Metskits, ladinakeelse nimetusega Capreolus capreolus on metskitse perekonda kuuluv sõraline. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emaseid aga lihtsalt kitsedeks. Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka ja saleda kehaga ning peente jalgadega. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomadel on sarved ja nad võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Karvastiku vahetus on talvel ja suvel hea kaitseviis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1 kuni 3 hästiarenenud talle
2008. aasta loenduse järgi elab Eestis 63 000 metskitse, tegemist on väga paigatruu liigiga. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. 1. Välimus Metskits on meie metsade üks ilusaimaid ja graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. 2. Toitumine Metskits on taimtoiduline, kes aastaringselt kasutab toiduks puude- ja põõsaste oksi, võrseid, pungi ja puhmastaimi. Suvel on toidus esikohal rohttaimed, eriti kõrrelised ja liblikõielised. Tarvitavad ka samblaid, samblikke ja tarnu. Lemmikpuuliikideks on haab, lehis, kask ja paju. Talvel söövad veepuuduse vältimiseks kuuse- ja männiokkaid
Need vaenlased, kes suure ülbusega eestlaste au ja kõige kallima päranduse jalge alla tallaisid, pidid nüüd saama suure häbi osaliseks. III.NÕIA-USK JA NÕIA-PROTSESSID. Nõiausku on igal ajal ja igal pool probleemiks olnud. Üksi rahvas ei suuda sellist usku ära kaotada. Ebausku ja nõidumisi võis iga rahva juures leida. Suur osa Keskaja nõidumise salatempe on pärit Kreeka ja Rooma rahva käest. Roomlaste kirjadest võib lugeda, kuidas sortsinaised oma vaenlasi konnadeks, sokkudeks ja muudeks elukateks muutsid. Rahva seas olid levinud jutud inimestest, kes riideid seljast võtsid, huntideks hakkasid ja metsa jooksid. Katoliku usk soovis üht täielikku usus ühendust ja nõudis ilma armuta temale alistumist. Protesdandi usk austas ka mõistuse loodusliku õigust ning jättis üksikutele inimestele vabaduse oma nägemist mööda uskuda ja käituda. Kui ristiusk maale tuli, tunnistas iga rahvas testamendist kahtlasi osi õigeks. Usuajal said inimesed valida kas
VANAKREEKA TEATER Tähtsaim roll antiikdraama kujunemisel oli Dionysose kultusel. Märtsis-aprillis korraldati suured dionüüsiad, veinijumala auks peetud pidustused. Rongkäigus ja Dionysose altari ümber lauldi jumalale ditürambe ehk ülistuslaule. Lauljad riietusid sokkudeks, et kehastada ulakaid ja purjus saatüreid. Rongkäigu ees, viinamarjadega ehitud vankris, istus Dionysos, käes viinamarjaväätidega ehitud kepp türsos. Dionysos oli looduse loovate jõudude jumal, veini- viinamarja- ja joobumusejumal, viljakusejumal. Ta kehastas instinkte, tundeid, intuitsiooni. Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid, kogu mütoloogiast tuttavat ainest
Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Neil on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. 4.2. Metskits Välimus Tal on kerge keha ning tugevad, kui peenikesed jalad. Soojematel aastaaegadel on metskitse karvkate punakas-pruun, talvel hallikas. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt metskitsed. Sokud kannavad enamus aastast kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Eluviis Juunis-juulis on metskitsede paaritumishooaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele isendile vastu astuda, siis nõrgem põgeneb
Tähtsaim roll antiikdraama kujunemisel oli Dionysose kultusel. Märtsis-aprillis korraldati suured dionüüsiad, veinijumala auks peetud pidustused. Tõrvikute valgel toimetati öiseid riitusi ning söödi ja joodi ohjeldamatult, kuna see pidi tagama viljasaagi ning loomade sigivuse. Pidustustel laulis 50-meheline koor (viis meest igast Atika kümnest hõimust) Dionysose altari ümber jumalale ditürambe ehk ülistuslaule, lauljad riietusid sokkudeks, et kehastada ulakaid ja purjus saatüreid. Kehastati ka menaade (Dionysose naissoost austajad, enamasti purjus) ja Dionysose õpetajat Seleeni (kiilaspeaga vanameest, kes armastas eesli seljas sõita, kah purjus). Kõige ees, viinamarjadega ehitud vankris istus Dionysos, käes viinamarjaväätidega ehitud kepp türsos. o Dionysos looduse loovate jõudude jumal, veini- viinamarja- ja joobumusejumal,
Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Toitumine - Suvel toitub metskits enamasti rohttaimedest, talvel okstest ja võrsetest.Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Sigimine - Juuli lõpust augusti lõpuni on metskitsede paaritumisaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on
Metskits on üks neid liike, kelle heaolu on inimtegevusega ümberkujundatud looduses vaid kasvanud. Inimasustuse laienedes on pidanud tagasi tõmbuma suurkiskjad. Põllupinna suurenemise ja metsaraie intensiivistumisega seoses on rikastunud metskitse toidulaud. (Randveer T 1989 Metskits Tallinn:Valgus 112) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. (Wikipedia 2011) 26 Põder (Alces alces) Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom. Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom. Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani
Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita:
annaabi.ee 
