Tekst (näidend) on lavastuse aluseks Tekst on lavastuses ainult üks osa Märgisüsteemid allutatud tekstile Märgisüsteemid on võrdväärsed Põhitunnused: terviklik lugu, tegevuse Ei moodusta terviklikku struktuuri, edasi viimisele keskendatud dialoog, kuigi sisaldab dramaatilise teatri terviklik tegelaste süsteem elemente Teoreetikud: Lehmann ja Kirby Simultaansus – paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine Postdramaatilises teatris on olulisemad seisund ja stseeniline dünaamika(mitte loogiliselt ja põhjuslikult üksteisele järgnevad tegevused) Režii – lavastuse või filmi kunstiline juhtimine Fiktsionaalne aeg võib olla ”tihedam” kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini. Misantseen – näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Esimesed lavastajad: A.Antoine, O.Brahm, J.T.Grein,
ja konklusioon on selgelt eristatavad. · Avatud vorm - näidendi vorm, mis vastandub suletud vormile, rikub dramaturgia kompositsiooni reegleid 27. Mida tähendab draama episeerumine? See tähendab, et draamasse püütakse sisestada eepilisi struktuure, korvamaks jutustaja puudumist. 28. Nimetage postdramaatilise teatri ja teatriteksti tunnuseid. · Teatri väljendusvahendite mitte-hierarhilisus · Simultaansus, paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine · Mäng märgi tihedusega · Muude väljendusvahendite esiletõus: muusikalisus, visuaalsus, kehalisus · Multimediaalsus (kasutatakse palju tehnoloogilisi vahendeid) · tekst ei ole enam lavastuse keskne komponent, mis määrab lavastuse tähenduse. Teksti võib kasutada mitmel erineval viisil vastavalt
objektiivne kronomeetria – subjektiivne ajakogemus progresseeruv – staatiline – kas sündmused lähevad edasi loogilises järjekorras läbi sündmuste arengu lõpuni välja või me ei taju muudatusi, mingi seisund, sündmuste kulgemisel pole erilist tähtsust lineaarne – tsükliline (korduv) – tugevate struktuuridega, kas aeg läheb minevikust tuleviku suunas või korduv e sündmused tulevad uuesti ja uuesti, omane mütoloogiale järgnevus – kas sündmused järgnevad üksteisele simultaansus – mitu sündmust näidatakse korraga, samaaegsus, võivad olla ka erinevates aegades nt ''Hirm sööb hinge seest'' fragmentaarsus – suuremaid ajaühikuid pole, pisikesed killud, pole ajalises järgnevuses ega pruugi olla seotud, kuid killud moodustavad terviku, omane post- dramaatilisele Lavakujundus e stsenograafia – kr. k lavale kirjutamine stsenograafia tänapäevane tähendus: lavastuse visuaalne ja ruumiline lahendus
• Jahe elegants • Ei taotletud individuaalsust 11 • Uusasjalikkus (kunsti peab saama tarbida) Saksa keeles: Neue Sachlichkeit • Tarbemuusika (Heliloojad kirjutasid teoseid, mida oleks võimalik ka asjaarmastajatel esitada) • Kaasaegsete tehniliste vahendite kasutamine • Kasutatakse kabaree- ja revüüooperit, džässmuusikat. • Stseenide simultaansus Minevikust hakati väärtustama Mozartit, keda võeti eeskujuks ooperite kirjutamisel (Sealt leiti kergust, vormiselgust, elegantsi). Ferrucio Busoni (1866–1924) Itaalia helilooja, pianist Tema oli üheks juhtkujuks selliste ideede kujunemisel. Tegeles uuenduslike ideedega muusikas, uue esteetika otsingutega (I MS paiku). Ta on öelnud uueaja ooperite kirjutamise kohta: Ooper võiks olla mäng ooperižanriga. Busoni juures õppis: Kurt Weill Ajastuooperi alla kuulub esimene dšässooper:
Jutustaja, jutustamisviisid Tegelassuhted ja –tüübid Poeetika analüüs: Immanentne tasandianalüüs (nii sisu kui ka vormitasandil) – analüüsitakse kõike, võib minna liiga kirjuks. Dominantne tasandianalüüs (integreeritud hierarhia, tekstisiseste ja tekstiväliste seoste kokkupuude) – millegi konkreetsema analüüs (vaadeldakse täpsemalt nt sisu, žanrit või arhetüüpi). Alguse ja lõpu seosed (raamjutustus) Simultaansus ja sidusus (kas jutustatakse millestki samaaegselt või vaheldub olevik minevikuga) Opositsioonilisus, vastandite ühendamine Eksplitsiootne poeetika tekstis (märgid, sümbolid) – kas midagi tekst ise toob märkide, kujundite, motiividena esile (mingi detaili tähenduslikkus) Kronotoobianalüüs (süžee, miljöö, tegelased) – aeg-ruumilisel Sümbolianalüüs (sünonüümiast müüdini, allegooria) -
Teatraalsus (theatricality) näitamise ja vaatamise akti rõhutamine, teatri spetsiifika rõhutamine, teatrina toimimine Tekstuaalsus (textuality) dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus Performatiivsus (performativity) etenduslikkus, sooritusest teadlik olemine, selle näitamine, enesele viitamine Postdramaatilist teatrit iseloomustab: · Teatri väljendusvahendite mitte-hierarhilisus · Simultaansus, paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine · Mäng märgi tihedusega · Muude väljendusvahendite esiletõus: muusikalisus, visuaalsus, kehalisus · Multimediaalsus (kasutatakse palju tehnoloogilisi vahendeid) 29. Millised on peamised teatrikunsti liigid? 1) Sõnateater ehk sõnalavastusteater ehk draamateater 2) Muusikateater: ooper, operett, muusikal
suurlinn negatiivsed teemad: hullumeelsus, enesetapud, haigused, surm, allakäik, maailmalõpp koledad ja hirmsad sisuelemendid sokk ja provokatsioon kaasaegse kultuuri kriitikana. Hirmus tegelikkus valetatakse mitte nii hulluks selle vastu protesteeriti. Vormid Alguses eelistati lüürikat, peale sõda draamat. Romaane eriti palju ei ole. Eepilised lühivormid, neid oli. Lüürika Darstellungsmittel Reihungsstil der Lyrik (ridadestiil): Simultaansus. Gleichzeitigkeit der nicht zusammengehörigen, in der raschen Folge wechselnder Bilder. Üks rida on üks tähenduslik üksus, kas lause või omaette tähendusega lauseosa. Need pildid ei pruugi sisuliselt kokku kuuluda. Nt Alfred Lichtenstein Die Dämmerung inetuse esteetika, sokeerivad pildid, väga täpne detailide edasiandmine ja grotesk. Gottfreid Benn: Mann und Frau gehn durch die Krebsbaracke, siin ka Reihungsstil.
parteide - ja teatri vahekord. Monologiseerumine - dialoogi muutumine üksikõneks. Dialoog monologiseerub, kui tegelased on samal arvamusel, üks tegelane domineerib, kommunikatsioon ei toimi. Monodraama ühe tegelase monoloogist koosnev draamateos. Simultaandialoog - tegelasrohketes stseenides; samaaegsuse muljet nõutakse remargis ("simultaanselt" vms.) või siis paigutatakse repliigid, mis peaksid kõlama ühel ajal, kõrvuti kahele veerule. Simultaansus on siiski suurel määral tinglik, sest neid repliike loetakse ikkagi järgemööda ning lavalgi kõlavad nad enamasti vaheldumisi Kõrvalerääkimine - kokkupuutepunkte on monoloogilise kõnega. Publiku ja näitlejate vaikival kokkuleppel võetakse kõrvalerääkimist vastu kui tegelaskõnet, mida teised lavalolijad otsekui ei kuule ega peagi kuulma. Apostroof - Pöördumine kellegi või millegi mittejuuresoleva poole, nagu oleks ta kohal
väljendab esteetikat, postdramaatiline elutunnetust (postmodernne situatsioon). Postdramaatilisel teatril on kultuuriline kontekst, seotud meediaühiskonnaga). Loogiliselt ja põhjuslikult järgnevate tegevuste asemel, mis looks tervikliku fiktsionaalse maailma, on tähtsad seisund ja stseeniline dünaamika. Esile kerkivad tinglikkus ja teatri väljendusvahendite eriline keel. Teater on fragmentaarne, eklektiline ja killustatud. Teatri väljendusvahendid pole hierarhilised. · Simultaansus paljude mängusüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine. · Muud väljendusvahendid muusika, visuaalne ja kehaline pool tõusevad esile. · Palju tehnoloogilisi vahendeid multimediaalsus. · Teatraalsus näitamise ja vaatamise akti rõhutamine. Rõhutatakse ka teatri spetsiifilisust, teatrina toimimist. · Tekstuaalsus dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus. Tekst on strukturalismis alustatud ja lõpetatud üksus