12) Jäävalt mürgised seened? Valge kärbseseen, punakas narmsnutt, roheline kärbseseen, punane kärbseseen. 13) Toorelt mürgised, kupataatult söödavaid seeni? Männiriiskas, kevadkogrits, karvane riisikas, 14) Söögiseened? Kukimürkel, kukeseen, suur sirmik, linnazampinjon, punane pilvik, kollane pilvik, liivtatik. 15) Kes on samblikud? Samblikud on liitorganism, kus elavad vastaatikku kasulikus kooselus seen ja fotosünteesiv organism, koosneb: ainurakne rohevetikaid või sinivetikaid 17) Samblike kasvukohad,eluvajadused, paljunemine? Kasvukohad: kividel, kaljudel, maal, puudel, metallil, surnud puudel, Eluvajadused: valgus, kasvuruumi, õhk, Paljunevad: tallustetükikestega 18) Samblike 3 kasvuvormi? Põõsassamblikud, Kooriksamblikud , Lehtsamblikud 19) Mis on tallus ja mis organismides esineb? 20 Samblike tähtsus looduses ja inimesele?
punavetikad on vormirohked, rohevetikad meenutavad Punavetikad rohelisi aasu. 5) Nimeta vetikate kasvukohti. Vetikate kasvukohad: · Veekogus: mage- ja merevees · Niiskel mullal · Puutüvedel Osad vetikad: · Majaseintel · Kuumaveeallikates · Polaaraladel lumel 6) Iseloomusta sinivetikaid. Sinivetikate rakkudes pole tuuma ja nad kuuluvad bakterite hulka. Sinivetikad elavad nii meredes kui ka mageveekogudes. Neid võib leida kuumaveeallikates ja arktilistel aladel. Sinivetikad moodustavad kolooniaid. Mõned sinivetikad põhjustavad soola ajal ,,vee õitsemist". Nad eritavad vette mürgiseid aineid. 7) Võrdle vetikaid ja sõnajalgtaimi Vetikad Sõnajalgtaimed
viiakse vetikakultuuri, kus nad lülitatakse vetikarakkudesse ja nad võivad seal integreeruda olemasoleva DNAga. 2) Rakkudevahelise konjugatsiooniga, kus toimub 2 vetikaraku liitumine, millede vahel toimub siis DNA fragmentide vahetus, ülekantud fragmendid võivad integreeruda juba olemasolevasse DNAsse. 16. Sinivetikarakk võib optimaalsetes tingimustes paljuneda 1-2 korda päevas. 17. Sinivetikate perekondi on kirjeldatud ca 150, liike aga üle 2000. Planktilisi sinivetikaid leidub kõige rohkem seltsides O. Chroococcales, O. Oscillatoriales, O. Nostocales. 18. Kõige kergem on ära tunda Chroococcales seltsist Merismopedia perekonda, sest selle liigi rakud moodustavad kergesti äratuntavaid sirgeid või kõverdunud plaadikujulisi kolooniaid. Lima on liigispetsiifiliseks tunnuseks perekonnas Microcystis. 19. Seltsil Oscillatoriales puuduvad heterotsüstid ja akineedid, Nostocales´el on need olemas.
tõus kevadel. Vaikses ookeanis. Kollase mere elustik · Kollasesmeres vohab palju · Mereimetajate, merikilpkonnade ja vetikaid, eriti pruunvetikas. suuremate kalade arv on viimaste aastakümnete jooksul rängalt vähenenud Ohtralt on ka peajalgseid, mitte ainult reostamise, vaid peamiselt koorikloomi, molluskeid ja küttimise tõttu. Kõige ekstensiivsemat sinivetikaid, mis vohavad suvel ja kahju on toonud jaapanlaste tööstuslik muudavad vee värvi. vaalapüük ja ebaseaduslikud massijahid Nõukogude liidu poolt toetusega Jaapanilt. · Nende liikide rohkus suureneb · Vähesed liigid on jäänud ellu tänaseni, mere lõunaosas ja näitab rohket kuid on siiski kõrgelt ohustatud. Nende elutegevust, mis seletab ka hulka kuuluvad randalhülged, mitmed kalade rohkust meres
välistada. Kirjanduses leidub viiteid selle kohta, et mürgistuse on tinginud veeõitsengu ajal püütud kala söömine. Seda on seostatud nn. Haffi haigusega, mis avaldub lihasnõrkuse ja ägeda neerupuudulikkusena. Siiski pärinevad need juhtumid juba väga ammusest ajast ning hiljem pole seda seost suudetud tõestada. Tegelikult on enim ohus hoopis koduloomad, kes ei oska sinivetikaid sisaldavas järvevees ohtu aimata. Maailmas on teada palju juhtumeid, kus hukkunud on sellist järvevett joonud lehmad, hobused, lambad jne. Koertel võib ujumine toksilisi sinivetikaid sisaldavas vees ärritada nahka, põhjustades väga ebameeldivat sügelust. Tiheda karvkatte tõttu on vetikaid üsna keeruline eemaldada. Vetikamürgituse sümptomid Vetikamürgistuse peamised sümptomid on peavalu, palavik ja seedehäired, raskematel juhtudel aga
loomadest ja seentest) elavad autotroofselt ning toodavad kasvamiseks ja eluks vajalikke orgaanilisi aineid päikesevalguse abil fotosünteesi teel. Erandiks on mõned parasiittaimed, mis saavad oma toidu teistelt taimedelt ning on evolutsiooni käigus klorofülli kaotanud. Taimi uurivat bioloogia haru nimetatakse botaanikaks. Taime mõiste Taime mõiste suhtes ei ole täpset üldkehtivat kokkulepet. Üldiselt siiski fotosünteesivaid prokarüoote (näiteks sinivetikaid) praegu enam taimede hulka ei arvata. Enamjaolt jäetakse välja ka kõiksugu vetikad ja piirdutakse ainult maismaataimedega ehk embrüofüütidega (Embryophyta: osjad, kollad, samblad, seemnetaimed). Laiemas käsitluses võidakse taimede alla arvata ka rohevetikad ja mändvetikad ning sellise rühma nimeks oleks Viridiplantae (rohelised taimed). Mõned teadlased (näiteks Thomas Cavalier-Smith) on taimeriigi alla
katta suuri alasi madalas rannikuvees. Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates ainetes on palju fosfori- ja
18. Miks just turvas on hea mineviku taimkatte uurimise materjal? Kuna turbakiht kasvab umbes 1 mm aastas, siis taimejäänused ei suuda liigniiskes keskkonnas täielikult laguneda, uus taimekiht kasvab peale ning alumisi taimi uurides saab teada vanust. 19. Missugused liigid on sugukond käpalistest kaitse all? Eestis kasvab 36 liiki käpalisi ning kõik need on kaitse all. Näiteks: punane ja valge tolmpea, kärbseõis, hall ja tõmmu käpp 20. Kust kohast võib leida sinivetikaid? Mõju inimestele? Seisvatest või aeglase vooluga veekogudest, kus toitainetesisaldus on kõrge. Mõned sinivetikad toodavad õitsedes mürke, mis põhjustavad peavalu, iiveldust, maokrampe, nahalöövet jne. 21. Miks on sood tähtsad? Orgaanilise süsiniku akumuleerija leevendab kasvuhooneefekti. 22. Miks on metsad tähtsad? 1. Majanduslik mets kui tuluallikas 2. Sotsiaalne mets kui tööhõive tagaja ja metsapuhkuse pakkuja 3
tumepunaseni. Võivad moodustada puhkespoore, mis järve põhjal võivad püsida elusana kümneid aastaid. Eelised ongi puhkespoorid, gaasivakuoolidega liikidel üles-alla liikumise võime, võime ahmida lühikese ajaga tagavaraks toitesooli ning siduda õhulämmastikku. Saavad elada ka siis, kui valgust väga vähe. Samuti on võimelised tootma aineid, mis peatavad võistlevatel organismidel arengu (bakteriotsiinid, antibiootikum tsüanobakteriin). Kagu-Aasias, Aafriaks ja Mehhikos on on sinivetikaid tarvitatud juba sajandeid toiduks. Kasvatamiseks erilised tiigid. Müüakse kapslite ja tablettidena, isegi sokolaadina. Üks suurema liikide arvuga vetikarühm on ränivetikad, umbes 16 000 liiki. Nad on 1-rakulised või koloniaalsed, tavaliselt hõljuvad vabalt mere- või magevees või elavad veekogu põhjas. Arvatavasti tuleb nende arvele ¼ fotosünteesi käigus kogu maakeral sünteesitud orgaanilisest ainest. Neid iseloomustab vetikarakku kattev ränipantser, mis koosneb kahest eri
1.2 Eutrofeerumine ja fütoplanktoni muutused Suurenenud anorgaaniliste toiteainete sisaldus (eriti nitraatide ja fosfaatide suhe) viib fütoplanktoni koosluse ja biomassi muutusteni. Kuigi sellised toiteainete muutused on tavaliselt seotud inimese tegevusega, võivad need siiski esineda ka looduslikes protsessides. 2. Toitelisus jõgedes - efektid bentiliste vetikate biofilmile Bentiliste vetikate biofilmid domineerivad jõgedes ja sisaldavad erinevaid vetikarühmasid: rohevetikaid, sinivetikaid ja ränivetikaid. Biofilmi kooslus on mõjutatud: veevoolust, vee sügavusest, valgusreziimist, vee keemiast, toitelisusest (eutrofeerumine) ning reostusest. Nende näitajate mõjusid ränivetikatele on uuritud sest: neid leidub terve jõe ulatuses ränivetikad on jõgedes kõige suurem ja levinum vetikarühm, neid saab kiirelt ja lihtsalt koguda, leidub liike, mis on väga tundlikud veekvaliteedi (keemia), eutrofeerumise ja reostuse suhtes,
TAIMESTIK. Jäävööndis leidub mikroskoopilisi vetikaid ja seeni, kes kasutavad ajutisi sulakuid, mis tekivad soojemate ilmade korral jää ja lume pinnale. Vetikakolooniate asupaiku tähistavad värvilised laigud lumel. Vetikad ja seened saavad mineraalseid toitaineid õhus leiduvast vähesest tolmust ja sooladest. Maailma elustikuvaeseim maismaa- ala on aga Antarktika mandrijääkilbi keskosa. Jäävööndis esineb kidurat taimestikku. On leitud sinivetikaid, kes on kahjustusteta üle elanud ka nädalaid 1900C juures. Antarktise taimestik on väga napp, kuna mulda esineb ainult väga õhukese kihina ja laiguti. Teatakse vaid kolme kohalikku taimeliiki ning üle 80 sambla- ja 300 sambliku liigi. Lisaks esineb 150 liiki vetikaid. Taimedest on külmakõrbes sammalde kõrval esindatud vaid vähesed õistaimed (polaarmagun, kivirik). LOOMASTIK Kuna rohelisi taimi kui peamisi orgaanilise aine tootjaid on ülimalt vähe, on ka
need võivad limase vaibana katta suuri alasi madalas rannikuvees. Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates ainetes on
limase vaibana katta suuri alasi madalas rannikuvees. Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega. Sööduülejäägid ja kalade väljaheited kanduvad võrksumbast välja. Merre sattuvates
Eestis teada olevatest sinivetikate liigist, mida on umbes sada erinevat liiki, on vohamisega seotud 20 liiki. Ka Undi veehoidla veeproovist selgus, et siingi vohas sinivetikas. Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse kasvuga, millega võib õitseng kanduda kõikidesse veekihtidesse. Sinivetikad domineerivad oma elustrateegia pärast. Nende elukooslus ei ole püsiv, vaid muutub kiirelt. Seda mõjutavad temperatuur ja toiteelemendid. Kuna sinivetikaid on nii kiirekasvulisi kui aeglasema kasvuga, siis nad domineerivad eri aegadel. Vetikate vohamise tagajärjeks võib järveökosüsteemis olla teiste liikide surm, nii kalade kui ka teiste vetikate oma. Inimestele mõjub halvasti sinivetikate eraldatavad toksiinid, mis võivad tekitada inimesele tõsise mürgituse, millest maailmas 1% lõppeb surmaga. Sinivetikate mürgi vastu ei aita ka vee keetmine, kuna see vabastab veelgi rohkem toksiine
väävlibakterid on siis rohelised ja purpursed väävlibakterid. Need fotosünteesivad väävelbakterid on obligatoorsed anaeroobid, sest sulfitid õhukeskkonnas oksüdeeruksid kiiresti. Teine rühm fotosünteesivaid baktereid on sinivetikad. Sinivetikate teke tõi kaasa vaba õhuhapniku, mille tõttu suri välja enamik toonasest elust. Algas hingamisprotsess. Miks on maismaataimedel fotosüntees samasugune kui sinivetikatel? Sest kloroplastid tekkisid sinivetika endosümbioosi tulemusena. Sinivetikaid on maailmas teada umbes 2000 liiki. Sinivetikate rakkudes on kloroplastide sarnaseid lamellstruktuure, kuid mitte nii täiuslikud. Sisemembraanistikku on vaja elektri (elektronide (energia)) isoleerimiseks. Tsüanobakteritel on kitiinist rakukest ja limakapsel. Paljud sinivetikad seovad õhulämmastikku, mis on sinivetikate puhul unikaalne, teistel vetikatel seda omadust pole. Õhu lämmastikku suudavad kasutada ainult eeltuumsed. 12/10/09 /..
tipurakk on tugeva teritunud otsaga ning eritab mingit lupja lahustavat orgaanilist hapet, nii et vetikas saab end puurida korallide, lubjakivi või molluskide karpide sisse , 3. koorikjad punavetikad (Corallina), 4a.püstised lubjastunud rohevetikad, näit. Halimeda. Uuringutega on selgunud, et Halimeda kasvab väga kiiresti, biomass kahekordistub 2 nädalaga. 4b. püstised rohevetikad, mille tallused ei sisalda lupja. Lisaks (viiendana) kinnitub korallidele epifüütseid sinivetikaid, mis on võimelised õhu lämmastikku (N) omastama ja sellega täiendama biogeenide varu riffidel. Madalas vees on vetikate osa tagasihoidlik (10% ruumalast), sügavamal on vetikate osa märksa olulisem. Korallrifid on nagu oaasid kõrbes, aineringe toimub nende endi ökosüsteemis. Korallrifid puuduvad mudastel põhjadel, estuaaride lähedal. Tähelepanu väärib Sargasso meri N-Atlandi keskosas, kus ringhoovuse keskel
Väikeseõieline lemmalts Antropofüüdid ja apofüüdid moodustavad kultuurilembeste ehk hemerofiilsete taimede rühma. 8 Eesti taimkatte kujunemine Jääaja eelne periood: Kõige varasemad andmed Eesti kohta pärinevad proterosoikumist, mille setetest on leitud akritarhid (tõenäoliselt mingid planktilised vetikad- Vendotaenia aniqua). Kambriumi setete uurimisel on samuti leitud vaid akritarhe. Ordoviitsiumist on leitud juba sinivetikaid ja siluri setetest erinevate vetikate jäänuseid. Devoni ajastul tekkisid primitiivsed eostaimed- psilofüüdid (sõnajalgade moodi), mis kasvasid veekogude kallastel. Esimesena leidis psilofüütide jälgi Eestist (Tori põrgu liivakivist) Lätist pärit uurija P.W. Thomson. Ajastu algul toimus suur taimede areng: enne seda olid algelised ilma juurteta eostaimed. Devoni ajastu lõpuks vabanesid taimed niiskete tingimuste sõltuvusest, kuna neil arenesid
Mere zoobentos. Peaaegu kõik käsnad, sammalloomad, käsijalgsed, okasnahksed- peaaegu kõik esinevad täiskasvanuna bentoses. Vooluveekogude põhjas sogases vees: ussid, limused, putukad,vähid. Taimed rohkem madalas. Neuston (veekogu pindkilet asustavad organismid) ja pleuston (veepinnal triivivate makroskooliliste organismide kogum) jõgedes eriti ei esine. Järvede plankton. Külmemates vetes rohkem ränivetikaid, soojemates rohe- ja sinivetikaid. Ka vaguvibur- ja koldvetikaid. Talvel on fütoplanktoni hulk miinimumis, kevadel ränivetikate hulk maksimumis, siis järgnevad rohe- ja sinivetikad. Viimased saavad lämmastikku võtta õhust (nad on olemuselt bakterid!!!!!!!!!). Sügisel võib olla ränivetikate teine massiline areng. Zooplanktonid külmades vetes keriloomad ja aerjalalised, vesikirbulisi vähem. KÕIGE ROHKEM ON ZOOPLANKTONIT SUVEL, KUI ON PALJU VETIKAID (toit)
klorofüllile täiendavaid värvipigmente. Vetikad võtavad toiteaineid veest kogu kehapinnaga, merepõhi on neile ainult kinnitumiskohaks. Nad kinnituvad risoidide, mitmesuguste ketaste jm moodustiste abil hämmastavalt tugevasti kividele ning kaljudele ja taluvad sel viisil üsna suurt lainetust. Eesti rannikumeres võib mikrovetikaid olla kuni 1200 liiki. Kõige rohkem on ränivetikaid (ligi 600 liiki, neist suurem osa on bentilised ehk põhjaeluviisilised), rohevetikaid (üle 200 liigi) ja sinivetikaid (umbes 130 liiki).Soome lahes on mikrovetikaliike üle kahe korra rohkem kui Liivi lahes. Biomassimoodustajatena on olulised ka mõned viburvetikate ehk flagellaatide rühmad, näiteks vaguviburvetikad ehk dinoflagellaadid, neelvetikad ehk krüptofüüdid ja haptofüüdid. Vaguviburvetikad ja haptofüüdid on valdavalt riimveelised, teiste rühmade hulgas on ülekaalus mageveeliigid. Kevadel on rannikumeres ülekaalus ränivetikad ja vaguviburvetikad, suvel ja sügisel aga
annaabi.ee 
