Seemnevedeliku moodustumine, seotud elundid, morfoloogia, bakterid, viirused, hormoonid ja histoloogia, käivitatavad protsessid ning patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi. Sperma koosneb ~5% osas spermatosoididest, ~30% osas eesnäärme sekreedist ja ~70% osas seemnepõiekeste sekreedist. Hormoone ja teisi bioloogiliselt aktiivseid aineid on spermas tõesti märksa enam kui teistes organismi sekreetides. Sperma sisaldab palju kilokaloreid. Üks seemnepurskekogus sisaldab ainult 5- 7 kilokalorit. Usutakse, et sperma joomine parandab tervist ja nahka, kuna ta on toitainete- ja vitamiinirikas. Tegelikkuses ei leidu spermas niisugusel määral vitamiine, mineraale, ensüüme, või ükskõik mida selle ülistamiseks esile tuuakse, et selle joojat mõjutada. Usutakse ka et sperma sisaldab palju valku, kuid reaalsuses on ka selle valgusisaldus liha ja ubadega
1. Nahk on 1) Elus kude, mille välimise kihi rakud pidevalt uuenevad 2) Kõige paksem on nahk jalataldadel, kõige õhem silmalaugude, huulte ja suguelundite piirkonans 3) Täiskasvanu naha pindala on üle 2 ruutmeetri 2. Naha funktsioonid 1) Katte- ja kaitsefunktsioon Mehaaniline kaitse: Piiritleb sise-ja väliskeskkonda. kaitse mikroobide eest, informeerib ohu eest, naha paksenemine survepiirkondades Keemiline kaitse: Rasu kaitseb kuivamise eest, kaitsekehad limaskestadel ja sekreetides, melaniin kaitseb UV kiirjuge eest (toodab pruuni pigmenti UV kaitseks), higi osaleb termoregulatsioonis (pH 5,5) 2) Hingamisfunktsioon Imikutel Naha epiteelkiht on õhuke ja mõningane hapnikuvahetus toimub naha all olevates kapillaarides 3) Eritusfunktsioon Vee ja soolade eritus, jääkainete eritus eriolukordades 4) Ainevahetuslik funktsioon D-Vitamiini tootmine, nahaalune rasv kui energeetiline varu 5) Termoregulatsioon
● Kohaneb hästi KK-tingimustega. ● On tugev elektritakisti. Naha funktsioonid: 1) Katte- ja kaitsefunktsioon ● MEHHAANILINE KAITSE - piiritleb sise- ja väliskk - kaitseb mikroobide eest - kaitseb muude kk tegurite eest - palju närvilõpmeid - informeerib ohust! - nahk pakseneb survepiirkondades ● KEEMILINE KAITSE - rasu - higi pH 5,5 - kaitsekehad limaskestadel ja sekreetides - melaniin - kaitse UV kiirguse eest - higistamine on termoregulatsioon! 2) Hingamisfunktsioon ● Mõningane hingamine, põhiliselt beebidel, oluline vastsündinutel, eriti enneaegsetel - üksnes naha kaudu ei saa inimene hingata. 12 3) Eritusfunktsioon ● Eritus pole naha põhifunktsioon ● Vee ja soolade eritus termoregulatsiooni käigus
süljes, rinnapiimas, kolostrumis jne. Tänu sellele, et teatud sekretoorne osake on seotud IgA antikehaga, väheneb proteolüütiliste ensüümide poolt degradatsiooni oht intestinaalses keskkonnas. IgA esineb nii monomeerses kui ka dimeerses (kahte monomeeri hoitakse koos J-ahela abil) vormis. Monomeerne vorm on tsirkulatsioonis ja ta omab kahte alaklassi. Dimeerne vorm osaleb primaarses kaitses lokaalsete infektsioonide vastu, olles süljes, pisarates, bronhiaalsetes sekreetides, nina limas, prostata vedelikus, vaginaalsetes sekreetides ja mukoossetes peensoole sekreetides. Oraalse tolerantsi kasutamine ravis - mõte selles, et süües sisse (või ka nt ninalimaskestale aerosoolina manustades) hulgaliselt mingit antigeeni, indutseerime selle antigeeni vastast tolerantsust, lahustunud antigeen ilma ohu/põletikusignaalita soole limaskestas imendudes viib selle antigeeniga reageerivad lümfotsüüdid anergiasse
Tekitajate seisukohalt infektsioonide jaotus: Monoinfektsioon, Segainfektsioon, Sekundaarne infektsioon: uus nakkus teise tekitajaga, Reinfektsioon: uus nakkus sama tekitajaga, Superinfektsioon: uus nakkus sama tekitajaga haiguse ajal Retsidiiv: nakkuse taasägenemine paranemiseperioodil. Mikroobide virulentsusfaktorid: (1) Võime kinnituda e. adhereeruda peremehe epiteelrakkudele või neid katvale limale; (2) Kolonisatsioon e. püsimine ja paljunemine organismi sekreetides; (3) Sisekeskkonda tungimine e. invasiooni võime (4) Antifagotsütootiline toime (5) Organismile kahjulike ensüümide ja toksiinide eritus (6) Antibiootikumresistentsuse kujunemine. Infektsioonhaiguse dünaamika. Mikroobi sissetungimine; Inkubatsiooni periood (Mikroobid hakkavad paljunema); Prodromaalperiood (Mittespetsiifilised tervisehäired ja kaebused); Kliiniline periood (Tekitajale vastav kliiniline pilt); Paranemise periood.
IgG Monomeer opsoniseerimin + e IgM Pentameer µ Nautraliseerimi ne, aglutinatsioon Plasmas IgA monomeer, Neutraliseerimi sekreetides ne dimeer Nuumrakkudel IgE Monomeer e ja basofiilsetele granulotsüütide le sidumine B-lümfotsüüdi
IgG Monomeer opsoniseerimin + e IgM Pentameer µ Nautraliseerimi ne, aglutinatsioon Plasmas IgA monomeer, Neutraliseerimi sekreetides ne dimeer Nuumrakkudel IgE Monomeer e ja basofiilsetele granulotsüütide le sidumine B-lümfotsüüdi
· Retsidiiv: nakkuse taasägenemine paranemiseperioodil Infektsiooni tekitab patogeenne ja virulentne mikroob: 1. Patogeensus on mikroobi omadus kutsuda esile infektsiooni 2. Virulentsus mõõdab mikroobi patogeensust ja on konkreetse mikroobitüve omadus Mikroobide virulentsusfaktorid: 1. Võime kinnituda e. adhereeruda peremehe epiteelrakkudele või neid katvale limale 2. Kolonisatsioon e. püsimine ja paljunemine organismi sekreetides 3. Sisekeskkonda tungimine e. invasiooni võime 4. Antifagotsütootiline toime 5. Organismile kahjulike ensüümide ja toksiinide eritus 6. Antibiootikumresistentsuse kujunemine Infektsiooni levik: 1. Otsene kontakt 2. Piisknakkuse teel 3. Tolmuosistega 4. Vee ja toiduga ehk fekaal-oraalne nakkus 5. Putukate (lülijalgsed) ja loomadega Infektsiooni piiramine 1. Reservuaari elimineerimine 2. Ülekandetee blokeerimine 3. Vaktsineerimine
Adherentsust iseloomustab mikroobide võimet kinnituda kudede või nende limaskestale. Sissepääsuvärat on elund või kude, mille kaudu patogeenne mikroob tungib inimese organismi. Patogeense mikroobi haigustekitava võime määrab rida virulentsusfaktoreid, nagu mikroobi: · võime kinnistuda e. adhereeruda peremehe epiteelrakkudele või neid katvale limale; · kolonisatsioon e. püsimine ja paljunemine organismi sekreetides; · sisekeskkonda tungimise ehk invasiooni võime; · antifagotsütaarne toime; · organismile kahjulike ensüümide ja toksiinide eritamine; · antibiootikumresistentsuse kujunemine. Haiglanakkuse allikaks on kliiniliselt väljendunud või subkliinilises vormis nakkushaigust põdev või varjatult haigustekitajaid kandev inimene (haige, personal, külastaja), kelle organismist väljunud haigustekitajad kantakse üle teisele haigele või personalile ning ka külastajale
annaabi.ee 
