Seminar 2: maamaks vastu (0)

Maamaks

Eestis on Euroopa üks kõrgeim kinnisvaraomanike osakaal. Olukord, kus umbes 80% elanikest on oma kodu omanikud, on tingitud eelkõige edukast omandireformist, eluruumide erastamisest ja madalast omandimaksu tasemest. Omandit loetakse küll üheks maksevõimelisuse indikaatoriks, kuid sellegipoolest on omandimaksude teoreetiline õigustatus vaieldav. Omandilt võetava maksu suurus ei tohi sundida maksumaksjaid maksu tasumisel oma omandist loobuma. Õigusteooria kohaselt peaks maamaks aga just soodustama maa tõhusamat kasutamist ja toimima maa müügi elavdamise vahendina. Arusaadav on säärane maks suurte tühermaade puhul, mille muidu kasutu seisimine ei too kellelegi tulu. Kodude puhul pole selline survevahend aga kuidagi põhjendatud. Kodude müügi survestamine on ühiskonna jaoks pigem negatiivse iseloomuga .
Kinnisvara analüütiku Tõnu Toomparki sõnul tehti mullu 43% kinnisvaratehinguist Tallinnas ja Harjumaal. Maad soetatakse ka rannikualadel , ent rohkem ikka silmailuks, mitte, et tootmist püsti panna ning maamaksul pole tema sõnul selles mingit osa. Maamaksuga mängimine viitab pigem kõrgendatud erahuvidele kindlate maapiirkondade vastu.
Maamaksu puhul võib positiivseks siiski lugeda asjaolu, et antud maksude kogutavus on peaaegu 100 %-line, sest erinevalt teistest varaliikidest pole kinnisvara võimalik maksukogujate eest peita . Maksude optimeerimise skeemid annavad märksa vähem mänguruumi. Piltlikult öeldes ei saa Nõmme põliselanik oma isakodu Hollandi Antillidele viia ning see tagab ka kindla maksulaekumise. Kohalikule omavalitusele on see stabiilne tulu. 2012. aasta Rahandusministeeriumi andmete järgi on maamaksust laekuva tulu 54 521 eurot. Siiski on maamaksul kohaliku omavalitsuse eelarves suhteliselt väike osakaal, määravaks on ka asjaolu, et maamaksu kogumise kulud moodustavad ümbes viiendiku kogutavast maksusummast. Elamumaa eest saadud maamasku osakaaluks loeti umbes 2% kogu tulust.
Sega usun, et 01. jaanuaril 2013. aasta vastu võetud seadusemuudatus, milles vabastati kodualune maa maamaksust, on vägagi põhjendatud. Maksuvaba on maa, millel asuvas elamus on maksumaksja elukoht vastavalt rahvastikuregistri andmetele. Maksuvabastus on tiheasustusega alal kuni 1500 m2 ning mujal kuni 2000 m2 ulatuses. Suuruspiirang aitab välistada olukorda, kus hektarite suurustele seisvatele arengupiirkondadele hakatakse kodudele mõeldud maamaksu vabastust rakendama.

Maamaksu mõju erineva sissetulekuga elanikele

Maksustamine peab toimuma põhjendatult ja võrdselt kõigi inimeste jaoks. Maamaksu puhul ei saa aga rääkida kõigi inimeste võrdsest maksustamisest. Kuna maksusuuruste määramisel ei võeta arvesse maksumaksja sissetulekut, loob see ebavõrdsuse madalama sissetulekuga inimestele. Võtes näiteks Tallinna, kus on kõige kallimad piirkonnad Nõmme, Kardiorg ja Pirita. Võib ju öelda, et kuna need on kallid linnaosad , siis ongi loogiline, et inimesed maksavad rohkem, kuid nii Nõmmel kui Kadriorus on palju põliselanikke ja keskmise sissetulekuga inimesi. Inimesi kelle umbes 900 m2 suuruse krundi eest tuleb aastas tasuda 300-350 eurot. Väikese sissetulekuga perele võib see tähendada ühe kuu palka.
Samuti ei arvestata maamaksu soodustustel pere suurust. Näiteks lasterohked pered võiksid saada maamaksu soodustust nagu paljud pensionärid. Lasterikkad pered on ilma maamaksutagi majanduslik riskigrupp. Teisalt on laste saamise üks tähtsamaid eeldusi piisav elamispind , kuhu noor pere end majutada saaks. Võib teha järelduse, et maamaks pärsib perspektiivis rahva jätkusuutlikkust.
Maksuvabastuse või soodustuste kehtestamisel peab rohkem silmas pidama sotsiaalmajanduslikku olukorda. Kodukoha omamist on kohatu samastada luksusliku tarbimisharjumusega, mida peab kindlat maksustama. Just koduomanikud moodustavad ühiskonna alustala, nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka kultuurilises mõttes. Normaalseks ei saa lugeda olukorda, kus inimene võib olla sunnitud tänu omandimaksule enda omandist, veelgi enam, kodust, loobuma.

Kokkuvõte

Minu arvamuse kohaselt on tänane maamaksu määr, 0,1-2,5 % maa maksustamishinnast, igati piisav. Omandi liiga suur maksukoorem tekitab inimestele pigem mulje, et neid karistatakse. Kuna Eestis on eesmärk tekitada võimalikult palju omanikke, siis kinnisvaramaks sellele kasuks ei tule. Õiglasem on maksustada tarbimist: tarbid vähem – maksad vähem ning vastupidi. Maamaksu suurendamise asemel tuleks pigem suurendad omavalitsustele laekuva tulumaksu osakaalu. Maamaksupoliitika peaks olema pandlik ja mõistuspäraste eranditega kodanikusõbralik ning järgima linna arengukava.

Kasutatud kirjandus:

Rahandusministeeriumi. (2012). Majandusaasta aruanne 2012. Rahandusministeerium: http://www.fin.ee/riigi-raamatupidamine (23.02.2014)
Riigikogu. (2012). Maamaksuseadus. Riigiteataja : https://www.riigiteataja.ee/akt/122122012003 (23.02.2014)
Madiberk, T. (2008). Kodu maamaksust vabaks. Eesti Maksumaksjate Liit: http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=571 (23.02.2014)