See viib mitmetele häiretele organismi ainevahetuses: naha õhenemisele, luude hõrenemisele, rasvaladestumisele, sugufunktsiooni muutustele. Diabeet – areneb vasopressini sekreteerimise häirete puhul. Sheehani sündroom (panhüpopiituitarism) - areneb adenohüpofüüsi hävimise tagajärjel, mil järsult alaneb troopiliste hormoonide tootmine ja perifeersete sisesekretsioonide näärmete aktiivsus; võib ilmneda peale rasket sünnitust, trombembooliat, sepsist või tugevat verekaotust. Sümptomiteks on piima sekretsiooni vähenemine, kuni selle täielik kadu, keha tursed, rabedad juuksed ja küüned, pearinglus, nõrkus, väsimus ja naha hüperpigmentatsioon. Hüpofüsaarne nanism (kääbuskasv) – on põhjustatud kasvuhormooni vähesusest. Gigantism Hüperprolaktineemia – on kõige levinum hüpotalamuse-hüpofüüsi telje endokriinne häire
Gonokokk elab kusiti, emakakaelakanali, pärasoole ja silma sidekesta kattekihis, puberteedieelsetel tüdrukutel, rasedatel ja vanuritel võib paikneda ka tupes. Nakatumine toimub ainult inimeselt inimesele ja ülekanne toimub limaskestade otsese kontaktiga, tavaliselt sugulise vahekorra ajal. Bakterid läbivad limaskesta barjääri ja tekitavad põletikku, mis avaldub mädaeritusena. Vahetevahel tungib gonokokk verevooluni, põhjustades sepsist (veremürgitust). Neisseria gonorrhoeae Sümptomid ehk avaldumine Gonorröa võib peale nakatumist avalduda ühe päeva kuni kuu jooksul, tavaliselt 1-6-(14) päeva peale nakatumist. Väga tavalised on ilma sümptomiteta juhud. Kõige paremini tuntud gonorröa vorm on gonokokiline kusitipõletik ehk uretriit meestel. 2-6 päeva peale nakatumist tekib rohke halvalõhnaline mädavoolus kusitist ja peenise ots muutub põletikuliseks
teismelisena või 20ndates eluaastates. Pneumokokknakkus 9 Pneumokokiks nimetatakse mikroobi, mille ladinakeelne nimi on Streptococcus pneumoniae. Pneumokokke on üle 90 alatüübi ehk serotüübi. See mikroob võib põhjustada keskkõrvapõletikku ja põskkoopapõletikku, teatud alatüübid ka kopsupõletikku, ajukelmepõletikku, baktereemiat ehk sepsist jne. Pneumokokkvaktsiin annab kaitse kindlate pneumokokkide alatüüpide eest ning kaitseb meningiidi ja sepsise eest, osaliselt ka keskkõrvapõletiku ja kopsupõletiku eest. Mitmetes Euroopa maades kuulub pneumokokkvaktsiin riiklikesse immuniseerimiskavadesse. Laste kõrge hõlmatuse korral vaktsinatsioonidega väheneb oluliselt ka täiskasvanute haigestumine tõsistesse pneumokokknakkustesse, kuna lapsed on peamised pneumokokknakkuse levitajad.
18. sajandil kasutasid venelased küüslauku gripirohuna, seepärast teatakse küüslauku ka kui "vene penitsilliini". Louis Pasteur märkas oma katsetes (1858), et küüslaugumahlal on ülimalt efektiivne antibakteriaalne mõju. 19. sajandil raviti küüslauguga amöboidset düsenteeriat (nt Albert Schweitzer), tüüfust, koolerat. 20. sajandi alguses raviti küüslauguga tuberkuloosi, samuti kasutati seda antibiootikumi või antiseptikuna haavade tarbeks II maailmasõja aastatel, ravides sepsist ja gangreeni. Ka eestimaalastele on pakkunud küüslauk juba mõne sajandi vältel abi tervise säilitamisel ja parandamisel.[5] Uus Põhjala Toit 12 (islandi keeles Nr norrænn matur, norra keeles Ny Nordisk Mat, rootsi keeles Ny nordisk mat, soome keeles Uusi pohjoismainen ruoka, taani keeles Ny Nordisk Mad) on Põhjamaade Ministrite Nõukogu 2006. aastal algatatud toidu- ja kultuurikoostöö programm.
Meditsiiniliselt olulised on õnneks neist ainult vähesed. Bacillus anthracis põhjustab haigestumist antraksisse ning on Bacillus perekonna tähtsaim liige. Seda liiki peetakse kõige kardetumaks bioloogilises sõjas. 2001. aastal US Postal Service kaudu levinud antraksi spoorid tõid uuesti esile selle bakteriga seotud potentsiaalsed ohud. Teine kliiniliselt tähtis liik on Bacillus cereus, mis põhjustab gastroenteriiti, traumaatilisi silmainfektsioone, kateetriga seotud sepsist ning harva tõsist pneumooniat (Murray et al., 2012). Bacillus cereus põhjustab kahte erinevat toidumürgistusega seotud sündroomi: äkktekkeline emeetiline sündroom koos iivelduse ja oksendamisega, ning aeglase kuluga kõhulahtisuse sündroom. Teised Bacillus liigid, eriti B. cereus, vähem ka B. subtilis ja B. licheniformis, on perioodiliselt seostatud bakterieemia/septitseemia, endokardiidi, meningiidi ja haavade, kõrvade,
Gonokokk elab kusiti, emakakaelakanali, pärasooleja silma sidekesta kattekihis, puberteedieelsetel tüdrukutel, rasedatel ja vanuritel võib paikneda ka tupes. Nakatumine toimub ainult inimeselt inimesele ja ülekanne toimub limaskestade otsese kontaktiga, tavaliselt sugulise vahekorra ajal. Bakterid läbivad limaskesta barjääri ja tekitavad põletikku, mis avaldub mädaeritusena. Vahetevahel tungib gonokokk verevooluni, põhjustades sepsist (veremürgitust). Gonorröa võib peale nakatumist avalduda ühe päeva kuni kuu jooksul, tavaliselt 1-6-(14) päeva peale nakatumist. Väga tavalised on ilma sümptomiteta juhud. Kõige paremini tuntud gonorröa vorm on gonokokiline kusitipõletik ehk uretriit meestel. 2-6 päeva peale nakatumist tekib rohke halvalõhnaline mädavoolus kusitist ja peenise ots muutub põletikuliseks. Vahel võib olla kaebuseks ainult valulik urineerimine, 10%-l puuduvad sümptomid üldse
B. pseudomallei on mullas, vees, taimestikus leiduv saprofüüt. Põhjustab oportunistlikke infektsioone (melioidoosi), ka eelnevalt tervetel ägeda mädase infektsiooni või kroonilise kopsuinfektsiooniga. Haigus võib ilmneda mõni päev või aastaid pärast kokkupuudet. Enamasti jäävad asümptomaatiliseks, võib põhjustada kutaanset mädast infektsiooni koos regionaalse lümfadeniiti, palaviku ja haiglusega. Võib kas probleemideta laheneda või sepsist põhjustada. Kolmas võimalus on kopsuhaigus: kergest bronhiidist nekrotiseeriva pneumooniani. Acinetobacter. Esinevad glükoosi oksüdeerivad ja mitteoksüdeerivad liigid. Ranged aeroobid oksüdaas- G- kokobatsillid. Üldlevinud saprofüüdid, leiduvad nii looduses kui haiglas. Jäävad ellu niisketel pindadel, k.a. hingamisabivahenditel, ja kuivadel pindadel nagu nahk (gramnegatiivsete puhul see harv). Normaalses suu-neelu-mikroflooras, võivad hospitaliseerimisel prolifereeruda.
Desinfitseerimine- mikroobide arvu oluline vähendamine, peaks välistama patogeenide ellujäämise. EI TAPA ENDOSPOORE ega ka mitmeid viiruseid, aga hävitavad enamiku backterite vegetatiivsed rakud. Eluskudedel kasutamiseks enamasti liiga toksilised. Sepsis- haiguslik protsess, mille puhul elusorganismi kudedes bakterid esinevad ja paljunevad, põhjustades koekahjustusi. Antiseptikud- ained, mida kasutatakse mikroobide hävitamiseks eluskudedel (nahal), et vältida sepsist. Kemoteraapilised ained- keemilised ained, mida kasutatakse bakteriaalsete või seenhaiguste ravimisel. saadud keemilise sünteesi või mikroobide abil. Antibiootikumid- ained, mida sünteesivad mikroobid (hallitusseened ja bakterid), mis selektiivselt ja väga madalas kontsentratsioonis pärsivad teiste mikroobide kasvu või hävitavad neid. Bakteritsiidsed ained- baktereid tappev aine Bakteriostaatiline aine- bakterite kasvu pärssiv aine Esimene desinfitseeriv aine- fenool
ß-HEMOLÜÜTILISED STREPTOKOKID. Siia kuuluvad grupid A, B, C, D ja G. Osa B ja D grupi streptokokke ei põhjusta hemolüüsi , osa D grupi streptokokke on aga α-hemolüütilised. • Grupp A Streptococcus pyogenes, mis on enamuse ägedate streptokokiliste nakkuste põhjustaja inimestel. Umbes 5- 20% lastest on asümptomaatilised kandjad. Sagedasem nakkus on streptokokiline farüngiit e ülemiste hingamisteede limaskestade ja lümfiteede põletik. Baktereemia puhul võib tekitada sepsist, endokardiiti, septilist artriiti, osteomüeliiti, meningiiti jne. Kahjustatud naha kaudu organismi sisenemine põhjustab tselluliiti, flegmooni, nekrotiseerivat fastsiiti, haavainfektsiooni. Kui nakatumine toimub erütrogeenset toksiini produtseeriva tüvega (faagikonversioon), on tulemuseks sarlakid. A grupi streptokokknakkuse tagajärjeks võib olla autoimmuunse geneesiga reuma ja glomerulonefriit. Eksotoksiini (Spe) produtseerivad tüved tekitavad toksilise šoki sarnast sündroomi (TSLS).