Sissejuhatus filosoofiasse eksami konspekt (0)

KONSPEKT    1. MIS ON FILOSOOFIA?   
Filosoofia sõna ja määratlus 
 
“Filosoofia” - tuletatud kreekakeelsetest sõnadest ( ​philein, phileõ -  ​armastama & ​sophia -​ tarkus)   
 
Üks filosoofia määratlus 
 
„Filosoofia on üks eripärane mõistuslik lähenemisviis nähtustele, teemadele ja probleemidele. 
Filosofeerimine on vaatlev ja uuriv, aga ka loov mõtlemis-, arutlemis- ja sõnastamistegevus. See 
on protsess, mille käigus esitatakse küsimusi, väiteid, seisukohti ja käsitusi, püstitatakse ja 
lahendatakse teoreetilisi probleeme, argumenteeritakse, selgitatakse käibivaid mõisteid ja 
luuakse uusi, püüeldakse mõistmise poole.“ 
 
Sõna “filosoofia” kasutatakse mitmesugustest kasutusviisides: nt “elufilosoofia”, “ärifilosoofia”, 
“moefilosoofi” jne 
 
 
Voolud ja valdkonnad 
 
Filosoofia põhiprobleemid sõltuvad suunast/voolust. Filosoofiavoolusid seob ühine eeldus 
filosoofia tegemise viisidest, meetoditest, põhiprobleemidest - neid ei panda igapäevaselt 
kahtluse alla.  
 
Suunad/voolud: 
  ● eksistentsialism   
● analüütiline filosoofia    ○ Eelkäija - G.Freget (1848-1925); alusepanijad/klassikud - G.E. Moore (pidas end  terve mõistuse kaitsjaks), B. Russell (püüdis filosoofilisi probleeme lahendada 
teadusliku ranguse ja täpsusega), L. Wittgenstein”Loogilis- filosoofiline traktaat”; 
“keeleline pööre” - püütakse filosoofilised probleemid ära lahendada keele 
loogika uurimise kaudu  ○ Kaks suundumust: ideaalkeelefilosoofia - mis oleks vaba  tavakeele ebatäpsustest  ja mitmetähenduslikkustest (varana Wittgenstein, B. Russell, R. Carnap); 


tavakeelefilosoofia - kuidas inimesed tavaolukordades kõne kasutavad ehk 
kõnelevad (hiline Wittgentsein, J. L. Austin, G. Ryle)  ○ Tänapäeval tegeletakse analüütilise filosoofia raames väga erinevate probleemide  ja valdkondadega, mitte üksnes keele või mõistete uurimisega. Aga säilinud on 
teatavad ühised jooned ja hoiakud selle suhtes, kuidas filosoofiat teha ja mida 
seejuures taotleda.   ○ Iseloomulikud jooned: mõistelise selguse, väljenduste täpsuse, loogilise ranguse  taotlus; argumentide esitamine; hämarate teemade (eksistentsiaalne äng, eimiski 
jmt) ning mitmetähenduslikkuse vältimine 
  ● fenomenoloogia  
● pragmatism   
● marksism   
● (post)strukturalism   
● Neotomism   
Valdkonnad:  ● epistemoloogia: Mis on teadmine?   
● metafüüsika: Mis on olemas?   
● keelefilosoofia: Mis on tähendus?   
● vaimufilosoofia (philosophy of mind): Milline on keha ja vaimu seos?  
● teadusfilosoofia: Mis on teadus?   
● poliitikafilosoofia: Mis on vabadus?   
● eetika: Milline käitumine on õige/vale?   
● esteetika: Mis on kunst?   
 
Filosoofia üldised tunnused  1. Üldisus  a. Filosoofia ei küsi seda tüüpi küsimusi nagu “Kui vana on maakoor?”, “Miks euro  kurss langeb?”, “Kas Pluuto on planeet?” - need küsimused jäetakse vastavalt 
geoloogiale, majandusteadusele, astronoomiale. Jne.  b. Filosoof uurib aga näiteks seda, kas ja kuidas inimene saab üldse midagi teada  (teadmise probleem üldiselt). Mis on üldse olemas ja mis mõttes? Kas vaim on 
materiaalne? Kas riigil kui niisugusel on üldse õigust indiviidide tulu maksustada?  2. Abstraktsus  a. Kas USA-l on õigus rünnata enesekaitseks Iraani?  ​vs ​ Kas riigil A on õigus  rünnata enesekaitseks riiki B?  3. Kriitilisus 


a. Filosoofilise probleemi püstitamine ja selle lahendamine algab kahtluse ja  kriitikaga.  b. Filosoofia on kriitiline vähemalt kahes mõttes:  i.  argimõtte, nn “tavaarusaamade”, iseenesestmõistetavuste suhtes;  ii. teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide jms suhtes.  4. Mõistete selgitamine/analüüsimine  a. Erinevalt nt loodusteadustest ei ole filosoofias võimalik põhimõisteid niimoodi  defineerida, et need definitsioonid oleksid üldaktsepteeritud.  b. molekul, süsinik, neuron  ​vs  ​tähendus, teadmine, tõde, vabadus   
 
Filosoofia suunad/voolud erinevad üksteisest juba põhimõistete tasandil ja tihtipeale räägivad 
lausa “eri keeltes”. Kuid ka filosoofias saab mõisteid selgitada/analüüsida. Erinevates vooludes 
tehakse seda muidugi erinevalt. 
 
Eksperimentaalfilosoofia 
 
Moodne filosoofiaharu, mis esitab väljakutse traditsioonilisele ”tugitoolifilosoofiale”. 
Eksperimentaalfilosoofias tehakse empiirilisi uurimusi, et selgitada välja, mida (rassi, soo vm 
tunnuse poolest erinevad) inimesed peavad ühel või teisel puhul teadmiseks, moraalselt õigeks 
jne. 
Nt. Rongi dilemma 
 
  2. TEADMINE    Epistemoloogia  ​ehk tunnetusteooria     Epistemoloogia [epistēmē + logos] tegeleb küsimustega, mis seonduvad teadmisega.    - Mida me võime teada?    - Millised on meie teadmiste piirid?    - Mis on teadmine?    - Kuidas õigustada oma uskumusi?   
Aprioorne teadmine - teadmine, mis on omandatud mõtte jõul 
Aposterioorne teadmine - teadmine, mis rajaneb kogemusel; empiiriline teadmine 
Introspektsioon - saame teadmisi omandada vaimuseisundist 
Mõistus - võimaldab saada teadmisi paratamatute tõdede kohta 
Filosoofiline skeptik - eitab, et me midagi teame; meetodiline abivahend, et teooriaid hinnata 


 
Teadmise liigid  - Oskamine ( ​know how)  - Teame kuidas midagi teha.  - Tutvus ( ​I know John)  - Isiklik vahetu tutvust millegi või kellegagi  - Propositsiooniline teadmine ( ​know that ​ … )  - Traditiooniline teadmise käsitlus mõistab teadmist kui õigustatud tõest uskumust.   - Juba Platon arutles dialoogis Theaitetos teadmise määratluse üle, mille kohaselt 
on teadmine tõene uskumus koos seletusega sellele, miks see uskumus on tõene.  - Mul on käed; 5+6=11   
Tarvilik tingimus -  seab mõne olukorra jaoks tingimused, mis peavad igal juhul kehtima, et tegu 
saaks olla selle olukorraga  
Piisav tingimus - ütleb, millest piisab, et antud olukord esineks 
 
Õigustatud tõene uskumus 
Selleks, et midagi teada   1) Pead sa seda uskuma 
2) See peab olema tõene 
3) Sa pead olema õigustatud seda uskuma 
  “Theaitetos” - Platoni dialoog    Tõesus   - Tõesuse nõue - teadmise mõiste on faktiivne - st ainult tõde on võimalik teada. Tänu 
sellele on teadmine mõiste, mis on tugevam õigustatud uskumusest.  - Seega ei saa teada väärasid propositsioone, küll aga võib neid uskuda.   - Kui hindame olukorda, kus isikul on õigustatud uskumus, mis ei ole tõene, siis me ei 
kaldu talle teadmist omistama.   - Igapäevaselt me küll võime mõnikord öelda, et keegi teab vääraid asjaolusid, kuid 
mõtleme selle all, et see inimene oli selles absoluutselt veendunud.  Uskumus   - Uskumus (belief) ​ - mingi väite tõeseks pidamine või kohustumine selle väite tõesusele.  Seda tuleb eristada religioossest usust (faith), samuti ebakindlusest väite tõesuse suhtes.  - Kuid tõene uskumus pole veel piisav teadmiseks. Leidub olukordi, kus uskumus 
on tõene tänu soodsale juhusele. Nt keegi teatab, et ta teab, et tema lotopilet 
võidab järgmisel loosimisel. Isegi kui see pilet võidab, ei peaks me seda 
teadmiseks. 


  S peab uskuma, et p õigel alusel. See ei tähenda tingimata, et S peaks ise oma uskumust 
õigustama või et ta on teadlikult läbinud teatud arutlussammud. Pigem peab S-i uskumus olema 
õigustatud 
 
Õigustus  - Õigustus (justification) ​ - uskumused peavad olema põhjendatud või neile peab leiduma  õigustus.  - Uskumuste õigustatus on seepärast oluline, et me eelistame (ning peaksime 
eelistama) tõeseid uskumusi ning ehkki õigustatus ei taga tõesust, võib uskumuste 
õigustatus olla märk sellest, et nad on tõesed.   - Uskumused muutuvad tõendusmaterjali valgel. Kui meil on andmeid selle kohta, 
et p on väär, ja meie uskumus ei muutu, siis ilmselt pole tegu uskumusega, vaid 
mõne muu seisundiga (hirm p ees; p lootmine vms).   
 
Vääramatu õigustus  - Rene Descartesi järgi peavad tõendid uskumust õigustama vääramatult (õigustus on 
vääramatu, kui pole võimalik, et p on väär ning p-d õigustav väide on tõene). Muudel 
juhtudel on õigustus vääratav [defeasible], st tõendusmaterjal on kooskõlas p väärusega  - Ta jõudis sellele tulemusele, arutledes võimaluse üle, et kogemused võivad olla petlikud.    
 
Kartesiaanlik skeptitsism 
“Oletangi nüüd, et mitte kõige kõrgem Jumal, tõe allikas, vaid mingi pahatahtlik jõud (samavõrd 
ülimalt võimas kui osav) on kogu oma pingutuse rakendanud selleks, et mind petta: et ma 
arvaksin, et taevas, õhk, maa, värvid, kujud, hääled ja kõik väline ei ole midagi muud kui 
unenägude jaburused, mille eesmärk on minu kergeusklikkust püüda. Kujutlen, et mul pole isegi 
käsi, ei silmi, ei liha, ei verd, ei ühtegi meelt, ja usk nendesse on vaid valed arvamused.” 
 
  
Aju vannis   - Kaasajal on Descartesi mõttelise eksperimendi populaarseks versiooniks ‘aju vannis’ ehk 
BIV stsenaarium  - Oletame, et teid röövivad tulnukad, kes teid uinutavad ning teie aju eemaldavad. Seejärel 
asetavad nad teie aju vanni ning ühendavad selle arvutiga, mis tekitab teile 
mitmesuguseid kogemusi, nii et te arvate, et mitte midagi ei ole juhtunud ning et te käite 
ülikoolis ja istute praegu loengusaalis. Tegelikult pole te midagi muud, kui arvutiga 
ühendatud aju.  


- Järelikult on kogemuslik tõendusmaterjal kooskõlas sellega, et mu uskumus, et ma istun 
loengus, on väär.    
 
Descartes ja deemon 
Descartes jätkab: “Ent on keegi pettur, ülimalt võimas, ülimalt kaval, kes mind alati sihikindlalt 
eksitab. Seega olen kahtlemata olemas ka mina, kui ta eksitab mind; ja eksitagu, palju tahab, ta ei 
saavuta siiski iialgi, et ma oleksin eimiski, niikaua kuni ma mõtlen, et ma miski olen. Niisiis, 
olles kõike järele kaalunud küllaldaselt ja enamgi veel, tuleb lõpuks jõuda otsusele, et see, mida 
ütlesin: mina olen, mina eksisteerin, on paratamatult tõde, kui ma seda iganes sõnas väljendan 
või vaimuga haaran.” II, 25  
 
Cogito, ergo sum - ​Mõtlen, järelikult olen olemas.  - Isegi kui see reaalsus, mida ma kogen, on üksnes virtuaalne, siis see, kes seda kogeb, on 
ikkagi olemas, see olen mina ning sellisena osa reaalsusest.  - Seega ei saa deemon mind petta kõiges. Tal on loogiliselt võimatu mind petta minu enda 
suhtes – st panna mind olukorda, kus ma mõtlen, et ma olen olemas, ent mind tegelikult 
olemas ei ole.    
Kartesiaanlik teadmise määratlus  - Descartes oli seisukohal, et ükskõik kuidas kuri deemon teda ka ei eksitaks, leiab ta 
uskumusi, mis on tema jaoks vääramatud ja kaheldamatud ning neid saab ta pidada 
teadmiseks.   - Descartesi järgi selleks, et midagi teada  - Pead sa seda uskuma  - See peab olema tõene  - Sa pead olema vääramatult õigustatud seda uskuma  - Selle järgi saame teada paratamatuid tõdesid, kuid füüsilise maailma suhtes on see teooria 
liiga nõudlik. Uskumused füüsilise maailma kohta pole vääramatult õigustatud, seega ei 
saa neid pidada teadmiseks. Kartesiaanlik teadmise määratlus viib skeptitsismi füüsilise 
maailma suhtes.    
Ratsionalism 
Ratsionalism: meie teadmised pärinevad mõistusest (arutlusvõimest), mitte kogemusest. 
Paratamatute tõdedeni võime jõuda mõistuse abil, meeltele toetumata.   - Descartes püüdis vältida skeptitsismi omal moel – skeptitsism on välistatud, sest 
heasoovlik Jumal ei lase meid eksitada. Jumal teeb nii, et meie tajud on reaalsusega 
kooskõlas  - Ent kuidas me teame, et Jumal tagab, et maailm on selline nagu me seda tajume?  


- Descartes: Me ei eksi, kui usume üksnes neid ideid, mis tunduvad meile selged ja 
distinktsed.   - Miks peaksime saama idee ilmnemise iseloomust järeldada selle tõsikindluse?   
Empirisim 
Tõsikindluse rõhutamine viib selleni, et me teame üksnes seda, milleni jõuame tõsikindlalt 
mõistuse abil. Sellise olukorra vältimiseks võib lõdvendada õigustuse tingimust.  - Selleks, et midagi teada  - Pead sa seda uskuma  - See peab olema tõene  - Sul peavad olema head tõendid selle uskumuse kasuks  - Häid tõendeid võib saada ka kogemusest.  - Empirism: ​suurem osa uskumusi on õigustatud kogemuse põhjal  - Locke’i järgi omandatakse kõik ideed kogemusest. Ideed või mõisted pärinevad 
välismaailma aistimisest ning refleksioonist enda vaimsete protsesside üle. Locke’i jaoks 
kuuluvad need mõlemad kogemuse alla. Ka matemaatilised teadmised põhinevad 
kogemusel, ehk matemaatilisel demonstratsioonil.   - “Kõik ideed pärinevad aistingust ja refleksioonist. Oletagem siis, et mõistus on, 
nagu öeldakse, valge leht, kuhu pole kirjutatud ühtegi tähte, ilma igasuguste 
ideedeta; Kuidas see leht täitub? … Kust tulevad kõik need mõtlemise ja 
tunnetuse materjalid? Sellele vastan ma ühe sõnaga: kogemusest, millel 
põhinevad kõik meie teadmised ja millest need kõik on lõppkokkuvõttes 
tuletatud.”   Küsimus, millele vastavad erinevalt: Millele meie teadmised toetuvad? (Kas on usaldusväärne?)   
Fundatsionalism 
Fundatsionalism ütleb, et uskumus on õigustatud siis, kui ta on kas baasuskumus või ta on 
õigustatud seeläbi, et ta on järeldatud baasuskumustest. 
 
(Descartes, Locke, Hume, Broad, Carnap, Russell, Chisholm, Ayer) 
 
Baasuskumusi on kahte liiki:  
(1) Empiirilised - need, mis on kogemuslikud uskumused või need, mis on otseselt õigustatud 
seeläbi, et subjektil on vastav kogemus 
 (2) Aprioorsed – iseenesest õigustatud tõed, aksioomid. 
 
Fundatsionalism on kooskõlas nii ratsionalismi kui empirismiga. Empiristide järgi põhinevad 
meie teadmised kogemusel, ratsionalistide järgi on vundamendiks mõistuse tõed. 
 


 
Locke ja skeptitsism 
 
Kas Locke’il õnnestub vältida skeptitsismi?   
Locke’i järgi on meie kogemused tahtmatud ning eri meeled on omavahel kooskõlas.  
Isegi kui see näitab konkreetse kogemuse usaldusväärsust, ei näita see seda kõigi kogemuste 
kohta korraga. Ka aju vannis võib arvata, et tema kogemused on tahtmatud ning kooskõlalised.   
 
Locke’i käsitlusest lähtuvalt ilmneb, et aju vannis teab seda, mida ta tegelikult ei tea.  
Oletame, et vanniajule tekitatakse uskumusi, mis langevad kokku tõsiasjadega – kui vihma sajab, 
siis tekitatakse temas tõendeid selle kohta, et vihma sajab. Ometi ta ei tea, et vihma sajab.  
 Descartesi teadmisekäsitus muutis õigustuse tingimuse liiga tugevaks ning seega tekkis 
skeptitsismi võimalus. Locke’i käsituses on õigustuse tingimus nõrgem ning teadmisi võivad 
omada ka need, kes viibivad skeptilises stsenaariumis.  
 
Õigustatud tõene uskumus 
 
Teadmise JTB analüüs: 
 S teab, et p siis ja ainult siis, kui   1) p on tõene;  
2) S usub, et p;  
3) S-i uskumus, et p, on õigustatud   Mõiste analüüs peab andma analüüsitava mõiste rakendumise piisavad ja tarvilikud tingimused. 
Iga üksik tingimus (1, 2, 3) peab olema tarvilik ja üheskoos peavad tingimused (1-3) olema 
piisavad.  
 
Gettieri vastunäide 
Smith ja Jones taotlevad sama töökohta ning Smithil on tõendeid järgmise väide kasuks:   (a) Jones saab selle töökoha ning Jonesi taskus on 1 euro.   Ta järeldab sellest   (b) Mehel, kes saab selle töökoha, on taskus 1 euro 
  Kuna (b) järeldub väitest, mille kasuks tal on tõendeid, siis on Smith õigustatud uskuma, et 
mehel, kes saab selle töökoha, on taskus 1 euro.  
 
Oletame, et töökoha saab siiski Smith ise ning et juhtumisi on ka tema taskus üheeurone, ehkki ta 
seda ise ei tea. Niisiis on (b) tõene; Smith usub, et (b) ning ta on õigustatud uskuma, et (b).  
 


Kuid kuna (b) on tõene tänu sellele, et Smith sai töökoha ning tema taskus on 1 euro, siis ei saa 
öelda, et Smith teab, et (b), sest ta ei tea, mitu münti tema enda taskus on.  
 
Nendes näidetes on tegemist tõese õigustatud uskumusega, kuid ometi ei saa öelda, et isik teab 
vastavat propositsiooni. Uskumine, tõesus ja õigustatus pole seega piisavad teadmiseks.  
 
Retsept Gettieri stiilis vastunäidete konstrueerimiseks:  1. Kirjelda olukorda, kus isikul on õigustatud uskumus, mis sellest õigustusest lähtuvalt  osutub vääraks.  2. Täienda näidet nii, et tänu vedamisele osutub see õigustatud uskumus ikkagi tõeseks.   
Gettieri näites on omandatud uskumus üksnes juhtumisi tõene. Probleem võib pärineda sellest, et 
asjaolu, et uskumus on tõene, ei mängi rolli tema õigustatuses. Tuleks välistada olukord, kus 
uskumus on juhuslikult tõene. 
Mõned uuemad teooriad lähtuvadki sellest ideest ning seostavad uskumuse tõesuse selle 
õigustatusega (lisavad vastava seose teadmise mudeli kolmandaks tingimuseks). 
 
Teadmise põhjuslik teooria 
Teadmise põhjusliku teooria (nt. A. Goldman) järgi eristab teadmist tõesest uskumusest see, et 
teadmise korral on uskumus maailmaga põhjuslikult sobival kombel seotud. Pelgalt tõese 
uskumuse korral pole see tarvilik. 
 
Põhjusliku teooria järgi selleks, et midagi teada   1) on sul vastav uskumus  
2) see uskumus on tõene  
3) see uskumus on kohasel viisil põhjustatud 
  Algselt arvati, et uskumus, et p peab olema põhjustatud fakti poolt, et p on tõene. Kuid meil võib 
olla uskumusi ka üldiste ja abstraktsete faktide kohta, mis ei saa midagi põhjustada.  
Kuidas siis määrata, milline on uskumuse põhjustamise kohane viis? 
 
Petlikud talumajad 
Oletame, et maapiirkonnas ringi sõites näed sa talumaja esikülge. See tekitab uskumuse, et seal 
asub talumaja. See uskumus on põhjustatud kogemuse poolt, tõepoolest seal oli talu. Kas seda 
võib pidada teadmiseks?  
 
Oletame, et tegemist on veidra piirkonnaga, kus on püstitatud palju talumajade võltsfassaade. 
Peaaegu kõik esiküljed on petlikud. Ainult nähtud talumaja esikülg kuulus päris talule. Sellisel 
juhul ei saaks sel teel tekkinud tõest uskumust pidada teadmiseks, sest üksnes õnneliku juhuse 


tõttu oli tegemist päris majaga. Antud tingimustes ei piisa aknast vaatamisest, et saada teada, et 
tegemist on talumajaga. 
 
Reliabilism 
Sellest näitest ilmneb, et teadmisi saab meetodiga, mis on antud olukorras usaldusväärne. Seda 
rõhutab reliabilism, mis on üks põhjusliku teooria variant. Ütleb, et õigustus ei ole teadmise 
tarvilik tingimus. 
 
Reliabilistliku teooria järgi selleks, et midagi teada   1) on sul vastav uskumus  
2) see uskumus on tõene  
3) see uskumus on tekkinud (antud olukorras) usaldusväärsel meetodil   
 
Reliabilism ja Gettieri näide 
 
Reliabilism seletab, miks Smith ei teadnud, et mehel, kes saab selle töökoha, on taskus 1 euro 
(b). Ta järeldas selle väitest (a) Jones saab selle töökoha ning Jonesi taskus on 1 euro.  
Kuid antud olukorras, ei ole see usaldusväärne viis teadmiste omandamiseks. Kui Smithil poleks 
olnud juhtumisi taskus 1 euro, siis oleks (b) olnud väär. Järelduse tuletamine andis tulemuseks 
tõese uskumuse üksnes juhtumisi.   
 
Reliabilism ja meetod 
Selle määratlemine, millal on meetod usaldusväärne, võib kohati olla üsna tülikas.  ● Ükski meetod pole eksimatu. Seega tuleb öelda, et usaldusväärne meetod on selline, mis  viib üldiselt tõestele uskumustele. Kuid üldine usaldusväärsus ei taga seda, et antud 
konkreetne uskumus oleks tõene. Mõnikord võib ta viia vääradele uskumustele.   ● Ei piisa sellest, et meetod viiks meid antud tingimustes tõesele uskumusele. Ta peaks  viima tõestele uskumustele ka siis kui tingimused oleksid olnud veidi teistsugused.    
Põhjuslik teooria ja tradistsiooniline epistemoloogia 
Teadmise põhjuslik teooria erineb traditsioonilisest teadmiskäsitusest mitmes aspektis:  1. Internalism / eksternalism  a. Traditsiooniline käsitus on internalistlik – see, mida isik on õigustatud uskuma,  sõltub üksnes tema sisemistest seisunditest. Erinevus inimese vahel, kellel on 
õigustatud uskumus ja kellel see puudub, on erinevus, millest saab inimene olla 
teadlik.  b. Põhjuslik teooria on eksternalistlik – õigustatus sõltub isiku seostest maailmaga.  See, mida isik on õigustatud uskuma, sõltub isikuvälistest ajaoludest 


2. Fundatsionalism / antifundatsionalism  a. Põhjuslikud teooriad eitavad, et uskumuse õigustatus sõltub sellest, kas seda  toetavad fundamentaalsed uskumused. Piisab sellest, et uskumuse tekitab 
usaldusväärne meetod.   
Reliabilism ja aju vannis 
Mida ütleb reliabilism aju vannis skeptilise stsenaariumi kohta? Reliabilismist lähtudes võime 
anda üldise tingimuse selle kohta, mida tähendab teada, et isik ei ole aju vannis: keegi teab, et ta 
ei ole aju vannis, kui tema tõene uskumus, et tal on füüsilises maailmas ringiliikuv keha, on 
tekkinud usaldusväärsel meetodil. Kuna sa tegelikult ei ole aju vannis, siis on sinu uskumused 
maailma kohta tekkinud usaldusväärsel meetodil, meelte vahendusel ning seetõttu sa tead, et sa 
ei ole aju vannis. Aga kui sa oled aju vannis, siis sa ei tea, et sa oled aju vannis – siis ei oleks sul 
üldse teadmisi füüsilise maailma kohta, sest su uskumused oleksid tekitatud arvuti poolt, mis ei 
ole usaldusväärne meetod. 
Reliabilistlik vastus skeptitsismile ei lähtu kogemusest – sel, kes pole aju vannis ja sel, kes on aju 
vannis, on samasugused kogemused. Erinevus on objektiivsetes faktides, mida reliabilism 
arvesse võtab. 
Kuid probleem on selles, et ma ei pruugi teada, et ma tean, et ma ei ole aju vannis. Kuna meetodi 
usaldusväärsus ei pruugi olla mulle kättesaadav, ei pruugi ma teada, et minu uskumus, et mul on 
keha, on tekkinud usaldusväärsel meetodil. Seega – ehkki ma tean, et mul on keha, ei tea ma, et 
ma seda tean.  
 
 
  3. TEADUS   
Teadusfilosoofia 
Teadusfilosoofia küsimused  ● Mis on teadus? Mille poolest erineb teadus ebateadusest? 
● Mis on teaduslik seletus? 
● Kuidas teaduses arutletakse? 
● Kuidas teaduses teooriad vahetuvad?   
 
Science vs humanities  ● Humanities: ​ Humanitaaria (humanitaarteadused): ajalugu, keeleteadused, filosoofia,  semiootika, etnoloogia, kirjandusteadus, folkloristika jne.  ● Science: ​Teadus (loodus- ja täppisteadused): füüsika, keemia, bioloogia, matemaatika. 
● Mille poolest need erinevad?  


○ Wolfgang Spohn: osalt on see eristus pärand Descartes’i uurimisobjektide  dualismist   
Spohn, 2014  1. Metodoloogia 1 (W. Windelband, 19.saj)   a. Humanitaarteadus - Ideograafiline: üksiknähtuste kirjeldamine ja uurimine 
b. Loodusteadus - Nomoteetiline: nähtuste viimine üldiste seaduste alla 
c. Vastu: Nt astronoomid ja geoloogid uurivad ka üksiksündmusi, ajaloos ja  majandusteaduses otsitakse üldisi seaduspärasid.  2. Metodoloogia 2 (W. Dilthey)  a. Humanitaarteadus - Inimese eluavalduste hermeneutiline mõistmine 
b. Loodusteadus - Looduse vaatlemine ja seletamine 
c. Vastu: Milles seisneb põhimõtteline erinevus? Ka keelelist mõistmist saab  käsitada naturalistlikult.   3. Inimtegevuse käsitamine  a. Humanitaarteadus - Inimtegevuse põhjendamine 
b. Loodusteadus - Põhjalik seletus 
c. Vastu: Kausalism (Davidson): inimeste tegude alused on ka nende põhjused.  4. Normatiivsus (Spohn)  a. Humanitaarteadus - Uurimisobjektidel on oma sisemine normatiivne vaatenurk. 
b. Loodusteadus - Väline vaade normatiivsusele: on empiiriline fakt, millised  normid kehtivad.  Verifikatseerimine - ​ tõesust või väärtust saab kontrollida konkreetse kogemuse abil  Falsifitseerimine -  ​teaduslikele teooriatele iseloomulik see, et neid on võimalik kogemuse alusel  kummutada 
Feyerabend - “kõik lubatud”; nõiakunst ja alternatiivmeditsiin 
 
Teadus ja ebateadus 
 
Demarkatsiooniküsimus: millise põhimõtte alusel eristada teadust ebateadusest? 
  ● Verifikatsiooniprintsiip (loogiline positivism): tähendus on vaid väidetel, mille tõesust on  võimalik kinnitada. Ebateaduses esinevad mitteverifitseeritavad väited.  ● Falsifitseeritavus (Karl Popper): teaduslik teooria on põhimõtteliselt ümberlükatav  teooria. Väited, mida ei ole põhimõtteliseltki võimalik ümber lükata, ei ole teaduslikud, 
nt “Võib esineda probleeme töökohal”. Selliseid väiteid esitavad nt astroloogia, 
psühhoanalüüs ja marksism. 


● Teadus liigub probleemidelt hüpoteeside püstitamisele, sealt kriitikale ja  falsifitseerimisele ning siis uutele probleemidele. See osa teadmisest, mis on 
falsifitseeritav, kuid mille falsifitseerimine ebaõnnestub, osutub kinnitatud teadmiseks.   
 
Imre Lakatos 
 
Imre Lakatosi (1922-1974) täiustatud falsifikatsionism:  ● Hüpoteesi ei vaadelda isoleeritult, vaid teooriasse suhtutakse kui terviklikku struktuuri.  Lakatosi järgi toimub teaduses areng uurimisprogrammide kaudu.   ● Uurimisprogramm koosneb tuumast ja perifeeriast. Tuum on alusväidete ja printsiipide  kogum, millel uurimisprogramm põhineb, sinna kuuluvad ka üldised metafüüsilised 
ettekujutused. Tuuma ja perifeeria vahel on kaitsevöö, mis kaitseb tuumväiteid nende 
otsese empiirilise kummutamise eest. Kaitsmiseks on võimalikud igasugused väited, ka 
need, mis ei ole iseseisvalt testitavad. Progammi tuuma ei ole võimalik falsifitseerida. 
Teadus areneb paralleelselt eksisteerivate uurimisprogrammide omavahelise võistluse 
tulemusel. Tekivad probleeminihked.    
Uurimisprogrammid 
Uurimisprogrammid on Lakatosi järgi   ● progressiivsed ​ (uus teooria suudab seletada neid samu asju, mida ta eelkäija, kuid lisaks  neid, mida eelnev ei suutnud ning viib uute nähtuste avastamisele)   ● degenereeruvad ​ (degenereeruvad programmid teooriad muutuvad väga keerulisteks ja  tehnilisteks). Teooriaid luuakse, et neid sobitada kokku faktidega.  Eristab teaduse ja pseudoteaduse asemel progresseeruvaid ja degenereeruvaid 
uurimisprogramme. 
 
Metodoloogilised erinevused 
Ei leidu ühte printsiipi, mille abil eristada teadus ebateadusest. Ehk saab aga vahet teha 
metodoloogilises plaanis ning tuua välja teaduslikkuse tunnuseid? 
  Pseudoteadus  Teadus  ● Eirab fakte 
● Varjab vastukäivaid andmeid 
● Ei toetu loogikale 
● arutleb lähtudes sarnasusest 
● toetub kinnitamata üksikjuhtumitele 
● ei kaalu oma teooriaid alternatiivide  ● Kogub andmeid 
● Otsib empiirilist kinnitust 
● Toetub loogikale 
● Arutleb lähtudes korrelatsioonidest 
● Proovib uusi hüpoteese 
● Võrdleb teooriaid alternatiividega 


taustal  ● puudub märkimisväärne ühisosa  eriteadustega  ● toetub autoriteedile 
● on pandud kirja läbipaistmatus  žargoonis  ● On kooskõlas teiste eriteadustega 
● Avatud kriitikale 
● Kirjutatud üldarusaadavas keeles   
Teaduslikkuse tunnused (Niiniluoto järgi)  ● Objektiivsus ​: uurimuste sisu vastab objektide tegelikele omadustele. Tulemused on  kontrollitavad põhimõtteliselt kõigile ega sõltu uurija eelistustest ega soovidest.   ● Kriitilisus: ​ hüpoteese kontrollitakse, hüpoteesid peavad olema põhimõtteliselt  kummutatavad.  ● Autonoomsus ​: teadustulemusi ei tohi mõjutada teadusevälised institutsioonid.  ● Kumulatiivsus ​: järk-järgult liigutakse tõe poole, ekslikest hüpoteesidest loobutakse   
Arutlus 
Arutlus ehk argument: eeldused ja nende lõppjäreldus. Arutlust saab analüüsida, eeldamata, et 
see on mõne konkreetse inimese arutlus.  
 
Teaduslik arutlus 
Arutlemise viis, mis püüab ära hoida eksijäreldusi.  
 
Tüübid: deduktsioon, induktsioon, abduktsioon 
 
Deduktiivne arutlus 
Deduktiivselt kehtiv arutlus on arutlus, mille korral on vasturääkiv väita eeldusi ning eitada 
järeldust. Tõesust säilitav arutlus, mille korral pole tõestest eeldustest saada väärat lõppjäreldust. 
Määrav on vormiline kehtivus, mitte eelduste tõesus või sisuline seotus. 
Arutus on korrektne siis ja ainult siis, kui ta on kehtiv ja tema eeldused on tõesed. 
 
Kõik tihased on linnud 
Kõik linnud on loomad  
______________________  
Seega kõik tihased on loomad  
  
Arutluse teeb deduktiivseks eelduste ja järelduste vaheline loogiline suhe, pole tarvilik eelduste 
või järelduse tõesus. On nt võimalik deduktiivselt kehtiv arutlus, millel on väärad eeldused ja 
väär järeldus. 
 


Väärad eeldused, väär järeldus 
Deduktiivselt kehtiva arutluse eeldused ja järeldus võivad olla väärad. 
Näiteks:  
Kui kass haugub, siis koer näugub  
Kui koer näugub, siis vihma sajab  
_________________ 
 Kui kass haugub, siis vihma sajab 
 
Arutlus on valemina (pq) & (qr)  (pr). Tegemist on kehtiva tuletusega. 
 
Korrektsus 
Arutluse korrektsus (soundness) seevastu sõltub eelduste tegelikest tõeväärtustest. Arutlus on 
korrektne parajasti siis, kui arutlusvorm on kehtiv ning tema eeldused on tõesed.  
Arutluse korrektsuse hindamine on loogikaväline küsimus:  
Näiteks:  
Kõik kassid on imetajad 
Kõik imetajad on loomad  
____________________  
Järelikult on kõik kassid loomad 
 
Seda, kas kassid on imetajad, otsustab bioloogia, mitte loogika.  
 
Deduktsiooni kokkuvõte 
Kas on võimalik, et kõik eeldused on tõesed, aga järeldus väär?  1. Ei  a. Kehtiv  i. Kas eeldused on tegelikult tõesed?   1. Ja  a. Korrektne  2. Ei  a. Ebakorrektne  2. Ja  a. Kehtetud   
 
Induktsioon 
Tundub, et leidub arutlusi, mis on deduktiivselt kehtetud, kuid mis siiski tunduvad “head” või 
veenvad: 
Näiteks  


See toiduportsjon sisaldab surmavat mürki  
Seega, kui sa sööd selle portsjoni ära, siis sa sured 
 
Või näiteks  
Kaardipakis on 4 ässa ning 52 kaarti  
Kaardipakk on läbi segatud  
Seega, esimene kaart, mis sa pakist tõmbad, ei ole äss  
Tegemist võib olla induktiivsete arutlustega. 
 
Induktiivne arutlus liigub tuttavalt sellele, mida me veel ei tunne.   ● Arutluse eeldused käivad vaadeldava kohta ning järeldus käib mittevaadeldava kohta  (järeldus tulevikusündmuste kohta minevikusündmuste vaatluste põhjal).   ● Arutlus üksikjuhtumilt üldisele väitele.  
● Kõik seni vaadeldud rauatükid on läinud roostetama. Järelikult lähevad kõik rauatükid  roostetama.   
Induktsiooni tugevus ja veenvus 
Induktiivse arutluse hindamine: 
Arutlus on induktiivselt seda  ​tugevam​, mida enam kätkevad tema eeldused endas  tõendusmaterjali, mis muudaks tõenäoliseks järelduse tõesuse. Induktiivne tugevus on määra 
küsimus ning ei sõltu arutluse vormist.  
Tugevusele aitavad kaasa näiteks järgmised asjaolud:   ● arutlus on seda tugevam, mida suurem on valimi suurus, millest tuletusel lähtutakse 
● arutlus on seda tugevam, mida tagasihoidlikum või piiritletum on tema järeldus  
● arutlus on seda tugevam, mida rohkem on valimis olulisi sarnasusi ning mida vähem  olulisi erinevusi  Arutlus on  ​veenev​ parajasti siis, kui ta on induktiivselt tugev ja kõik tema eeldused on tõesed.   
Kas eelduste põhjal on järeldus tõenäoliselt tõene?  1. Ja  a. Tugev argument  i. Kas eeldused on tegelikult tõesed?  1. Ja  a. Veenev argument  2. Ei  a. Ebaveenev argument  2. Ei  a. Nõrk argument   


Abduktsioon 
Parima seletuse tuletamine (inference to the best explanation), mõnikord ka ‘järeldus parimale 
seletusele’. 
Arutluse lõppjäreldus on parim seletus vaadeldud nähtusele kui alternatiivsed hüpoteesid.  ● Paremust hinnatakse mitmesuguste kaalutluste põhjal: lihtsus, parsimoonia, kooskõlalisus  jne.  ● Sageli (kuid mitte alati) on IBE argumendil järgmised tunnused: võib leiduda  alternatiivseid seletusi; järeldust ei pea uskuma; arutlust saab väljendada tõenäosuse 
kaudu.   
Kana ja idnuktsioon 
B. Russelli näide induktsioonist tulevikusündmuste kohta minevikusündmuste põhjal ning 
sellest, miks see ei pruugi olla kasulik. 
 
Oletame, et meil on kana, kes kaldub loomu poolest arutlema induktiivselt. Ta märkab, et talle 
tuuakse süüa hommikul kell 9. Seega kordub pika aja vältel. Olenemata ilmast, aastaajast, 
nädala-päevast jms tuuakse ikka talle süüa hommikuti kell 9. Kana teeb nende vaatluste põhjal 
järelduse, et teda toidetakse alati kell 9 hommikul. Paraku osutus see järeldus vääraks jõulude 
ajal - selle asemel, et kana toita, sattus ta ise toidulauale… 
 
Induktsiooniprobleem 
Kuidas põhjendada toetumist induktsioonile? Mis alust on meil arvata, et induktsioon viib 
tõestele järeldustele?  
David Hume juhtis tähelepanu probleemile, et võib esineda asjaolusid, mis pole antud hetkel veel 
avastatud, aga mis võivad induktiivset argumenti nõrgestada või viia sootuks vastupidistele 
tulemustele. Kuna me ei saa olla kindlad, et sellised asjaolud ei võiks esile kerkida, siis ei saa me 
olla kindlad ka oma induktiivsetes arutlustes. 
Induktsioon kätkeb eksimise võimalust - me võime tõestest eeldustest saada väära tulemuse. 
Samuti ei pruugi mõistlik järeldus olla tõsikindel.  
Oletame, et kõik kassid, keda sa oled vaadelnud, on kas mustad või valged ning kuna sa oled 
näinud sadu kasse, siis on mõistlik järeldada, et kõik kassid on kas mustad või valged. 
 
Ühetaolisuse printsiip 
Kui induktsioon võib olla ekslik, kuidas saaks põhjendada sellele toetumist? 
Üks võimalus oleks öelda, et loodus on ühetaoline - loodusseadused ei muutu: see, mis kehtis 
enne, kehtib ka hiljem. 
Hume’i märgibki, et induktsioon on põhjendatud vaid siis, kui on põhjendatud ühetaolisuse 
printsiip. 
 


Aga kuidas ühetaolisuse printsiipi põhjendada?  
Hume’i järgi põhinevad meie teadmised kahel allikal - ideedevahelistel suhetel ja kogemusel.   ● Ühetaolisuse printsiip ei põhine ideedevahelistel suhetel, seda ei saa põhjendada  aprioorselt või deduktiivselt.  ● Samuti ei saa seda kaitsta induktiivselt kogemusele toetudes, öeldes, et seni on loodus  olnud ühetaoline ja järelikult allub ta samadele seadustele ka edaspidi, sest me ei saa 
induktsiooni põhjendada induktiivselt, eeldades seda, mida me alles soovime tõestada.   ● Probleemi ei lahenda ka tõenäosusele toetumine (väide, et induktiivsed järeldused on  tõenäolised), kuna ka see eeldab, et vaadeldud ja mittevaadeldud juhtumid järgivad sama 
mustrit. Ning see eeldus alles vajab põhjendamist.   
Hume ja induktsioon  ● Hume ei paku õigustust induktsioonile, vaid esitab kirjelduse selle kohta, kuidas me  induktiivselt arutleme. Sündmuste kordumine tekitab harjumuse vaimus, et järgnev on 
kooskõlas varasemalt vaadeldud korrapäraga. See ei selgita, miks peaks selline arutlus 
olema õigustatud.  ● Hume’i järgi ei saagi induktsiooni õigustada - induktiivne õigustus oleks tsirkulaarne ja  deduktiivne õigustus oleks liiga tugev (sest induktsioon pole paratamatult tõesust säilitav 
ning poleks võimalik (induktsiooni saab muuta deduktsiooniks, lisades eelduse looduse 
ühetaolisusest, kuid see printsiip on ise induktiivne)   
Induktsiooniprobleemid  ● Vana induktsiooniprobleem - mis õigustab induktiivseid järeldusi? Mis õigusega  üldistame hüpoteesi positiivsete üksikjuhtumite põhjal?  ● Uus induktsioonimõistatus - miks mõnda üldist väidet saab kinnitada üksikjuhtumite  põhjal, aga teisi ei saa? Mille alusel eristada kinnitatavaid hüpoteese mittekinnitatavatest 
hüpoteesidest?  ​Me ei pruugi teada isegi seda, millise induktiivse arutluse mitme  võimaliku arutluse hulgast me peaksime omaks võtma.   
Reflektiivne tasakaal 
 
Induktsiooni õigustatust ei saagi põhjendada argumentidega ning järelikult on seesugune nõue 
induktsiooni õigustada alusetu ning vana induktsiooniprobleem on pseudoprobleem. 
 
N. Goodman - induktiivne tuletus on tegelikult õigustatud, kui see vastab meie omaksvõetud 
induktiivse arutluse üldistele reeglitele. Reeglid on õigustatud siis, kui nad vastavad meie 
omaksvõetud induktiivse arutluse praktikatele.   ● Tuletusreeglite ja meie arutluspraktika vahel tekib reflektiivne tasakaal. Toimub  vastastikune kohandumine. Usaldusväärsed tuletusprintsiibid on need, mis 


võimaldavad meile vastuvõetavaid tuletusi ning tuletused kehtivad, kui nad 
vastavad omaksvõetud printsiipidele.   Tuleb määratleda need tuletusreeglid, mis on reflektiivses tasakaalus meie intuitiivsete 
otsustustega selle kohta, millised on kehtivad tuletused. Ent see tekitab uue mõistatuse.  
 
Goodmani paradoks 
Üksikjuhtum kinnitab vaid seadusesarnast väidet. Aga kuidas teha vahet seadusesarnastel ja 
teistel väidetel? 
See on raske nagu näitab järgnev mõistatus:  
Kõik smaragdid, mida me oleme seni vaadelnud, on rohelised. Defineerime mõiste “ronine” 
(grue) - objekt on ronine, kui ta on kas roheline ja vaadeldud esimest korda enne 1.1.2021 või ta 
on sinine ja teda ei ole vaadeldud enne 1.1.2021. 
Kõik vaadeldud smaragdid on ronised, sest me oleme neid vaadelnud enne 2021. aasta 1. 
jaanuari ja nad on olnud rohelised. Induktiivselt arutledes võime järeldada ka, et kõik 
smaragdid on ronised.  
 
Kokkuvõtlikult on Goodmani paradoks järgmine: 
(1) Mistahes andmeid saab kirjeldada mitmel viisil 
(2) Igast kirjeldusest saab teha erinevaid ja ühitamatuid üldistusi ning ennustusi 
(3) Probleem: mille alusel valida ratsionaalselt nende kirjelduste ja üldistuste seast välja see üks, 
millele toetuda? 
Vastamine sellele probleemile eeldab, et oskame teha vahet kinnitatavatel hüpoteesidel ja 
juhuslikel ehk mittekinnitatavatel hüpoteesidel. 
 
Projitseeritavad predikaadid 
Kuidas kitsendada lubatavaid üldistusi? 
Projitseeritavad predikaadid (need, mis saab kasutada induktsioonis) ja mitteprojitseeritavad 
predikaadid.  
 
Goodmani järgi on ainus erinevus projitseeritavate (roheline) ning mitteprojitseeritavate (ronine) 
predikaatide vahel see, et esimesed on meie praktikas juurdunud - neid on varasemalt kasutatud 
suurel hulgal edukate induktiivsete tuletuste tegemiseks. Kehtiv on niisiis selline induktiivne 
tuletus, mis hõlmab üksnes juurdunud predikaate.  
Kriitika  - Subjektiivne: lähtub olemasolevast praktikast, aga see võib olla ekslik   - Konservatiivne: juurdunud predikaatidel on eelis uute ees.   
 
 


Induktsiooni mõttekus 
Meie arutlused on üksteisega seotud. Induktiivne arutlus on mõttekas teiste uskumuste taustal, 
millega ta peab olema kooskõlas. Peale konkreetse arutluse eelduste on meil niisiis 
taustuskumused, mis võimaldavad teha vahet nendel hüpoteesidel, mida induktsioon toetab ja 
neil, mida ta ei toeta. Selles mõttes pole induktiivne arutlus irratsionaalne.  
Kuid tuleb leppida sellega, et induktsiooni puhul meil puudubki absoluutne tagatis, et see ei vii 
vääradele järeldustele.  
Teadus ei tuginegi induktsioonile väga palju. Induktivistlik arusaam teadusest ei kehti. 
 
Induktivism 
Induktivistlik arusaam uurimistegevusest:  
(1) vaadeldakse mõnda regulaarsust  
(2) vaadeldud regulaarsuse põhjal üldistatakse seadus - Kõik A-d on B-d  
(3) tehakse edasisi vaatlusi, mis seadust kas kinnitavad või ümber lükkavad.  
Induktiivsele arutlusele toetutakse siin sammul (2) ning (3).  
 
Karl Popperi meelest uurimistegevus niiviisi ei toimu: 
 - uurija ei tuleta seadusi vaatluse põhjal 
 - uurija ei kinnita seadusi edasiste vaatlustega  
 
Popper 
Karl Popper: “Induktsioon on protseduur, mis on loogiliselt kehtetu ning ratsionaalselt 
õigustamatu.” 
Kuidas uurimine tegelikult käib (Popperi järgi)?  ● Uurimisobjektile lähenedes on meil juba üldised teooriad ja hüpoteesid, mille valgel me  üldse otsustame, mida vaadelda  ● Me mitte ei ürita kinnitada oma hüpoteesi, vaid püüame seda ümber lükata (Nt otsime  luiki, mis pole valged, kui hüpotees oli, et kõik luiged on valged)   ● Kui me ei leia vastunäiteid oma hüpoteesile, siis see ei kinnita hüpoteesi. Me saame öelda  vaid, et seni pole õnnestunud teooriat ümber lükata (falsifitseerida).    
Teaduslik realism  - Usuvad, et on olemas vaimust sõltumatu füüsiline maailm  Antirealism  - Koondnimetus käsitlustele, mis väidavad vastu ühele või mitmele teadusliku realismi 
aspektile.  - Instrumentalism - teaduslikud teooriad ei ole maailma sõnasõnalised kirjeldused, millele 
saab omistada tõeväärtuse  Stsientism -  ​ teadusekummardamine 


 
 
4. KEHA JA VAIM 
 
Mind/Vaim  ● Mind [OE gemynd corresp. to OHG gimunt, Goth. Gamunds = memory]: hõlmab kõike,  mis puutub inimese meeltesse, mõistusesse; nii teadvustatud kui teadvustamatuid 
vaimseid protsesse.  ● Eesti k. vaim, meel, mõistus, psüühika, teadvus… 
● Meel: seostub meeltega, üksnes tajumusliku küljega. Meeleseisund ei sobi mental state  tõlkevasteks  ● Vaim: seostub hinge või vaimolendiga. Ei ole seotult kitsalt aruga nagu mõistus.  ○ EKSS: „Kõik psüühiline inimeses (eriti mõtlemine, teadvus) vastandatuna  kehale.“  
  KVAAL -  ​vaimuseisundite kvalitatiivsed seisundid   
Vaimunähtused 
Samuel Guttenplan jagab vaimunähtused kolme suurde rühma:  ● Kogemused – aistingud; teadvus; valu  
● Hoiakud – uskumused; soovid; mõtlemine 
● Teod või tegutsemine – sihilikud teod; kavatsused; tahteaktid; üritamine; otsustamine;  valimine   
Sissejuhatud dualismi 
Dualism – ​ seisukoht, mis käsitleb keha ja vaimu (või füüsilisi omadusi ja vaimseid omadusi) eri  liiki entiteetidena. Keha surm ei kujuta veel teadvuse lakkamist, kuivõrd vaimu eksistents jätkub. 
 
Substantsidualism  ​– keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid.  Substants: miski mis eksisteerib iseseisvalt; omaduste kandja, olemata ise üks nendest 
omadustest. Mitte ollus. 
 
Ajendid ja argumendid 
Ajend või motivatsioon dualismi pooldamiseks (sõltumatu konkreetsetest argumentidest):  - Religioossed veendumused  - Inimene pole pelgalt osa materiaalsest maailmast  - Materialmsi puudulikkus   


 
 
Mõtlev asi 
 
“…lähtudes sellestsamast — et ma tean, et ma eksisteerin; ja et ma täheldan sealjuures, et minu 
loomuse ehk olemuse juurde ei kuulu üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi — 
järeldan õigesti, et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi. Ja ehkki mul on 
vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljem ütlen) keha, millega ma olen seotud vägagi tihedalt, 
kuna ühelt poolt on mul ju selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi, 
mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast, kuivõrd see on 
ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [ometi] kindel, et ma olen tõepoolest midagi muud kui mu 
keha ja suudan eksisteerida ilma temata.” (Descartes 1996: 1655-1666) 
 
 
Olen mõtlev asi (res cogitans), mitte ulatuvusega asi (res extensa)   Vaimne substants  Materiaalne substants     
Identsete eristamatus 
Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis, kui A-l ja B-l on samad 
omadused.  
Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B-l ei ole, siis A ja B erinevad. 
  ● Ma saan kahelda oma keha olemasolus (kaheldavuse omadus) 
● Ma ei saa kahelda enda olemasolus (kaheldamatuse omadus) 
● Järelikult olen ma midagi erinevat kui mu keha   
  ● Inimese enda olemus ilmneb talle mõtleva olendina. 
● Inimese keha olemus ei ilmne talle mõtleva olendina. 
● Järelikult ei ole inimese olemus sama, mis tema keha olemus.    
ARE -  ​distinktne   
Mõtlemine ja tegelikkus 
 
Miks peaks sellest, et ma võin mingist asjast mingil viisil mõelda, järelduma midagi selle asja 
loomuse kohta? 


Identsete eristamatuse printsiip ei rakendu nn intensionaalses kontekstis (uskumuste, mõtete jms 
sisude kohta). 
Mõtte sisu esitab maailma ning esitus ei pruugi maailma korrektselt edasi anda või siis esitada 
maailma eri aspektidest ilma, et see peegeldaks maailma loomust. 
 
Jagamatus 
“Esiteks täheldan siin suurt erinevust keha ja vaimu vahel — selles, et keha on oma loomult alati 
jaotatav, vaim aga täiesti jagamatu; sest kui ma vaatlen vaimu, ehk iseennast, niivõrd kui ma olen 
mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku 
asjana; /…/ Seevastu aga ei suuda ma mõelda ühestki kehalisest ehk ulatusega asjast, mida 
poleks kerge mõttega osadeks jaotada, ja just seepärast mõistan seda jaotatavana: sellest ühestki 
piisab mulle tõestuseks, et keha on vaimust täiesti erinev…” (Descartes 1996: 1661-1662) 
 
Jaotatavuse argument 
Konstrueerime selle argumendi ilma “mõeldavuse” aspektita.  1. Keha on jaotatav osadeks 
2. Vaim ei ole jaotatav osadeks. 
3. Asi, mis on osadeks jaotatav ning asi, mis ei ole osadeks jaotatav, on olemuslikult  erinevad.  4. Seega on vaim olemuslikult kehast erinev.   
Eeldab, et peale vaimuseisundite leidub veel üks (jagamatu) mina. Seda eeldust ei jaga paljud 
filosoofid, näiteks Hume, kes pooldab nn mina kimbuteooriat – lisaks vaimuseisunditele neist 
eraldiseisvat mina olemas ei ole. 
 
Kujuteldavus 
Materialismi vääramiseks piisab keha ja vaimu lahknemise võimalikkusest. Kui on võimalik, et 
vaim esineb ilma kehata, siis ei ole materiaalsus vaimule olemuslik. Samalaadseid argumente 
esitatakse ka tänapäeval. 
  
Moodne kujuteldavuse (conceivability) argument  1. Zombid (teadvusega inimestega füüsiliselt identsed, ent ilma teadvuseta olendid) on  kujuteldavad  2. Kui kõik, mis on kujuteldav, on loogiliselt (metafüüsiliselt) võimalik, siis on zombid  loogiliselt võimalikud  3. Kui on zombid on loogiliselt võimalikud, siis pole teadvus identne mõne füüsilise  nähtusega  4. Järelikult, teadvus pole identne mõne füüsilise nähtusega.   


Võimalikkus 
Vastuväide, et see pole füüsikaliselt või tehnoloogiliselt võimalik, ei puuduta loogilist 
võimalikkust.   ● Miks peaks millegi kujuteldavusest järelduma selle võimalikkus?   ○ Tegu on loogilise võimalikkusega.  ● Vaim ilma kehata ei ole vastuoluline idee või kontseptsioon.   ○ Kuid see näitab vaid mõistete lahknevust, mitte ontoloogilist erinevust.   
Keha ja vaimu interaktsioon 
Descartesi järgi on keha ja vaim küll erinevad, kuid nad on siiski teineteisega seotud. Descartesi 
dualismi nimetatakse interaktsionistlikuks dualismiks: keha ja vaimu vahel toimub interaktsioon.  ● Kuidas toimub Descartesi järgi info liikumine vaimu ja keha (aju) vahel?   
Keha kui mehhanism 
Descartes kujutas keha kui mehhanismi. Mööda veresooni liiguvad väga peened osakesed, mis 
ajju jõudes muutuvad eluhinguseks või animaalseteks vaimudeks (animal spirits).  
Treatise on Man: Tuli (A) mõjutab jalga (B), tõmmates kiudu (c), mis avab ajus soone (de). 
Soonde sisenevad animaalsed vaimud F-ist (käbinääre) ning kantakse mööda keha laiali – 
lihastesse, mis tõmbavad jala eemale, silmadesse, pannes neid liikuma jne. 
Soonte avanemise eri moodustele vastavad erinevad aistingud. 
 
Keha-vaimu probleem 
Interaktsionism tekitabki klassikalise keha-vaimu probleemi: millises seoses on omavahel keha 
ja vaim? Kuidas nad saavad interakteeruda? 
Descartes ei selgita, kuidas interakteeruvad animaalsed vaimud ja vaimne substants. Isegi kui 
animaalsed vaimud on peenmateeria (“õrn tuul”), on tegu ikkagi mateeriaga 
 
Vastunäited 
Pierre Gassendi (1592-1655):  
1. keha-vaimu interaktsioon eeldab, et mingi kehaosa on ühenduses vaimuosaga ja vastupidi.  
2. keha-vaimu ühenduseks on vajalik kokkupuutepunkt.  
Kuna vaim ei jagune osadeks ning on ulatuseta, siis ei saa interaktsioon toimuda. 
 
Materialism 
Materialism või füsikalism on monistlik seisukoht, mille järgi on kogu reaalsus 
materiaalne/füüsikaline. Ka vaimunähtused on seega materiaalsed, kui nad on osa reaalsusest.   ● Kas saab anda materiaalset käsitust, mis hõlmaks kõiki vaimunähtusi ilma midagi välja  jätmata?    


Biheiviorism 
Biheiviorismi (jaguneb metodoloogiline ja analüütiline) järgi pole vaim muud kui käitumine.  
Metodoloogiline biheiviorism​: psühholoogia peaks tegelema üksnes vaadeldava käitumisega, 
muu pole teaduslikult oluline, kuivõrd ta pole objektiivselt testitav. Pakub välja uue meetodi 
psühholoogiale, ei kaitse metafüüsilisi väiteid vaimu loomuse kohta. J.B.Watson (1878-1958), 
B.F. Skinner (1904-1990).  
 
Analüütiline biheiviorism:​ esmajoones seisukoht vaimuseisunditele viitavate väljendite 
tähenduse ning seeläbi ka vaimuseisundite kohta (Hempel, Ryle).   ● Väited kellegi vaimuseisundite kohta on väited isiku tegeliku ja võimaliku käitumise  kohta (ka selle kohta, mida isik teeks või ütleks teatud olukorras).   ○ Näiteks “Jaan usub, et hakkab vihma sadama”  kui Jaani toa aken on lahti, siis ta  sulgeb selle; kui ta läheb välja, siis võtab ta vihmavarju kaasa, jne.   
 
 
Kategooriaviga 
Gilbert Ryle, The Concept of Mind (1949): dualism põhineb kategooriaveal.  
Kategooriaviga: ühte loogilisse kategooriasse kuuluvaid sündmusi või fakte käsitatakse nagu nad 
kuuluksid mõnda teise loogilisse kategooriasse.  
 
Kategooriaviga ja dualism 
Dualism surus vaimunähtused samasse kategooriate süsteemi, millest lähtuvalt mõisteti ka 
füüsikalisi nähtusi (asi, materjal, atribuut, seisund, protsess, muutus, põhjus ja tagajärg). Neid 
kategooriad vaimule üle kandes eeldati, et ka vaimusfääris on olemas põhjused ja tagajärjed, 
asjad, seisundid jne. 
Selle tulemusel hakati vaimunähtusi käsitlema füüsikaliste asjade eitusena 
Dualistid räägivad vaimust kui sellest, mis ei asu ruumis, ei ole vaadeldav, ei ole materiaalne; 
need seadused ja põhjuslikkus, mis valitseb vaimu üle, ei sarnane füüsikaliste seaduste ja 
põhjuslikkusega. 
 
 
Vaim kui keha kõverpeegel 
  KEHA  VAIM  Asub ruumis 
Allub mehaanikaseadustele 
Avalikult vaadeldav  Ei asu ruumis 
Allub mittemehaanikaseadustele 
Privaatne 


väline  “Sisemine”   Ryle: Descartes mõistis vaimu samas loogilises raamistikus nagu keha - 
“Tahtmatult ikkagi mehaanika reegleid järgides katsus ta pääseda hädast, kirjeldades vaimu 
sõnadega, mis oli vaid pööratud sõnavara. Vaimu toimimist tuli kirjeldada kehadele omase 
kirjelduse eitusena; see ei ole ruumis, see ei ole liikumine, see ei ole aine muutumine, see ei ole 
kättesaadav avalikule vaatlusele. Vaim ei ole nagu kellavärk, ta on nagu mitte-kellavärk.” Ryle, 
1996, lk 1675  
 
Dispositsioon 
Ryle järgi ei ole väline intelligentne käitumine viide vaimu varjatud protsessidele, vaid 
vaimunähtused ongi see käitumine. Kui me kirjeldame inimesi vaimsete predikaatidega, siis ei 
tee me järeldusi nende teadvuse varjatud protsesside kohta, vaid kirjeldame neid viise, kuidas 
inimesed väliselt käituvad või kalduvad käituma.   ● Ryle samastas teatud vaimuseisundid käitumusliku dispositsiooni või kalduvusega.   ○ S-l on dispositsioon x-ida = S võib x-ida või kaldub x-ima teatud sobivatel  tingimustel.   
Biheiviorismi kriitika  ● Psühholoogilisi väiteid ei saa tõlkida väideteks käitumise ja füüsikaliste protsesside  kohta. Tsirkulaarsuse probleem: antud vaimuseisundit saab parimal juhul taandada 
käitumisele vaid teisi vaimuseisundeid eeldades. (Nt Jaan võtab kaasa vihmavarju kui tal 
on soov jääda kuivaks.)  ● Käitumine pole vaimusündmuse esinemiseks ei piisav ega tarvilik tingimus. Esineb  juhtumeid, mil isikul on valus, aga ta ei väljenda seda käitumises (pole tarvilik) või isik 
käitub nagu tal oleks valus, ent ei tunne valu (pole piisav).    
Samasusteooria  ● 50-60ndatel sai biheiviorismi asemel valdavaks lähenemiseks samasusteooria (J. J. C.  Smart, U. T. Place). Dualismi eksimus polnud mitte loogiline (nagu väitsid 
biheivioristid), vaid faktiline: juhtumisi on vaimuseisundid samad, mis ajuseisundid.   ● Samasusteooria tees ei seondunud vaimuseisundeid tähistavate väljendite tähendusega,  definitsioonidega ega tõlgitavusega. See tees esitati empiirilise teesina:   ○ VAIMUSEISUNDID ON SAMASED AJUSEISUNDITEGA  ● Samasus esineb tüübi tasemel, mitte eksemplari tasemel. Näiteks valu kui tüüp on samane  c-kiudude ärrituse kui tüübiga.    
 
 


Argumendid samasuse poolt  ● 1. Pakub seletuse psühhofüüsilistele korrelatsioonidele. Kui eeldada, et vaimuseisundite  tüübid ongi ajuseisundite tüübid, on olemas lihtne seletus sellistele korrelatsioonidele. 
Kui eitada identsust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada kuidagi teisiti.   ● 2. Vaimuseisundid on põhjuslikus vastasmõjus ajuseisunditega. See saab olla võimalik  vaid siis, kui vaimuseisundid on füüsikalised seisundid  ● 3. Ontoloogilise lihtsuse kaalutlused. Väheneb eri liiki entiteetide arv. Peale c-kiudude  ärrituse ei ole maailmas lisaks enam valusid.   
Mitmeti realiseeritavus 
Hilary Putnami mitmeti realiseeritavuse argument. 
Identsusmaterialismi järgi on vaimuseisund samastatud teatud neuraalse seisundiga. Sellest 
tuleneb  ​neuraalne šovinism​: ainult need olendid on võimelised omama vaimuseisundeid, kellel  on vastavad neurofüsioloogilised seisundid. Seega ei saaks me öelda, et näiteks tulnukad teistelt 
planeetidelt, kes koosnevad lämmastikust või ränist, võiksid tunda valu. Miks eeldada, et 
vaimuseisundeid võivad omada üksnes need olevused, kellel on meiega sarnane keemiline 
koostis? 
 
Putnam: oluline pole mitte see, millest sa oled tehtud, vaid hoopis see, mida sa teed. Oluline on 
vaimuseisundi funktsionaalne roll terves organismis. Kui sedasama rolli suudab täita mingi 
mehhanism, mis koosneb näiteks plastmassist ja alumiiniumist, siis võiksime ka talle omistada 
vaimuseisundeid. Kui nii, siis ei saa olla vaimuseisundid tüüp-identsed ajuseisunditega. 
 
Vaim kui tarkvara 
Vaimuseisundid on kui arvuti tarkvara. Nagu arvutiprogramm võib joosta erineva struktuuri ja 
koostisega riistvara peal, nii saab ka vaimuseisund olla funktsionaalse seisundina realiseeritud eri 
ainest süsteemides. 
 
Funktsionalism  ● Funktsionalism vaimufilosoofias on seisukoht, et vaimuseisundid on funktsionaalsed  seisundid.  ● Funktsionaalne seisund määratletakse selle kaudu, millised põhjuslikud seosed on sel  seisundil teiste vaimuseisundite, sisendi ja käitumusliku väljundiga. Siin on erinevus 
biheiviorismist, mis määratles vaimuseisundeid üksnes sisendi ja käitumusliku väljundi 
kaudu (stiimul-vastus)   
Miks pooldada funktsionalismi?  ● Võime kujutleda olendeid, kes meist erinevad, kuid kellele on siiski mõttekas omistada  vaimuseisundeid 


● Inimeste ajud on plastilised: vaimsed funktsioonid võib olla samad, ehkki ajud erinevad.  Samuti võib teine ajuosa funktsiooni realiseerimise üle võtta. Ajuosad peaksid 
põhimõtteliselt olema asendatavad mõnest teisest materjalist osaga, mis täidab sama 
funktsiooni.   
Funktsionalismi kriitikia: liberalism  ● Liberalism​. Funktsionalismi järgi on vaimuseisundid mistahes süsteemil, mis realiseerib  sobivat funktsionaalset rolli. See aga on liiga liberaalne käsitlus, kuna sellest järeldub, et 
vaimuseisundid on ka süsteemidel, millele me muidu vaimuseisundeid ei omistaks.  ● Ned Block: oletame, et inimvaimu funktsionaalset organiseeritust imiteerib täpselt mingi  homunkuluste koloonia, mis on seotud mingi roboti kehaga, mis muudab oma sisendid 
käitumuslikuks väljundiks nagu inimene. Funktsionalismi järgi peame ütlema, et sel 
olevusel on vaim, et ta tunneb valu, jne.   
Funktsionalismi kriitika: kvaalid  ● Mismoodi on näha kollast sidrunit ja punast õuna? Sidruni kollasust ja õuna punasust? 
● Vaimuseisunditel paistab olevat kvalitatiivseid omadusi, mida ei saa taandada  funktsionaalsetele seostele. Kvaale ei saa objektiivselt kirjeldada III isiku seisukohast; 
kvaalid ei ole seoselised omadused, mida saaks adekvaatselt edasi anda, tuues ära nende 
seosed sisendi, väljundi ning teiste seisunditega.  ● On esitatud mõttelisi eksperimente, mis näitavad, et kaks isikut võivad olla identsed oma  funktsionaalselt ülesehituselt, samas ühel neist aga on kvaalid ja teisel ei ole.  ○ Puuduvad kvaalid & zombid: on funktsionaalne seisund, aga pole kvaale 
○ Pööratud kvaalid: erinevus kvaalides ilma erinevuseta väljundis.   ● Kui sellised olukorrad on võimalikud, siis pole kvaalid hõlmatavad funktsionaalse  definitsiooniga.   
  5. ÕIGE JA VALE ehk eetika    ● kr ēthos - komme, tava, harjumus, iseloom   
Eetika -  ​filosooline distsipliin, mille uurimisobjektiks on moraal oma eri aspektides ja  avaldumisvormides 
Moraal -  ​ühiskonnas omaks võetud käitumisnormide ja tavade kogum   
Eetikasse puutuvaid küsimusi  ● Mille alusel väidetakse, et varastada või valetada ei tohi? Miks ei tohi? 


● Mille alusel väidetakse, et täiskasvanud inimene peab arvestama oma tegude  tagajärgedega ja nende eest vastutama?  ● Kas teise inimese tapmine on alati halb ja õigustamatu? 
● Enesetapp, abort, eutanaasia, surmanuhtlus. Kuidas ratsionaalselt põhjendada, et need  tegevused on moraalselt lubamatud või vastupidi - lubatud?  ● Kas krokodillinahast saabaste kandmine on moraalselt vale/halb 
● Mis mõttes üldse on kellegi tegu õige või vale (halb või hea)? 
● Mis ja miks on lubatud ja mis ei ole?   
● Mida see tähendab, kui me ütleme, et nii ja nii peab käituma või ei tohi käituda? 
● Kas moraalsus on ainult eelarvamuse asi või saame anda oma moraalsetele  seisukohtadele ka häid põhjendusi?  ● Kuidas me peaksime elama?   
Filosoofia haru, mis sedalaadi küsimustega tegeleb on eetika ehk moraalifilosoofia. 
 
Eetika harud 
Tänapäeva filosoofias eristatakse vähemalt kolme liiki või kolme tasandi eetikat:  ● Normatiivne eetika (normid)  ○ Teooriad selle kohta, milles seisneb moraalselt hea käitumine. Vastab küsimusele,  milline käitumine on moraalselt hea (õige) ja milline moraalselt halb (vale).  ○ Varastamine (valetamine jms) on vale, sest … (erinevate normatiivsete teooriate  vastused)  ● Metaeetika (kr meta – ‘pärast’)  ○ Metaeetika uurib moraalimõisteid, moraalikeelt, seda, kas leidub  moraaliomadusi..  ○ Kas nt lause “Tapmine on halb” on tõene või väär? Kas see ütleb midagi faktilist  ühe tegevuse kohta või üksnes väljendab ütleja emotsiooni?  ● Praktiline eetika e. Rakenduseetika  ○ Kasutab filosoofia vahendeid praktiliste moraaliga seotud küsimuste  lahendamisel, mis kerkivad üles erinevates elu- ja uurimisvaldkondades.  ○ abort, eutanaasia, surmanuhtlus, keskkonnareostus, tüvirakkude uuringud…   
Normatiivse eetika küsimusi 
Mis see on, mis määrab ära meie tegude moraalse väärtuse? Milliseid moraalinorme tuleks järgida? 
 
3 normatiivsete moraaliteooriate tüüpi:  ● deontoloogia (kohustused)   ○ kr deon ‘kohustus ehk kohus-eetika 


○ Meil on teatud moraalsed kohustused. Tegu, mis kohustust järgib, on õige, ja tegu, mis  kohustust rikub, on vale. Tagajärjed tegude moraalset väärtust ära ei määra.  ○ Immanuel Kant (1724-1804): Mõistuslikel inimolendeil lasuvad teatud kohustused. Need  on kategoorilised, s.t absoluutselt tingimusteta kehtivad: “Sa peaksid alati rääkima tõtt”. 
Moraal ongi Kanti jaoks sääraste käskude või kohustuste süsteem. Mõistus nõuab, et me 
iialgi ei varastaks ega valetaks…  ○ Maksiim -  ​subjektiivsed praktilised reeglid, mida ei pruugi endale teadvustada  ● vooruseetika (voorused)  ○ kr aretē - ‘voorus’, ‘loomutäius 
○ Eetikateooriad, milles on keskseks vooruse mõiste. 
○ Aristotelese teos Nikomachose eetika  ■ Vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, eneseväärikus, tõearmastus, sõbralikkus,  õiglus jt.  ■ Kesktee äärmuslike käitumisviiside vahel.  ● konsekventsialism (tagajärjed)  ○ (consequentia - ‘järgnemine’) ehk tagajärje-eetika 
○ Utilitarism  ■ Utilitarism on tuntuim konsekventsialistlik teooria. 
■ Konsekventsialistlik printsiip: Õige tegu on välja rehkendatav, kui me uurime  järele erinevate tegude võimalikud tagajärjed.  ■ Kasulikkuse printsiip: Tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne (naudingut,  heaolu), on antud tingimustes õige tegu.  ■ Jeremy Bentham (1748-1832): “Utilitarismi printsiip kujutab endast põhimõtet,  mis hindab mis tahes tegu selle järgi, kuidas see suurendab või vähendab 
küsimuse all oleva subjekti heaolu...Ma räägin mis tahes teost, seega pole jutt 
mitte ainult indiviidi käitumisest, vaid ka valitsuse poolt astutavatest sammudest.  ■ Õnnearvustus  ● Bentham väitis, et on võimalik välja arvutada, kui palju naudingut ja valu  üks või teine tegu tõenäoliselt kaasa toob. Eelistada tuleb tegu, mille 
tulemusel saavutatava õnne/heaolu koguhulk on suurem.  ● Arvutamisel tuleb arvesse võtta teo tagajärjeks olevate naudingute ja  valuaistingute mitmeid omadusi.  ● Naudingute ja valude (1) tugevus, (2) kestus, (3) kindlus või ebakindlus,  st antud teo tulemusel esinemise tõenäosus, (4) ajaline lähedus või 
kaugus teo sooritamisest, (5) viljakus, st kui tõenäoliselt toob kaasa veel 
sama tüüpi aistinguid, (6) puhtus, st kui tõenäoliselt toob kaasa 
vastandtüüpi aistinguid, (7) ulatus, st kui paljudele inimestele osaks saab.  ■ John Stuart Mill (1806-1873): Milli arvates on Benthami lähenemine toores. Mill  eristas kõrgemaid ja madalamaid naudinguid. Kõrgemad ehk peenemad 
naudingud on kalkulatsioonis kallimad. Mill: “Parem olla rahulolematu inimene 
kui rahulolev siga; parem olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev lollpea”.  ■ 2 utilitarismi tüüpi 


● Teoutilitarism – tegu on õige siis, kui tal on head tagajärjed, st ta toob  kaasa portsu õnne/heaolu. (Vähemalt sama suure portsu, kui tooks 
alternatiivsed teod.)  ● Reegliutilitarism – tegu on õige siis, kui järgib reeglit, mis kuulub  säärasesse reeglite süsteemi, mille järgimine toob kaasa palju 
õnne/heaolu kogu ühiskonnale. (Rohkem kui tooks alternatiivsete 
moraalisüsteemide järgimine.)  ■ Utiliatarismi tugevused  ● 1.Annab konkreetse juhise, lahenduse igale olukorrale. 
● 2. Ei ole formaalne ega üldsõnaline à la tee seda, mida kõik teeks selles  olukorras. Utilitarism on sisuline: tuleb aidata kaasa heaolu 
suurenemisele ja leevendada kannatus  ■ Utiliatarismi kriitika  ● 1.Õnne(likkust) on raske mõõta ja raske on võrrelda erinevate inimeste  õnne.  ● 2.Kes suudaks ette näha ühe teo kõiki olulisi tagajärgi lühemas ja  pikemas perspektiivis?  ● 3.Õigustab ebamoraalseid tegusid. Nt ühe inimese kiusamine ja  kolkimine pakub tervele kambale suurt ja korduvat naudingut. Nende 
mõnu kaalub üles tema valu   
  6. ÕIGLUS   
„Tundub, et õiglust ja ebaõiglust võib mõista mitmes tähenduses, aga kuna nad on teineteisele 
lähedased, ei torka nende tähenduste kattumine silma ega ole nii märgatav, kui kaugete mõistete 
puhul“ (Aristoteles, 1996) 
“Minevikus oodati meilt vaid laste kasvatamist. Nüüd oodatakse meilt, et teeme täiskohaga tööd 
ja koristame jätkuvalt tube, kasvatame lapsi ja selle kahekordse tööpäeva lõpuks oleme valmis 
voodisse kargama ning seksuaalselt ahvatlevad olema.” (Silvia Federivi, 2017) 
 
Aristotelesest saati eristatakse kahte liiki õiglust (vt Nikomachose eetika V rmt).   ○ Jaotav õiglus  ■ Distrbutiivne 
■ Sotsiaalne 
■ Majanduslik  ○ Korraldav õiglus  ■ Võrdsustav 
■ Rektifikatoorne 
■ Kommutatiivne 


■ Korrektiivne   
 
Jaotav õigus 
Põhiküsimused:  - Õigluse objekt  - Mis hüvesid üldse saab (st on võimalik) jagada? Mis hüvesid tuleks jagada? 
(normatiivne küsimus)  - rikkus/vara; võim; respekt; au; seks; andend, võimed  - Õigluse subjekt  - Mille/kelle vahel jagada?   - Elavad ja surnud inimesed; tulevased põlved; ühiskonnad; riigid; kultuurid  - Õigluse jaotus  - Mis on “õige” jaotus? Hüvede (nt sissetulekute) määramise küsimus.    - Igaühele vastavalt tema väärtustele, vajadustele, staatusele; kõigile võrdselt  - Õigluse staatus  - Õigluse vahekord teiste väärtuste ja voorustega:  - „Õigluse mõiste filosoofiline analüüs peab lähtuma küsimusest, kas õiglus on 
ainus voorus meie suhetes teiste inimestega või on ta kõigest üks neist omavahel 
konkureerivatest voorustest, nagu näiteks halastus ja heldus“ (Chaim Perelman, 
194:304)   
 
Korraldav õiglus 
Küsimus vahetus-suhtest. “Õiglane” tähendab K-õigluses “õiget proportsiooni”. Erinevaid 
juhtumeid:  1. Teenuse/asja jms eest tasumine  a. Kui palju …. millegi eest/vastu?  2. Kahju ja hüvituse vahekord  a. Mitu € auto mõlkimise eest?  3. Kuriteo ja karistuse vahekord  a. Kas tapmise eest 25a, eluaegne, surmanuhtlus?    
Näited:  - Ebaõigluse nentimine: “Kahtlemata on ebaõiglane, et mõni inimene on ilus ja enamik ei 
ole; teisalt jälle on ebaõiglane ka see, et võrdlemisi vähestel on muusikalist kuulmist, 
matemaatilist taipu, kunstiannet, kirjanduslikke vaimuande, näitlejatalenti, ärivaistu, 
sportlaslikku võimekust ning erakordselt paindlikke kõhresid ja liigeseid, mis teevad 
võimalikuks balletitantsija imeteldava painduvuse … 


- Kuidas heastada ebaõiglust (ilu puhul)? “autori arvates peaks ilusad oksjonil maha 
müüma, et saada kaasavara neile, kes ilusad ei ole” (Marwick 2008: 37, 146)   
Moraalsus 
Korraldaval õiglusel on enamasti moraalsed/legaalsed piirid. Vaieldakse selle üle mida üldse 
tohib müüa/osta. Kas igal asjal on hind? Kas igat asja peaks saama müüa/osta? (vt Satz 2010  - Seks?  - Relvad?  - Inimolendid?  - Narkootikumid?  - Kehaorganid?   
 
Erinevad õiglusteooriad 
Jaotava õigluse peamised teooriad:   ● Liberaalliberalism (Rawls jt)  ○ kombineerib omavahel kahte väärtust: vabadust ja võrdsust  ● Libertarism (Nozick jt)   ○ respekteerib ja kaitseb teatud konkreetset alusväärtuste paketti – õigust elule,  vabadusele ja eraomandile.  ● Kommunitarism (Walzer jt)  ○ ülimalt skeptiline suhtumine universaalsete õiglusprintsiipide otsimisse kui  sellisesse  ○   ● Feminism (Okin, Young, jt)   
 
Feministlik õiglusteooria 
Väga mitmesuguseid voole. Vaatame:  - Susan Moller Okin [1946-2004]   - Iris Marion Young [1949-2006]    
Feministlike õigluskäsitluste peamised osad:  A. Soolise ebaõigluse diagnoosimine (diskrimineerimine jms). 
B. “Raviplaani“ ebaõiglase patriarhaalse ühiskonna ümberkorraldamiseks. 
C. Senise õiglusfilosoofia (sh Rawls, Nozick jt) kriitika (Printsiibikriitika jms)   
Naine õigluse subjektina  1. Naised on õigluse subjekti positsioonilt kõrvale jäetud. Era- ja avaliku elu eristus: 


a. Avalik sfäär: Õiglus, mehe tegevusvaldkond 
b. Erasfäär: Kodutööd. Naine – vähemratsionaalne, avaliku sfääri teenistuses  2. Perekond ei ole puutumatu privaatpesake, õigluskaalutlustest kõrgemal või loomult  õiglane. Kodusfäär on alati olnud poliitiliselt konstitueeritud (abielu, lastekasvatuse ja 
lahutuse tingimused naise kahjuks)   
Sooline ebaõiglus  1. bielu kui ainutähtis elu eesmärk! Stigmatiseerimine. Teatud ametid, erilalad naistele  lukus ja/või vähemtasustatavad.  2. Peresisene ebaõiglus – naine teeb suuremaosa kodutöödest, hoolimata sellest palju töötab  väljaspool kodu  3. Mehel palgateenijana suurem otsustusvõim (imelik, kui arvestada töö hulka tervikuna) 
4. Pärast lapsepuhkust naisel halvem positsioon tööturul.    
Okini ideaal  ● Sooliselt egalitaarne ja sooneutraalne ühiskond. Elukaaslaste võrdsus võimus, staatuses,  elustandardis ja töös (tasustatud/tasustamata, produktiivne/reproduktiivne)  ● Et inimese bioloogiline sugu ei määraks inimese elukulgu rohkem kui silmade värv ja  varvaste pikkus   
Humanistlik õiglus (visand)  1. Lapsehoid: et kombineerida palgatööd ja ühist lastekasvatamist. 
2. Haridus: mõlema soo ettevalmistamine a) lastekasvatamiseks ja poliitiliseks eluks; b) N-  ja M-õpetajate tasaka  3. Sissetulek: Elukaaslastel võrdne õigus. Võimalus, et tööandja poolitab töötaja  palganumbri tolle elukaaslasega, kes teeb suurema osa kodutöödest.  4. Lahutusseadus:tagada lahutusjärgselt sama elustandard mõlemale poolele. Periood sõltub  kooselu pikkusest, lapse vanusest jms.   
Distributiivne paradigma  ● I. M. Young: senised teooriad eeldavad, et sotsiaalne õiglus seisneb pelgalt hüvede (nt  vara, sissetulek) „õiges jaotuses“   ○ See eirab jaotamise institutsionaalset konteksti ja sellesse kätketud rõhumist ja  domineerimist!   ● Rõhumine – inimestel takistatakse oma võimete arendamist, rakendamist ja oma  kogemuse väljendamist  ● Domineerimise – inimesi takistatakse osalemast oma tegevuse ja tegevustingimuste  määramisel.    


Rõhumise viis nägu  1. Ekspluateerimine  a. Ühe sotsiaalse grupi töö pidevas ülekandumises mingile teisele grupile  i. Nt Naiste tööd ja hoolitsusenergiat kasutatakse meeste hüvanguks 
(vabaduse, võimu jms säilitamiseks), ilma et naised arvestataval määral 
midagi vastu saaks  b. NB! Asi pole ebavõrdses tasaarvestuses. Üks grupp kehtestab töötingimused,  „mängureeglid“ – mis on töö, kes peab (ja kelle jaoks) seda tegema ja kuidas seda 
tasustatakse.  2. Marginaliseerimine  a. Vanurid, noored (eelkõige mustanahalised, latiinod), üksikemad, puudega  inimesed jms, keda tööturg ei suuda või ei taha kasutada.  b. Tagajärg: materiaalne kitsikus, mille leevendamine kipub taastootma uut  ebaõiglust.  i. Nt bürokraatliku hoolekandesüsteemi patroniseeriv ja meelevaldne 
sekkumimine.  3. Kultuuriline imperialism  a. Domineeriva grupi arusaamade üldise normina esitamine – teised grupid  nähtamatud või stereotüpiseeritud.   i. Eelisjuurdepääs kultuurivahenditele - kultuuritoodang väljendab just 
domineeriva grupi arusaamist (väärtusi, saavutusi) elust ja ühiskonnas 
toimuvast (sh teistest gruppidest).   4. Võimutus  a. Ilmneb näiteks töölisklassi puhul võrdluses keskklassiga:  i. Keskklass: elukutsete esindajad.  ii. Töölisklass: pole elukutset; ei saa erialaselt arendada, kogeda isiklikku 
progressi ja tunnustust. Vähene võimalus teha tööalaseid otsustusi – 
üksnes käskudele allumine! Ei suhtuta lugupidamisega.  5. Vägivald  a. Pole pelgalt üksik moraalne väärtegu. Rõhumise ja sotsiaalse ebaõigluse juhtum,  mis eksisteerib sotsiaalse praktikana.  b. Suunatud teatava grupi liikmete (naine, homoseksuaalne, mustanahaline) vastu,  sest nad on selle grupi esindajad   
 
Mida teha?  ● Võimutus?   ○ Tööjaotuse restruktureerimine nii, et töö sisaldaks niihästi käske jagavaid kui ka  käske täitvaid elemente.   


● Kultuuriline imperialismi ja vägivald?  ○ Mitte assimileerimine (= gruppide sundühetaolistamine domineeriva grupiga),  vaid erinevate gruppide tunnustamine. Muutkem stereotüüpe ja teadvustagem, et 
teatud kujutlused on gruppide suhtes ebaõiglased  ● Ekspluateerimine?  ○ Institutsioonide, otsustamispraktikate ja tööjaotuse reorganiseerimine  ● Marginaliseerimine?    ○ Palgasüsteemiväline sotsiaalpalk ja osaluse edendamine avaliku tegevuse kaudu   
 
Feministliku õiglusteooria kriitika  1. Status quo probleem  a. Juurdunud kujutelmad peresisesest tööjaotusest, võimusuhetest ning abielust kui  armastuse koldest ei soosi peresiseste õiglusküsimuste tõstatamist (andes märku, 
et miski on läinud valesti). Seega, kõik jääb vanaviisi.  b. “Õiguste-nõuded peaksid normaalse armastava abielu kontekstis väikest rolli  mängima. Kui kuuleme üht partnerit teisele kaebamas abieluõiguste eitamise või 
äravõtmise kohta, teame, et midagi on juba läinud viltu partnerite vahelises kire ja 
kiindumuse mängus.” Jeremy Waldron (1993)  2. “Okini perekond”  a. Will Kymlicka (1991): Kas Okini perekäsitus pole vastuoluline?  
b. Ühelt poolt väidetakse, et lapse õiglusmeele arenemine vajab mõlemast soost  vanema osalemist kasvatusprotsessis.  c. Teisalt: muid perekonnavorme (nt samasoolisi) soosides väidetakse, et  humanistlikus õiglusseisundis pole bioloogilisel sool mingit tähtsust.  3. Youngi vastuolu  a. Nancy Fraser (1997): Youngi järgi saab vägivalda ja kultuurilist imperialismi  leevendada hariva teavitustegevusega.  b. Ent see võib osutuda ennast õõnestavaks ettepanekuks. Nt, üldsuse harimine  vähemusgruppide teemal (gei- ja lesbikultuurist) võib just nimelt kaasa tuua 
vägivalla kasvu nende vastu.  7. KUNST 
“Teha otse vastupidist on samuti järeleaimamine, nimelt vastupidise järeleaimamine.” (Georg 
Cristoph Lichtenberg) 
 
Kunst filosoofia probleemina  ● ingl. – art 
● ven. – искусство 
● lad. – ars 


● sks. – kunst 
● pr. – art 
● soom. – taide    1) Kunsti tõlgendamine 
2) Kunsti hindamine 
3) Kunsti ontoloogia 
4) Kunsti definitsioon   
 
Kunsti definitsioon?  1. Kas kunsti on võimalik defineerida? Kuidas täita formular: “x on kunstiteos, siis ja ainult  siis, kui … ”  2. Kas defineerida? Miks defineerida? Leidub mitmeid motiive  a. Metafüüsiline  i. Milline on kunsti koht kõikehaaravas filosoofilises maailmasüsteemis?  ii. Kuidas seostub kunst kultuuriga, teadusega, religiooniga, spordiga?  b. Heuristiline  i. Defineerimise püüdlus ilma otsese kasuta (intellektuaalne väljakutse, 
avastustuhin)  ii. Mis seob ühte kõiki neid erinevaid asju mida peame kunstiks?   iii.  Kuidas saavutada paikapidav määratlus (või vähemasti parem kui teiste 
filosoofide määratlused)?  c. Episteemiline  i. Kunsti on defineeritud kunsti ära tundmise/ tuvastamise eesmärgil.  ii. Millised asjad meid ümbritsevas maailmas on kunstiteosed?  d. Evalveeriv (hinnanguine)  i. Kunsti definitsioon kätkeb endas kunsti kunstina hindamise vahendeid 
(normid, standardid vms).  ii. „Tunnused, mille olemasolul me nimetame artefakti kunstiteoseks, on 
needsamad, mis diagnoosivad vastavalt nende ilmnemise määrale kunsti 
headuse kunstina.“ Harold Osborne (1955)   
Ülevaade teooriatest  ● “Traditsioonilineesteetika”    ○ Jäljendusteooriad (Platon, Aristoteles jt) 
○ Väljendusteooriad (Tolstoi, Collingwood, Croce jt) 
○ Formalistlikud teooriad (Bell, Fry)   


● 20.-21 sajanditeooriad:  ○ Antiessentsialism   ■ Morris Weitz, William Kennick, Paul Ziff, W.B. Gallie 
■ Põhitees: “kunst” ja teiste traditsiooniliste esteetikamõistete (“ilu”,  “esteetiline kogemus”) defineerimine ei ole võimalik, ega mõttekas.  ● Kunst on perekondliku sarnasuse mõiste 
● Kunst on avatud mõiste  ○ Instiutsionaalsed teooriad  ■ George Dickie, T.J.Diffey, Stephen Davies 
■ Põhitees: kunsti saab defineerida (st antiessentsialistid eksivad)!  ● “Liigitavas tähenduses on kunstiteos 1) artefakt, 2) millele on mõni  teatud sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel toimiv isik 
või isikute grupp omistanud hindamisele kandideerimise staatuse” 
(Dickie 1971)  ○ Esteetilised teooriad  ■ Monroe C. Beardsley, William Tolhurst, Nick Zangwill 
■ Üldiselt: igasugune vaade, mille järgi on kunstil lähedane suhe  “esteetilisega”.  ■ Esteetiline intentsionalism (Beardsley):   ● x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile  kutsuda esteetiline kogemus  ○ Ajaloolised teooriad  ■ Jerrold Levinson, Arthur C. Danto, Noël Carroll 
■ Peamine lähtekoht: eelnevad teooriad (anti-essentsialism,  institutsionalism) ei iseloomusta kunstiks saamise protsessi piisavalt 
detailselt.   ■ Üldine idee: kunst on olulises mõttes ajalooline! Miski on kunstiteos siis,  kui see mingil viisil suhestub eelneva kunstiga.  ● Millega suhestuda?  ○ Eri teooriatel erinevad arusaamad. Üldiselt peetakse silmas  kunstiajaloo/ kunstitraditsiooni tahke.  ○ konkreetsed kunstiteosed (vorm, temaatika, stiil jms);  kehtivad kunstilised eesmärgid; kunstnike taotlused; kunsti 
tegemise viisid  ● Kuidas suhestuda?  ○ Eriarvamused selles, mil moel peab kunstiajalooga  suhestuma. Kaks peamist lähenemist:  ■ Internalism: side luuakse läbi konkreetse kunstniku  kavatuse (Levinson) 


■ Eksternalism: side luuakse läbi väliste (stilistiliste,  formaalsete jms) tunnuste (Carney).    
Carroli narrativism  ● Küsimust “mis on kunst?” ei tule mõista kunsti defineerimise vaid tuvastamise võtmes –  st kuidas objektid saavad kunstiteoseks.  ● NB!  ○ Loobutakse taas kunsti defineerimisest (nagu anti-essentsialismis) 
○ Definitsioonist loobumine ei tähenda, et kunsti tuvastamine oleks meelevaldne!    
 
Kunsti tuvastamise strateegiad 
 
Kunstiks saamise protsess kätkeb endas ratsionaalseid põhjendamise strateegiaid. Objekt saab 
kunstiteoseks juhul, kui saab vesta narratiivi, et see objekt on kunsti ajaloo/traditsiooni …  1. kordamine (traditsiooniline aspekt  a. Kunstituvastaja demonstreerib, mil viisil mingi teos kordab eelnenud teoste  vormi, taotlusi jms.  b. Nt: Balletiteos (Giselle, Corelli & Perrott) kordas traditsioonis oleva teos(t)e (La  Sylphide, F. Taglioni) “sõnavara”, teemasid, tehnikaid ja žanrikonventsioone.  2. avardamine (evolutsiooniline aspekt)   a. “Kunstilise probleemi” (vorm, žanri, stiil) lahendamine uute võtete kasutamisega.  Edasiminek eelnevate kunstnike eesmärkide saavutamisel (objekti kujutamine, 
emotsiooni väljendamine, põnevuse tekitamine, jms).  b. Nt W. D. Griffithi roll filmikunsti ajaloos:   i. “Võttenurgad, liikuvate kaamerate kasutamine, kunstlik valgustus, 
realistlikud dekoratsioonid, flashback’id, poolitatud ekraan, pehme fookus 
ning sellised võtted nagu sulatamised, hajutamised (Naughton & Smith 
2008)  3. hülgamine (revolutsiooniline aspekt)  a. Heidetakse kõrvale vahetute eelkäijate kunsti tegemise viisid ja rõhutatakse  sugulust kaugema kunstitraditsiooniga.  i. Nt: Saksa ekspressionistid taunisid realismi, kuid tunnustasid keskaegseid 
maalikunstnike (nt Grünewald) ekspressiivsust (et õigustada oma 
figuraalseid moonutusi).  b. „Isegi traditsiooni vastu mässu tõstnud kunstnik on sellest siiski sõltuv, sest  traditsioon stimuleerib tema tegevust ja annab suuna tema püüdlustele“ 
(Gombrich 1997: 596)    


 
Ajalooliste teooriate kriitika  1. Esimese kunstiteose probleem  a. Ajaloolised teooriad on rekursiivsed (tagasi-viitavad). Seega, tülikas küsimus –  kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos? (Davies 1997)  b. Kuidas tekkis kunst, millel puuduvad kunstilised eellased, mida saaks korrata,  avardada või eitada?  i. Mingi kunstiline “suur pauk”? Võrsumine teistest praktikatest?  2. Probleeme narratiividega   a. Kes peab narratiivi punuma ja kuidas otsustada võistlevate, sh teineteist  välistavate narratiivide vahel?   b. Kas narratiivid peavad tuginema kunstnike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo  suhtes või mitte?  c. Dilemma: Kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega  vastuollu, mistõttu see ei näitaks milles kunsti tegemine tegelikult seisneb. Kui 
jah, siis on narratiividel üksnes sekundaarne roll - nad üksnes avaldavad seda, mis 
nagunii juba on toimumas (Levinson 1993, vt ka Lamarque 2004)  3. Metafilosoofilised etteheited  a. Pole filosoofilise defineerimisprobleemi lahendus! Kunsti tuvastamisele  keskendudes muudetakse lihtsalt teemat (Leddy 1993)  b. Appelleerimine minevikukunstile    i. pelleerimine minevikukunstile a) muundab teooria kunstiajalooks või - 
sotsioloogiaks (Shusterman 1995)  ii. taastoodab kivistunud maskuliinset arusaama kunsti tegemisest (Brand 
2000)