viljakusega ning püüti anda ühele talule erineva viljakusega maad. Vanema ajaloo uurimisel on eristatud lapi-ehk sargväljastikku(väli jaotatud piklikeks korrapäratuteks lappideks, taluhooned ja õued paiknesid oma lappide lähedal) ja tõstandväljastikku(väljad jaotatud kahes järgus: esiteks suuremateks tükkideks, tõstanditeks, need omakorda põllutükkideks vastavalt talude arvule. Olid pikad paralleelsed siilud- nöörimaad).Saraskondilik kas. Tingis väljasunni. Kuna päras koristust lasti loomadel kõrrel tallata, siis pidid kõik talud külvama ja koristama ühel ajal. Külaväli oli ühel aastal rukkis, suviviljas või kesas ning talud ei saanud sellest kõrvale kalduda. Algselt võisid põllud olla küla ühiskasutuses mitte jagatud. Mõnikord võis olla ka mitme pere vahel jagatud lappe. Kui mõni talu jäi harimata siis said mõnikord teised talud tema lapi endale
Tanu. Viljandi abielunaised kandsid väikest linasest riidest tanu, mille esiääres oli pits teeniga tanu. Tanu valmistati rööpkülikukujulisest riidetükist, mis murti kokku, õmmeldi üks serv kinni ja ümardati veidi tanu nurka. Teine äär kurrutati. Pikk-kuub (vammus, kuub) õmmeldi mustast villasest riidest. Viljandi linnast lõuna pool kanti Ida-Mulgimaale iseloomulikke punaste ja roheliste kaarusnööridega kaunistatud puusadega vammuseid, mille siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud. 3 Külgedel allääres oli lõhik (lõhandik, raius) ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba e lõhandikulapp. Kampsun. Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades kanti potisinist läbivillast seesidega kampsunit, mis levis uue moena 19. sajandi I poolel. Need veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega pihakatted olid rühmseesilised s.o rühmiti volti seatud ääreribaga
seejuures, et kahetsoonilisust pole varjatudki, ka see on selgelt olemas. Taolise huvitava, isegi pisut virtuoosliku kompositsiooni loomisega võis hakkama saada ainult väga suur meister. Ainsa teadaoleva kirikuna maailmas on Jaani kiriku pseudotrifooriumi petikutesse paigutatud skulptuurid. Kuna need kujutavad troonidel istuvaid figuure, nimetas Olev Prints need kuningate galeriiks prantsuse gootika eeskujul. Algselt oli kirik seest krohvimata nagu väljastki, ainult võlvide siilud ja terrakotaskulptuuride taustaks olnud petikniššid krohviti. Skulptuurid olid koloreeritud nagu tollal tavaks. Olev Prints võrdleb Jaani kiriku terrakotaskulptuure Euroopa teiste kirikutega: «Ka Põhja-Saksa, Preisi Ordu ja Skandinaavia maade telliskivigootikast pole teada ehitist, mis oleks nii rohke dekoratiivskulptuuriga.» Ja jätkab: «Oma kunstilise taseme poolest ei ole Põhja-Euroopa senituntud tellisskulptuur kuigi silmapaistev. Friiside
Hiljem aga muutus rõivalisandiks. Meeste rõivastus Kõik ülemineku aja vastuolud peegeldusid renessaansi ajastu inimeste välimuses, kostüümides, võttes kummalisi proportsioone liialdatult. Meeste rõivastel laienesid tohtult õlad. Kasutati riiete all heintest tehtud padjandeid, et siluett oleks võimalikult mehine. Talje tõmmati rohkem kinni. Visuaalset efekti süvendasid kitsenevad kiiretaolised siilud ja rikkalikud kroogitud laiad varrukad. Kitsad ja liibuvad püksid, mis seni olid eraldi koosnenud, muutusid tervikuks. Mugavuse huvides olid püksid varustatud spetsiaalselt kotitaolise kubemekotiga. Hiljem sukamasina leiutamisega läksid moodi sukkpüksid, mis rõhutasid veelgi meeste mehelikkust. Samas kanti inglismaal aga laiu põlvpükse, veneetsias allapoole põlvi ulatuvad pükse, mille sääred oli kas kitsad või siis rohkem avarad just.
fassaadi kolmanda vööndi. Iseloomulik eelkõige Prantsusmaa gooti kirikutele. Eestis Tartu Jaani kiriku läänefassaad. Tavaliselt 2 suurt torni läänefassaadi kõrval, tornikiivrid jäid sageli lõpuni ehitamata.Uksed portaalid asuvad läänepoolses osas, aga sageli ka pikihoone külgedel. Suuremates kirikutes lääneküljel portaale 3, keskmine peaportaal on teistest suurem ja dekoratiivsem. Võeti kasutusele roided, siilud, päiskivi ja gooti kaar. Ümarkaar muutus teravkaareks (kõrvalsurve väiksem). Uus võlvitüüp lubas ehitada kõrgemaid ruume kui kunagi on ehitatud, avarad ja õhulised. Aknad- roosaken, algul tinaga kokku, hiljem maaliti ise vitraaze, värvid kirkad, eri värvi klaas. Peamised tunnused: kergena mõjuvad võlvid, saledad piilarid, hiiglaslikud aknad, teravkaar ja roidvõlvid. Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla. Ristvõlvi skeletiks sai kaks diagonaalselt ristuvat teravkaart,
jõukust. Paistu kasukas sarnanes Tarvastu valge puusadega kasukaga, olles lõikelt pikk-kuue moodi. Kasuka õmblemisel lõigati esmalt nahast ristkülikukujuline tükk, mis vastas mõõtmetelt tellija kehakasvule, keskele lõigati peaauk ning üks pool lõigati pikuti lõhki, nii et moodustusid hõlmad. Pikenduseks lisati hõlmadele ja seljatagusele sama laiad tükid ning kasuka külgedele, pikenduste vahele, kolmnurksed siilud. Paistu kasukad käisid vöökohalt kinni ja nende rinnaesine oli avatud. Siinsed kasukad kaunistati punaste ja rohekasmustade, pargitud nahast liignahkade ehk rihmadega. Liignahad ilustasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi vöökohast allääreni ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning alläärt kaunistasid peale selle veel tuhkrunahast ribad. Kasukate kaunistamisel oli kahesugune otstarve. Ühelt poolt
vähem tootlike naabrite saagitsemise objektiks. Keskmist rauaaega iseloomustab külade teke. Sellele viitab asjaolu, et alates 5.-6. sajandist ilmuvad Eesti arheoloogilisse materjali tüseda kultuurkihiga asulad. Külade tekkimine toimub enamasti kas talude jagunemise teel või talude kokkukoondumise teel. Rahvasterännu ajal ilmuvad Langi andmetel Eestis ribapõllud, mis tekkisid, kui küla põldudest jagati taludele välja pikad siilud iga talu sai hulga pikki siile põllu eri osadest. Kujuneb välja küla kui ühtne administratiivne süsteem. Hilisrauaaeg. Linnus-asula süsteem lagunes 11. sajandil. Arvatakse, et linnused olid siiski ka peale seda seotud mingi kindla asulaga, see paiknes nüüd aga mõnevõrra eemal. Samas ei saa mööda vaadata ka faktist, et paljude linnuste lähikonnast on teada kunagine mõis. Taani Hindamisraamatu andmeil olid 13. sajandi alguse Põhja-Eestis mitmekümne
LEIVALUGU Harri Jõgisalu Vanasti põletati alet, et metsast põldu teha: hakiti maakirvestega kamarat, kaaluti ihurammuga kive, kaevati labidaga kraave. Põllulapid olid pisikesed. Nüüd on uudismaaharijail masinad, mis käristavad üles võsa ja padriku, lükkavad nurme kividest ja kändudest puhtaks. Ekskavaatorid kaevavad äravoolud ja kuivatavad maad. Endised lapid siilud on ühendatud põldudeks, millel pole äärt nähagi. Vanasti künti harkadraga, äestati karuäkkega, adra ees olid härjad. Nüüd sõidavad põllule traktorid, mitmehõlmalised adrad järel; künd on sügav, vagu sirge ja külvimaa sile. Vanasti tehti seeme käsitsi maha. Külvaja viskas terad külimitust peotäishaaval mulda. Nüüd külvavad masinad. Mõõdavad külviridades igale ivale väetisenormi, kobestavad ja siluvad pinnase.
annaabi.ee 
