Lahesoppides, Peterburi ja Oulu juures on vesi juba peaaegu mage, sisaldades vaid 1-2 g soola liitri kohta. Seda vett kõlbaks isegi juua, kui ta oleks puhas. Eesti rannikul on merevesi kõige soolasem Saaremaast läänes (6,5-7 0/00). Peaaegu sama soolased on Väinameri ja Riia laht. Soome lahe vesi on märgatavalt magedam. Eestist lõuna pool on merevesi palju soolasem. Läänemere süvikute vesi meenub vaid Põhjamerest tulevate korrapäraste sissevoolude mõjul.Läänemere lõunaosas on põhjalähedane soolsus ligikaudu 160/00, Gotlandi basseisnis 10-12.50/00 ja Botnia Lahe Silkämeres 6.5-70/00.
- veevahetus ookeaniga on aeglane - sademete hulk ületab aurumise LÄÄNEMERE SOOLSUS: · Soolasisaldus on suurim Taani väinades · Soolsus väheneb põhjapoole minnes. · Soolsus suureneb pinnalt põhja suunas · Mida kaugemale Taani väinadest, seda väiksem on pinna- ja põhjakihi soolsuse erinevus. Taani väinade kaudu sissevoolav ookeanivesi on Läänemere veega võrreldes palju soolasem ja seega raskem.Läänemere süvikute vesi uueneb vaid Põhjamerest tulevate ebakorrapäraste sissevoolude mõjul. VEE LIIKUMINE: · Tõus ja mõõn on vähemärgatavad (alla 3 cm) · Muutlike tuulte tõttu püsivaid hoovusi ei teki · Läänekaarte tuuled põhjustavad ajuvett, idakaarte tuuled aga paguvett · Tugevate tormidega võivad lained olla avamerel kuni 10 m kõrgused VEE TEMPERATUURID JA JÄÄTUMINE: · Aastaajalistele t. muutustele allub pinnakihtSuvel soojeneb vesi avamerel 15 16, lahtedes 19 20 kraadini
hulgal soolast vett. Nii voolas näiteks 1951/52. a. sügistalvel paari nädala jooksul Läänemerre 200-220 km³ soolast vett, mis moodustab ligikaudu 1% mere veemahust. Sissevoolanud vee soolsus oli 22 %. Selle tulemusel tõusis soolsus märgatavalt kõigis avamere süvikutes ja mõnevõrra ka pinnavees. Sellist suurt sissevoolu on ajavahemikus 50ndate aastate algusest kuni 70ndate aastateni täheldatud kuuel korral.Arvatakse, et selliste suurte sissevoolude kordumine ja nendega kaasnev vee soolsuse kõikumine on normaalne ning edaspidigi korduv nähtus. Nii vahelduvad Läänemeres veevaesed ja veerikkad, soolasema ja magedama veega perioodid, mis põhjustavad omakorda mitmeid muutusi elustiku koosseisus ja levikus. Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist. Niisuguse nähtuse tulemusena elab riimvetes suhteliselt
ja purustades neid mehaaniliselt peenemateks osakesteks Põhjaloomad puhastavad otseselt vett planktonorganismidest, bakteritest ning surnud loomade ja taimede jäänustest Põhjaloomad aitavad kaasa hapnikurikkama vee toomisele sügavamatesse settekihtidesse ja kiirendavad viimaste mineraliseerumist. Samuti on põhjaloomad toiduks bentostoidulistele kaladele ning paljudele veelindudele KALASTIK Võrtsjärves ja selle sissevoolude suudmetes elab praegu püsivalt üks sõõrsuuliik (ojasilm) ja 31 kalaliiki Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärves üsna arvukad olnud tint, kiisk ja viidikas Võrtsjärve peamised töönduskalad viimasel kümnendeil on latikas, koha, angerjas ja haug. Järgnevad säga, ahven ja luts. Vahel satuvad püünistesse ka säinas, koger, linask ning hõbekoger, peenkalast satub vähesel määral nurg ja kiisk. Ülejäänud kalaliike näiteks vimba, vingerjat ja
hulgal soolast vett. Nii voolas näiteks 1951/52. a. sügistalvel paari nädala jooksul Läänemerre 200-220 km³ soolast vett, mis moodustab ligikaudu 1% mere veemahust. Sissevoolanud vee soolsus oli 22 %. Selle tulemusel tõusis soolsus märgatavalt kõigis avamere süvikutes ja mõnevõrra ka pinnavees. Sellist suurt sissevoolu on ajavahemikus 50ndate aastate algusest kuni 70ndate aastateni täheldatud kuuel korral. Arvatakse, et selliste suurte sissevoolude kordumine ja nendega kaasnev vee soolsuse kõikumine on normaalne ning edaspidigi korduv nähtus. Nii vahelduvad Läänemeres veevaesed ja veerikkad, soolasema ja magedama veega perioodid, mis põhjustavad omakorda mitmeid muutusi elustiku koosseisus ja levikus. Läänemere taimestiku ja loomastiku liigilise vaesuse põhjused Riimveelise Läänemere omapäraks on see, et mageveeliikide arvu suurenemine ei suuda kompenseerida madalast soolsusest tingitud mereliikide arvu vähenemist.
nende hulgast ulatub mõju alles 5 6 aasta möödudes. Veevahetus Põhja- ja Läänemere vahel hapnikutase süvikutes Läänemerre suubuvate jõgede vesi mõjutab ka Põhjamere ja Läänemere vahelist soolase vee vahetust. Selle taustaks on keerulised füüsikalised protsessid. Magevee suurenenud valgumine raskendab soolase vee sissevoolu Läänemerre Taani väinade kaudu. Väheneb Läänemere süvikutes vettvahetavate soolase vee sissevoolude esinemise tõenäosus. Selline olukord on valitsenud alates 1980-aastate keskpaigast. Soolase vee sissevoolu mõjutavad ka Põhjamere tuuled ning Põhja- ja Läänemere keskmised veetaseme kõrgusvahed. Need loovad võimalused dünaamiliseks vee sissevooluks. Vee vahetumine on süvikute hapnikusisalduse ja soolsuse säilumise seisukohalt hädavajalik. See omakorda mõjutab keemilisi ja bioloogilisi protsesse ning riimvee elusorganismide elutingimusi.
pakkuda välja meetmeid olukorra parandamiseks. Projekti esimese etapi käigus teostatud mõõtmised näitasid, et väga oluline osa vesiniksulfiidi saastest pärineb heitveepuhastusjaamast. Kuna heitveepuhastusjaama jooksevad kokku erinevatest tööstusettevõtetest pärinevad heitveed, mis põhjustavad vesiniksulfiidi teket heitveepuhastusjaamas või heitveetorustikes endis, siis tuleb paralleelselt välisõhu mõõtmistega teostada heitveepuhastusjaama sissevoolude põhjalikku seiret. Saadud tulemused annavad teavet väävliühendite päritolu kohta ja võimaldavad võtta kasutusele asjakohaseid meetmeid. Projekti käigus teostatakse neli ühenädalase kestusega passiivsete proovivõtjate kampaaniat, mille käigus määratakse Kohtla-Järve piirkonnas vesiniksulfiidi, formaldehüüdi, fenooli ja vääveldioksiidi kontsentratsiooni välisõhus. Samal ajal teostatakse vesiniksulfiidi ja vääveldioksiidi mõõtmisi liikuva õhulaboriga
kihtides toimuvaid protsesse. Arvatavasti on veemass üsna ühtlane. Seevastu väikse pindalaga aeglase veevahetuse ja sügavates järvedes on eriline tähtsus erinevate veekihtide aine bilansil, nagu ka sette ja vee piirpinnal toimuvatel protsessidel (denitrifikatsioon, P taaslahustumine vette ja selle settimine). Sissevoolud: Hüdroloogilist koormust peamistest sissevooludest mõõdetakse paiksetest punktidest. Vaatlusi peab tegema pidevalt, et tabada sissevoolude kõrghetki. Väiksematest sissevooludest ja pindmisest äravoolust pole enamasti võimalik vooluhulki mõõta ja neid tuleks hinnata peamiste sissevoolude mõõtmiste alusel. Peale aurumise on teiste veebilansi näitajate leidmine suhteliselt lihtne (va. juhud, mil on tarvis arvutada näiteks allikate osakaalu). Meie laiuskraadil on aurumine ja sademed enamasti väga lähedaste väärtustega ja seega võib sageli arvutustest välja jätta
linnaehituse käigus järve valgalas tehtud kuivendustööd. Kuivendamisel kogutav vesi juhitakse mõnikord järvest mööda. Harku oja vooluhulk onviimastel aastatel pidevalt vähenenud. Järve sissevoolavatest ojadest-kraavidest on kõige veerikkam Harku oja. Selle tõttu on Harku oja kaudu järve kantavad ainehulgad muude sissevooludega võrreldes palju suuremad ja oja mõju järve vee kvaliteedi kujundamisel teistest olulisem. Aastatel 2002-2007 andis Harku oja mõõdetud sissevoolude poolt järve kantud veest 81%, fosforist 88% ja lämmastikust 86%. Viimastel aastatel toimunud ehitustegevuse ja suurte alade kõvakattega katmise tulemusel on suurenenud lämmastiku ja fosfori ärakanne Harku järve. Praeguste arendusprojektide lõpuleviimisel võib fosfori osa neilt aladelt ulatuda kuni 30%ni. Seda peab silmas pidama Harku järve valgalal kavandatavate arendustegevuste osas (Harku järve ja Harku järve valgala vee kvaliteedi seire, 2007).
Läänemere vesi on riimvesi (e. soolakas vesi, mille soolsus jääv vahemikku 0,5 -18‰) : Läänemere vee keskmine soolsus on alla 10 ‰, samal ajal kui ookeanides on soolsus umbes 35 ‰. Soolasisaldus on suurim Taani väinades ja väheneb põhjapoole minnes. Soolsus suureneb pinnalt põhja suunas ning mida kaugemale Taani väinadest, seda väiksem on pinna- ja põhjakihi soolsuse erinevus. Läänemere süvikute vesi uueneb vaid Põhjamerest tulevate ebakorrapäraste sissevoolude mõjul. Läänemere lõunaosas on põhjalähedane soolsus ligikaudu 16 ‰, Gotlandi basseinis 10-12.5 ‰ ja Botnia lahe Selkämeres 6.5-7 ‰ . Veevahetus- Läänemere spetsiifiliste ökoloogiliste omaduste peamiseks põhjuseks on väga aeglane veevahetus ülejäänud maailmamerega. Nagu mainitud, on Läänemeri Põhjamerega ühenduses Taani väinade kaudu, mis on üsna kitsad ja madalad. Seetõttu on soolase vee sissevool tavaliselt
Kokku on leitud suurtaimi umbes 110 liiki, nad katavad ligikaudu 15% järve pindalast, enim on neid järve lõunaosas. Tavalisim kaldaveetaim on harilik pilliroog, veesisestest taimedest kaelus-penikeel ja tähk-vesikuusk. Loomastik. Loomhõljumi mass on väike – umbes 1 g/m3. Kalastik on aegade jooksul muutunud. Kolga-Jaani lähedalt kiviaegsest asulast leitud kalaluude järgi on Võrtsjärvest püütud isegi lõhet. Nüüdis-Võrtsjärves ja tema sissevoolude suudmeis elab püsivalt 32 kalaliiki ja üks sõõrsuuliik (ojasilm), kokku on loendatud (koos ajutiste liikidega) 36 liiki. Töönduskaladeks on olnud haug, säinas, särg, roosärg, latikas, nurg, koger, linask, viidikas, luts, koha, ahven, kiisk, angerjas, tõugjas ja hõbekoger. Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärve tähtsaimateks püügikaladeks latikas, koha, angerjas ja haug. Saakide suuruse järgi järgnevad särg, ahven ja luts. 1996–2000 püüti Võrtsjärvest keskmiselt 266 t, 2010
annaabi.ee 
