kuid paratamatut sündmust. On kasutatud isikustamist, "neelates su nime ja näo", mis toob välja, et surm on automaatne, kuid mitte pingutust nõudev nagu neelaminegi. Armastusest kõneleb autor kui helgest ja õrnast, mis kergest puruneb ning kaotusvalu, lahti laskmine ja edasi liikumine või armastuseni taas jõudmine on rasked. Vormi poolest kasutab autor põhiliselt algriimi, et luuletused oleks laulvad ja pehmed nagu autor isegi. Näiteks: "kõrgetes klaasides kutsuvalt küütles", "sisim saatus saab su silmavaates silmnähtavaks", "seni sumbuvad sõnad su salmis". Samuti esineb korduseid, näiteks luuletuses "Las ma kõnelen oma armsamast" asub sama lause iga kolme salmi alguses. Metafoorid: "Õnn nagu õhupall", "Ei ela - surra ei saa", "Olla korraga, kordamööda", "Olla pilkpimestav päike ja põrm", "Paljajalu maailmajääl", "Näovaagnal". Karevale on kõige iseloomulikumaks kujundiks uni ja uinumine. Lisaks tavalistele epiteetidele
Kes loeb järjest, see elab, kes lehitseb, see näeb und. Elu ja uni - kaks õde. Kolmas, noorim, on surm. Kõikidest valudest, mis meid valdavad, varem või hiljem me valime ühe, millel me laseme endasse valguda ning meie vaimu vormida. See ongi me saatus, me enesevalu; see on me sisim sisu ja vorm. Mida mõtleb autor sellega, et me valime ühe valu ja laseme selle endasse? ,,Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?" Ma magasin mineraalide und, ma magasin nagu magma ja nägin nägemust: helkiv tuul tõusis, ähvardav, mägede taga. Päevad sulasid kokku ainsaks pisaraks, kurgust kerkis vaid kiituselaul, igimänglev erk leekkristall mu muutlikus kujus ujus.
Sissejuhatus · Elutervetel huntidel ja naistel langevad teatavad hingejõujooned kokku:mõlemal on terva haistmismeel,mängualdis vaim,kõrgendatud pühendumisvõime,uudishimulik loomus,sügavad vaistud,keskenduvad pingsalt hoolekandele ja järglastele. · Ürgnaise arhetüüp-Naise kaasasündinud algloomus,naise sisim pärisloomus, ka ID-päriliku psüühika kogum inimese sünnihetkel,tüüploomus/alusloomus · Normaalne naine ei tunne end jõuetuna,ei kõhkle,julgeb lõpuni minna,ei soovi loobuda oma loovast elust kellegi teise kasuks.Kui naine lõikab end ära eelloetletust,siis on ta ajastu haigus,mida tuleb ette kõigis paigus, kus naisi on orjastatud ja kus ürgloomus sipleb tsivilisatsiooni püügipaeltes.
Põrgu 9 ringi. 3. ringi valvab kolmepäine peni Kerberos. Dante peamine sõnum inimkonnale: kiutse asuda rännule pimedusest valguse ja armastuse poole. 8. Uusaegse lüürika ja proosa algus. Francesco Petrarca (Secretum, MKL, RA) ja Boccaccio (Dekameron, Fiammetta), MKL, RA, Keskaja hispaania luule. Petrarca: uusaegse lüürika isa. Esimesi uusaegseid humaniste. Suurema osa loomingust kirjutas ladina keeles. „Saladus“ – dialoogivormis, kui Petrarca sisim pihtimus, taunib lihalikku ja madalat armastust, kuid väidab, et ka maine armastus võib olla puhas. Filosoofiline pinge ühendatud vormipeenuse ja elegantsiga. Jumaldatu Laura – reaalselt, meeleliselt tajutav naine. Kasutas sonetivormi. Laura eluajal peamotiivid: vastuarmastuse puudumine, tunde liigmaisuse kahtlus. Ühendatud Itaalia ideaal. Temalt võeti üle melanhoolia, tundelisus, igatsus. Petrarkistid: Petratca luulekunsti ja armastusfilosoofia järgijad.
· James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Inimeste vahel eksisteerib vastastikkust pimedust ja kurtust, mis on meie loomuomaduseks. Sellest hoolimata tunnetame sisemist tähendust, mis välja ei paista ja mis võib teiste elus esineda seal, kus me seda kõige vähem märkame. Jõuamegi järeldusele, et selline sisim tähendus kehtib ainult siis, kui see sisemine rõõm, vaprus ja vastupidavus on seotud ideaaliga. Küsimused Sartre'i Eksistentsialism on humanism kohta: · Sartre'i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab. See tähendab, et kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja et ta defineerib end pärast
lihttöölised pole teinud. 5. James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Meie loomuomaseks pärandiks on küll vastastikune pimedus ja kurtus, kuid sellest hoolimata tunnustame me sisemist tähendust, mis ei paista välja ja mis võib esineda teiste eludes seal, kus me seda kõige vähem märkame. Sellest ka järeldus, et sisim tähendus võib meie jaoks olla täielik ja kehtiv ainult siis, kui see sisemine rõõm, vaprus ja vastupidavus on seotud ideaaliga. 1. Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule. Mida Sokrates Kebesele vastab? Sokrates vastab Kebesele, et kuigi on inimesi, kellel on parem surra kui elada, kuid neil pole lubatud iseendale head teha (ehk enda päästa enesetapuga), vaid nad peavad ootama heategijat. Sokrates leiab, et inimesed on maailmas elades justkui vangis, kuid
kordamine. Kuid inimesi, kes annavad olulise panuse ükskõik millesse, on väga vähe, lausus ta, seisatades pirnipuu all, hästi kammitud, piinlikult täpne, ülimalt õiglane. Äkitselt, just nagu oleks tema käeliigutus selle vallandanud, vajus mr. Bankesist kogunenud muljete koorem Lilys kummuli, ning alla sööstis ränga laviinina kõik, mida Lily tema vastu tundis. See oli esimene taju. Seejärel jõudis otsekui suitsulõhn temani mr. Bankesi sisim olemus. See oli teine. Ta tajus end tundeintensiivsusest üleni tarduvat; hoomas mr. Bankesi rangust; tema headust. Ma austan teid (pöördus Lily endamisi tema poole), iga viimase kui rakuni; te pole edev, vaid täiesti ebaisekas; te olete peenetundelisem kui mr. Ramsay; olete kõige peenetundelisem inimolend, keda ma tean; teil pole naist ega last (ilma mingi seksuaalse ihata igatses Lily leevendada seda üksildust), te elate teadusele (tahtmatult kerkisid ta silme
rangelt fenomenide tasandile või peitub tema mõtlemises metafüüsiline pretensioon, soov oleva kõiksust seletada. Teiseks: millisest alusmõistest lähtudes tuleks Nietzsche filosoofiat kui tervikut interpreteerida (kui ta mõtlemine üldse on terviklik)? Probleem peitub selles, et Nietzsche on väitnud: "Ei leidu tõsiasju, vaid ainult interpretatsioonid", kuid samas ka: "Võimu tahe on olemise sisim olemus". Interpretatsiooni ja perspektivismi mõisteid rõhutades saame postmetafüüsilise, erinevust propageeriva Nietzsche, võimu tahte tähtsustamise korral aga metafüüsiku. Sellest otsustusest sõltuvalt saavad erineva varjundi ka teised mõisted, eelkõige üleinimene (Übermensch tähistab Nietzschel igal juhul inimese ületamist, seetõttu on eesti keeles käibiv üliinimene selge väärtõlge).
annaabi.ee 
