(Luhaäär, Ingvar, 2008) Üheks ebatavalisemaks meetodiks on segaduse esile kutsumine. Selle eesmärk on tekitada segadust ja hämmeldust, et see ei saaks takistada transsi minekut. Seda võib saavutada niiviisi, et hüpnotiseerija räägib kiiresti mingis tähenduseta keeles. Varsti satub teadvus toimuvast täielikku segadusse ning loobub katsest seda mõista. Kui see saab teoks, saab inimene minna hüpnootilisse transsi. Ehkki taoline meetod pole levinud, kasutatakse seda vahel skeptiliste ja väga loogilise mõtlemisega inimeste puhul, kelle teadvust on muude võtetega raske välja lülitada. (Streeter, Michael, 2004) ,,Nende ja teiste samalaadsete tehnikate eesmärk on juhtida teadvuse tähelepanu eemale. Hoides teadvust hajevil ja takistades teda rändamast teistes mõtetes, saab hüpnotiseerija suhelda alateadvusega vahetumalt (Streeter, Michael, lk 53, 2004)." Aeg, mis kulub inimese hüpnoosi alla saamiseks erinevate meetodite abil, võib varieeruda
Ka tänapäeval võivad laevad kaduda , aga väga harva jäljetult. Bermuuda Kolmnurga kontseptsioon ja nimetus võetigi kasutusele alles 1960ndatel aastatel ühe Ameerika ajakirjaniku poolt . Laevade ja lennukite müsteerilise kadumise kohta on palju erinevaid teooriaid . Kurjad tulnukad, Atlandi ookeani kristallid, antigravitatsiooni esile kutsuvad nõiad ja muud veidrad teooriad ning uskumused neljandast dimensioonist on fantaasiakirjanike lemmikud. Skeptiliste teadlaste ja uurijate arvates on Bermuuda Kolmnurga õnnetuste põhjusteks lihtsalt ilm (tsunamid, äikesetormid, maavärinad, hiidlained, orkaanid), halb õnn, piraadid, plahvatavad laevalaadungid , ebakompetentsed tüürimehed. Erakorraliselt tugevad magnetväljad ja ookeani puhitus ehk metaangaasi eraldumine ookeani põhjast on teadlaste väited. Bermuuda Kolmnurga veealune topograafia on omamoodi huvitav . Enamik
põhjuslikkusest. Nimelt väitis ta, kui inimene näeb sündmust A, oletab ta, et seda põhjustas sündmus B, teadmata tegeliku sündmuse A põhjust. Kui inimene näeb näiteks talvel liiklusõnnetust, eeldab ta, et seda põhjustas libe tee. Inimene seostab toimunud sündmusi mingi põhjusega, millega tal on varem kokkupuudet olnud, või millest ta on kuulnud, jättes kõrvale selle, et liiklusõnnetust võisid põhjustada paljud muud faktorid. Selliste skeptiliste mõtetega jõudiski Hume induktsiooniprobleemini. (Vickers, 2014) Hume andis klassikalise sõnastuse induktsiooniprobleemile raamatus „Traktaat inimloomusest“. „Olgu inimesed kord täielikult veendunud neis kahes printsiibis, et mingis objektis ei ole iseenesest võetuna mitte midagi, mis võiks anda aluse teha sellest järeldusi objektide kohta peale selle objekti; ning et isegi pärast objektide sagedase ja püsiva ühenduse
kümnendsüsteemist. Praktilises elus lähtutakse neist uskumustest, mis näivad olevat piisavalt põhjendatud, nõudmata tõestusi. Skeptitsismi on nimetatud ka agnostitsismiks. Sellisel juhul nimetatakse skeptitsismiks kahtlemist teadmise võimalikkuses. Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat inimest, kellele on omane skepsis. Sõna skepsis tähistab ka skeptitsismi (seda põhiliselt antiikfilosoofia skeptiliste koolkondade nimetusena). Hilisantiikajal tähendas skeptik filosoofi, kes kõige kohta otsustustest hoidub. Sõna skeptik pärineb kreeka keelest (skeptikos ,,vaatlev, uuriv"). Põhimõtteliselt tuleks iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud. Kuid filosoofiatraditsioon seostab sõna skeptik sellise mõttetargaga, kes ainult vaatleb ja
poole, kui tavameditsiin on jõuetuks osutunud. See on isegi aktsepteeritav, juhul kui sellega ei kaasne lisakahju tervisele, otsese kelmuse ohvriks langemist ega ülemääraseid materiaalseid kaotusi (Saari 2008, lk 2237). 1.3 Pseudoteaduste ohtlikkusest 7 Paljud inimesed on veendunud,et pseudoteaduste vastu pole mõtet võidelda ja et nad on kahjutud. Samas skeptiliste liikumiste esindajad nagu Richard Dawkins, Mario Bunge, Carl Sagan ja James Randi on veendunud, et kõik pseudoteaduste vormid on nende järgijatele kahjulikud. Pseudoteaduste kahjulikkuse võib liigitada kolme gruppi. 1.3.1 Väärate arusaamade kujunemine Üks põhjus, miks iga pseudoteadus on kahjulik on kindlasti see, et nad tekitavad inimestes vääraid arusaamu milline on tegelik maailm. Nagu eelmisest peatükist selgus usuvad väga
korda saadavad. Hiljem, kui inimene on juba ärkvel ( mitte enam surnud ), räägib inimene seda, et mida elustamise ajal täpselt tehti ja kogu see kirjeldus osutub väga täpseks. Selline aspekt on hiljem üllatanud väga paljusid arste ( isegi skeptikuid ). Hämming seisneb selles, et kuidas saab inimene teada seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli ( kliiniliselt ) surnud. Kui inimene oli surnud ja ( skeptiliste teadlaste poolt ) väidetavalt nägi inimene ajus illusioone, mis võis olla just nagu uni ( aju üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas ( väidetavalt ) unenäos saavad juhtuda sellised sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses ärkvel oleku maailmas? Kui nähakse unes seda, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ärkvel olles ) seda kuidagi inimene ei teosta teostus toimub ainult unenäos. Inimene ei saa kuidagi näha unenäos seda, et mis
korda saadavad. Hiljem, kui inimene on juba ärkvel ( mitte enam surnud ), räägib inimene seda, et mida elustamise ajal täpselt tehti ja kogu see kirjeldus osutub väga täpseks. Selline aspekt on hiljem üllatanud väga paljusid arste ( isegi skeptikuid ). Hämming seisneb selles, et kuidas saab inimene teada seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli ( kliiniliselt ) surnud. Kui inimene oli surnud ja ( skeptiliste teadlaste poolt ) väidetavalt nägi inimene ajus illusioone, mis võis olla just nagu uni ( aju üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas ( väidetavalt ) unenäos saavad juhtuda sellised sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses ärkvel oleku maailmas? Kui nähakse unes seda, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ärkvel olles ) seda kuidagi inimene ei teosta teostus toimub ainult unenäos. Inimene ei saa kuidagi näha unenäos seda, et mis
korda saadavad. Hiljem, kui inimene on juba ärkvel ( mitte enam surnud ), räägib inimene seda, et mida elustamise ajal täpselt tehti ja kogu see kirjeldus osutub väga täpseks. Selline aspekt on hiljem üllatanud väga paljusid arste ( isegi skeptikuid ). Hämming seisneb selles, et kuidas saab inimene teada seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli ( kliiniliselt ) surnud. Kui inimene oli surnud ja ( skeptiliste teadlaste poolt ) väidetavalt nägi inimene ajus illusioone, mis võis olla just nagu uni ( aju üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas ( väidetavalt ) unenäos saavad juhtuda sellised sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses – ärkvel oleku maailmas? Kui nähakse unes seda, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ärkvel olles ) seda kuidagi inimene ei teosta – teostus toimub ainult unenäos. Inimene ei saa kuidagi näha unenäos seda, et mis
annaabi.ee 
