, ripsloom. Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest. Paelussid . zooplankton, pisikaan,
Veesisesed taimed(Kasvukoht: sügavamas vees, kus on veelpiisavalt valgust. Omadused ja liigid: nad on üleni vee all (vesikatk, vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale(särjesilm). Veesisesed lehed on kas hästi lõhestunud, peened ja kaharad (nagu tillilehed) või pikad ja kitsad. Seetõttu vee lainetus neid ei lõhu.Veekogu põhja kinnitumiseks on veetaimedel tugev ja hästi harunenud juurestik) Taimhõljum(Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikateõitsemised. Taimhõljumit on rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis, kus on valgem. Arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad.Taimhõljumist toituvad väikesed loomhõljumihulka kuuluvad organismid ja kalamaimud) Järveloomastik. Järvede loomhõljum (zooplankton), põhjaloomastik, teised selgrootud-
veetaimedel on sageli risoomid, millega nad edukalt paljunevad. Veetaimede seemneid aitab levitada vesi, lainetega kanduvad need kaugele. Osa seemneid kleepub veelindude külge, kellega need teistesse veekogudesse rändavad. Eesti järvedes on eriti rohkesti mitmesuguseid vetikaid väikesed, üksikuna palja silmaga nähtamatud, vees hõljuvad vetikad moodustavad taimhõljumi e. taimplanktoni taimhõljum soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini- ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia chinulata õitsemine. vetikate hulgas leidub palju haruldusi taimhõljumit on rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis, kus on valgem arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad
ahtaleheline hundinui, kõõlusleht. Üleujutavatel aladel domineerivad tarnad jne. Ujulehtedega taimedest kasvavad peamiselt kollane vesikupp, ujuv penikeel, vähemal määral leidub valget vesiroosi. Kõige suurema pindala on hõivanud veesisene taimestik. Laialt on levinud tähkjas vesikuusk, kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mändvetikalised. Plankton. Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised. Loomastik on järves mitmekesine: osa loomi elab sügaval veekogu põhjas, osa liigub aktiivselt ringi, st. ujub, osa hõljub vees. Eesti magevete selgrootute fauna on rannikumere omast märksa liigirikkam. Tigusid on Eesti magevetest leitud 32 liiki. Enamik neist eelistab seisva või aeglaselt voolava veega taimestikurikkaid biotoope
-veetaimedel on sageli risoomid, millega nad edukalt paljunevad. Veetaimede seemneid aitab levitada vesi, lainetega kanduvad need kaugele. Osa seemneid kleepub veelindude külge, kellega need teistesse veekogudesse rändavad. -Eesti järvedes on eriti rohkesti mitmesuguseid vetikaid -väikesed, üksikuna palja silmaga nähtamatud, vees hõljuvad vetikad moodustavad taimhõljumi e. taimplanktoni Taimplankton -väga liigirikas vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini- ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia chinulata õitsemine. -vetikate hulgas leidub palju haruldusi -taimhõljumit on rohkem rohketoitelistes järvedes, eriti nende pinnakihis, kus on valgem -arvukad vetikad on järvedes põhilised hapniku ning orgaanilise aine tootjad
levinud pilliroog, järvekaisel, ahtaleheline hundinui, kõõ1usleht. Üleujutavatel aladel domineerivad tarnad jne. Ujulehtedega taimedest kasvavad peamiselt kollane vesikupp, ujuv penikeel, vähemal määral leidub valget vesiroosi. Kõige suurema pindala on hõivanud veesisene taimestik. Laialt on levinud tähkjas vesikuusk, kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mändvetikalised. Plankton. Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia echinulata õitsemine. Vetikate hulgas leidub palju haruldusi liike. Jõed Eesti jõgede arv oleneb nende arvelevõtmise alampiirist. Vooluveekogude ametlikus nimestikus (kinnitatud 1982) on toodud andmed 1755 jõe, oja ja kraavi kohta. Eesti
annaabi.ee 
