Eesti rahvakalender Eesti rahvakalendri tähtpäevade kujunemise aluseks on: Ristiusk Loodususk Aastaajad Põlvest põlve edasipärandatud kombed, kogemused, oskused Jaanuar - südakuu 17.01 tõnisepäev e. püha Antoniuse päev ( sigade kaitsepühak) Tõnnivakkadesse pandi ohvriande Tõnisepäeva päike oli raviva toimega Tõnisepäev oli talvepoolitaja Veebruar - hundikuu 2.02 küünlapäev Küünalde valmistamine õnnestus hästi Algasid ettevalmistused kevadeks Naistel luba kord aastas kõrtsi minna Algas kangakudumine Alustati talusse abitööjõu otsimisega Veebruar- hundikuu Vastlapäev e. lihaheitepäev Liulaskmine edendab linakasvu Algas paast- enam ei söödud lihatoite Seaaustamine Veebruar- hundikuu tuhkapäev Pesupesemine- pesul valge sära järgmise aastani Ettevalmistus suviseks tööks - tuhk põllule Tuhapoisi peitmine naabrite tubadesse - kes hoolas koristaja, leidis selle üles Veebruar-radokuu...
Kui Lydia Koidula näeb eluteed pigem positiivse nurga alt, siis vastupidiselt sellele Juhan Liiv on kritiseeriv. Mõlemad kirjanikud kirjeldavad eluteekonda läbi looduse. Palju on luules kasutatud sügist. Sisse on toodud ka isamaa ning armastus. Lydia üks põhimõtetest on elu nautida niikaua, kuni veel noorus kestab. Määgi nüüd ja mängi veel, Kus sul õitseb lapsemeel: Sirgud sokuks, - oled kange, Külm ja tuim kui lumehange! Kuna Juhan põdes ravimatut haigust, siis tema pigem ootas surma, kui soovis elada. Mehe luulest võib välja lugeda allaandmise märke, seda näitab ta läbi sügisese närtsimise. Oh kanarbik, oh lilleke, Mind kurbus rõhub rängasti: Sääl arm, sääl surm, sääl sügise Su silm nii taevasinine
karplava. Suured dionüüsiad olid riiklikult, kindla kava järgi korraldatud. Nendel hakati 5. sajandil etendama tragöödiaid. Ditüramb oli tõenäoliselt tragöödia eelkäija. Kuidas aga tragöödia välja kujunes, ei ole õnnestunud välja selgitada. Tragöödia värssdraama, mille teemaks on mütoloogilised või tõsised ja kangelaslikud teod. Sõnasõnaliselt tähendab tragöödia soku laulu (kr. k. tragos ode) viidates nii dionüüsiale, kus osalejad võisid olla sokuks kostümeeritud. Et tragöödia tähtsaimaks tunnuseks on kannatus ja vapustavad elamused, siis sageli annab selleks ainet surm ja õnnetu lõpp. Tragöödia vastandub komöödiale, mis oma karakterikujutamisega laskub madalamale igapäevaelust, sel ajal kui tragöödia tõuseb argielust kõrgemale. Komöödia (kr. k. komos ode lõbus lärmitsev salk + laul) naljakas, koomiline näidend. Arenenud dionüüsiate lõbusamast osast karnevalirongkäigust (ENE 4)
Sedaei kustutata, vaid see tuhmub ise pikkamööda. Komme on püsinud tänini. Kus uus number juba olemas, sinna teist ei tehta, peatutakse veidikeseks ning minnakse jälle edasi. Tundmatuks jäämist ei taotle ei nääripoisid ega näärisokud. Kui kauemaks peresse jäädakse, võetakse ülariided seljast, 2 maitstakse õlut, pähkleid, soolaube. Sokuks ja sokukarjasteks ning jõulupoisteks käivad ainult meesterahvad. Kui midagi söödavat kaasa antakse, on selleks nn näärikakk (saiakakk) või vorstirõngas, tänapäeval präänikud ja piparkoogid. Tüdrukutepoolne kingitus on pähklid, omakootud labakindad või sokid, vöö, tubakakott. Praeguse kella, raadio ja TV ajastul on uue aasta algus minuti pealt teada. Meeleavaldus uue aasta vastuvõtmise puhul on näiteks ilutulestikud linnades. Komme koguneda väljakukuuskede juurde
lapsele jõululaupäeva õhtul kingituse. Eriline perekingitus avatakse aga alles jõulupäeval, s.o. jõulu esimesel pühal. Jõuluajal riietusid norra lapsed spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kostüümidesse ning käisid jõuluõhtul perest peresse ande kogumas, just täpselt nii nagu seda teevad ameerika lapsed Halloweeni ajal ning meie lapsed mardi ja kadripäeval. Lasterühma liider oli riietatud kitseks või sokuks, sarnaselt meie traditsioonides näärisokuga. Andami kerjamist kutsutakse seal jõulusokuks käimiseks. Paljudes Norramaa paigus tehakse seda reeglina veel ka täna. Norrakeelne jõulutervitus kõlaks: GLEDELIG JUL! KOREA v Kristlikud kombed ei ole eriti laialt levinud, kuid sellele vaatamata tähistatakse jõule nii mõneski Korea piirkonnas. Siinsed kombed on tihedalt põimunud rahvuslike traditsioonidega
Seal toob teravatipulise mütsiga jõulupäkapikk, Julienssen, igale lapsele jõululaupäeva õhtul kingituse. Eriline perekingitus avatakse aga alles jõulupäeval, s.o. jõulu esimesel pühal. Jõuluajal riietusid norra lapsed spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kostüümidesse ning käisid jõuluõhtul perest peresse ande kogumas, just täpselt nii nagu seda teevad ameerika lapsed Halloweeni ajal ning meie lapsed mardi- ja kadripäeval. Lasterühma liider oli riietatud kitseks või sokuks, sarnaselt meie traditsioonides näärisokuga. Andami kerjamist kutsutakse seal jõulusokuks käimiseks. Paljudes Norramaa paigus tehakse seda reeglina veel ka täna. Norrakeelne jõulutervitus kõlaks: GLEDELIG JUL! Koreas ei ole kristlikud kombed eriti laialt levinud, kuid sellele vaatamata tähistatakse jõule nii mõneski Korea piirkonnas. Siinsed kombed on tihedalt põimunud rahvuslike traditsioonidega.
Suurte dionüüsiate korraldamisel võeti aluseks varasemad pidustused, eriti lenaiad: külapidu, kus toimus pidulik rongkäik, naised tantsisid ekstaatilisi tantse, rongkäigus kanti Dionysose kuju, türsoseid, tõrvikuid, oldi maskides, joodi veini, lauldi falloselaule. Dionysosele pühendatud hümn on ditüramb seda esitas tantsiv koor auloste saatel. Ekstaatiline meeleolu, õhtul tõrvikute valgusel esitatud. Sellest hakkas 7.-6. saj. kujunema pikem miimiline etendus. Juht oli sokuks riietatud. Suured dionüüsiad olid riiklikult, kindla kava järgi korraldatud. Nendel hakati 5. sajandil etendama tragöödiaid. Ditüramb oli tõenäoliselt tragöödia eelkäija. Kuidas aga tragöödia välja kujunes, ei ole õnnestunud välja selgitada. Tragöödia värssdraama, mille teemaks on mütoloogilised või tõsised ja kangelaslikud teod. Sõnasõnaliselt tähendab tragöödia soku laulu (kr. k. tragos ode) viidates nii dionüüsiale, kus osalejad võisid olla sokuks
saavutas panhelleenilise kuulsuse Olümposele kolimata. Artemis: Apollo kaksikõde, mõneti tegevuslik paarisõde, nt tappes nooltega naisterahvaid, samal ajal kui Apollon küttis mehi. Artemis on taas Kreeka usulise dihhotoomia näidis. Ta on ühest küljest neitsilik naiskütt, eriti Lääne-Kreeka doorlaste seas, julmavõitu jumalanna, kes muundas süütult piiluva Teeba printsi Aktaioni oma koerte poolt õgitavaks sokuks. Teisest küljest esineb Artemis Väike-Aasias kui paljurinnaline, ülitoitev ja emalik viljakusjumalanna. See Artemis on lõvidest ümbritsetud anatoolia Kybele. Artemis nime murdelised teisendid sõnast arktos tähendab ,,karu". Dionysos: Klassikalises müüdis on ta teebalane, Semele kantud, aga hiljem pärast ema põlemist, isa Zeusi reide õmmelduna ilmale tulnud. On olemas traditsioon Dionysose saabumisest vööralt
Mehed siirdusid mardipäevast raie-ja veotöödele. Mardipäeva eelõhtul, 9.novembril,käisid maskeeritud külanoored ehk mardisandid perest perre.Nende juhtijaks oli mardiisa.Mardiisal oli seljas pahupidi pööratud kasukas ja tavaliselt ka pill ühes. Mardiemal suur ruuduline rätik peas ja kasetohust mask ees.Ühel santidest oli ka suur kott kaelas,millesse koguti ande.Martidel olid seljas mustad ja karvased riided või olid maskeeritud loomadeks (hobuseks,karuks,sokuks). Mardid pidid tooma viljaõnne ja halva eemale peletama.Mardid määrisid ka nägu tahmaseks,toppisid takku ja sammalt juustesse. Enne sisenemist palusid mardid selleks luba,kurtes,et käed,jalad külmetavad. Laske mardid tuppa tulla! Mardi küüned külmetavad, Mardi varbad valutavad! Tuppa tulles mardid laulsid ja tervitasid kõiki viisakalt.Tantsu saatis selline laulukild:
annaabi.ee 
