Hiljem hakkas see neile tänu McMurphy mõjutustele meeldima. Vaimuhaiged keeldusid ka rohtude võtmisest. Filmi lõpus asendub demokraatia anarhiaga. McMurphy korraldab peo, mis läheb üle käte. Puuduvad igasugused reeglid ja seadused, mis kehtisid vaimuhaiglas enne McMurphy saabumist. Vaimuhaiged kaotasid kõik piirid, mis neid enne piirasid ja neile isegi meeldis see. Agapidu lõppes traagiliselt üks hulludes tappis end. Täpselt nii, nagu karistatakse tänapäeval seaduserikkujat, karistati ka McMurphyt. Talle tehti logotoomia, mis filmi vaatamise käigus tundus kohutavalt ebainimlik. Järelemõeldes arvan, et selle ühiskonnamudeli standartite järgi sai mees terveks. Ta oli nagu kõik teised. Samas ei mõista ma, miks McMurphyt seal hoiti, kui oli juba alguses näha, et ta ei sobi sellisesse maailmasse. See tundus nagu mingisugune inimeksperiment Mulle meeldis see film, sest sain kinnituse sellele, et igal inimesel on võimalus eksisteerida siin
On ju ümbrikupalga eesmärk eelkõige ettevõtte kulude vähendamine, st konkurentsieelise saamine võistluses seaduskuulekate ettevõtjatega. Kuna ettevõtte luuakse kasumi teenimiseks, on aabitsatõde, et tööandja ei maksa töötajale sentigi rohkem kui hädavajalik. Illusioon, nagu "kingiks" tööandja ümbrikupalgalt maksmata jäänud tulumaksu töötajale, on täiesti alusetu kogu "kokkuhoid" ümbrikupalga maksmisest läheb enesestmõistetavalt tööandja taskusse. Mis sunnikski seaduserikkujat varastatut töötajaga jagama, kui maksupettuse avastamisel ei kergenda tema süüd miski? Suured otsesed ja kaudsed kahjud Ümbrikupalka maksev tööandja paneb korraga toime mitu vägagi kahjulikku tegu petab riiki (jättes maksmata maksud), solgib ettevõtluskeskkonda (tekitades kõlvatut konkurentsi) ning varastab töötaja taskust (vähendades tema palgast sõltuvaid hüvitisi ja tagatisi). Paraku ei mõtle paljud ümbrikupalga saajad isegi sellele, millist otsest kahju nemad kannavad
Siinkohal on ka tähtis mõista, et Aristoteles pidas riiklike huvisid alati tähtsamateks üksikisiku huvidest. Aristotelese järgi on kõik loomutäiuse liigid koondunud õigluses. Sellest võib järeldada, et inimesed kes käituvad väärikalt, on kõrge moraalitunnetusega, ausad, haritud ja kelle eesmärgiks olev hüve ei ole midagi labast, nagu lihtsalt elu nautimine või raha raiskamine, ongi ühtlasi ka õiglased inimesed. Ebaõiglaseks inimeseks peab ta seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest ja õiglaseks seda, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Aristoteles on seisukohal, et kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis järelikult on ka kõik seaduslik ühtlasi õiglane, sest seadusandlusega määratletud asjad on seaduslikud ja need on ka kõik õiglased. Minu arvates on see lihtsustatud käsitlus õigusloome ja õigluse seosest
tegutseda ja mis alustel tahetakse teha ebaõiglasi tegusid. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb eelkõige vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad. Õiglus on siin kasutusel nii laiemas kui kitsamas mõistes. Laiemas mõistes saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldiselt, kitsamas mõistes tuleb mängu kahjukannatamine ning kasusaamine. Seadusetele alluvad ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mitte hoolivat ebaõiglaseks. Seega kõik seaduslik on õiglane ja vastupidi. Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub toimiviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus kasu iseendale. Võrdne oleks õiglane ja ebavõrdne ebaõiglane. Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on paratamatult vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ja mingis asjas.
Sedalaadi kuritegevus ei ole seotud ühegi teatud inimgrupiga; tal on oma osa kõigis erinevates etnilistes, religioossetes, majanduslikes ja hariduslikes gruppides. Arvatakse, et laste vägivalla põhjuseks on pigem tingimuste ja tegevust vallapäästvate tegurite kombinatsioon kui üksikpõhjus. Mõlemad, nii tingimused kui ka tegevust vallapäästvad tegurid, on väga suuresti erinevate inimeste puhul ning kumbki nendest üksikult ei suuda kindlaks määrata võimalikku seaduserikkujat. Tingimused võivad endas hõlmata seaduserikkuja kallal tema lapseeas toime pandud vägivalda; tema üleskasvamist perekonnas, kus vägivallatsemine oli konfliktide lahendamise tavaline viis; tema alaväärsustunnet või ta võimetust kontrollida indiviidi ümbritsevat mikromaailma, arvesse võivad tulla ka teatud isiksust määravate joonte, nagu olla tundeküllane, puudumine. Esilekutsuvateks või sündmusi vallapäästvateks teguriteks võivad olla mistahes asjaolud,
Õiglus on siin kasutusel kitsamas ja laiemas mõistes. Viimase puhul saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldises mõttes. Kitsamas mõistes aga inimestevahelised suhted kus tuleb mängu kasusaamine ja kahjukannatamine. Õiglane inimene käitub alati õigaselt ega taha teha midagi ebaõiglast. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglaseid tegusid. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat ebaõiglaseks. Seega oleks kõik seaduslik ühtlasi ka õiglane. Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi. Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub toimimisviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus aga kasu iseendale. Kuigi teksti edasises arutluses on öeldud, et õiglus on tervenisti
Tundub, et õiglust ja ebaõiglust võib mõista mitmes tähenduses, aga kuna nad on teineteisele lähedased, ei torka nende tähenduste kattumine silma ega ole nii märgatav, kui kaugete mõistete puhul (välisest vormist tulenevalt on erinevus ju suur): näiteks kutsutakse ühesuguse nimega -- võti -- seda, mis käib loomade rangluu kohta ja millega ust lukustatakse165. Seega võib ka inimest mitmes eri tähenduses ebaõiglaseks nimetada. Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat166 inimest, seega on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat -- ebaõiglaseks. Kuna aga ebaõiglane inimene on ahnitseja, seostub ta hüvedega -- küll mitte kõigiga, vaid nendega, millest
V RAAMAT: „Õiglusest“ Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb. - Õiglus on inimesest sõltuv. - „Sageli tuntakse ära vastupidine seadumus vastandi kaudu- kui hea seadumus on nähtav, muutub nähtavaks ka halb seadumus“. Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolijat inimest, seega on selge, et õiglane on see kes allub seadustele ning on võrdsuse austaja. Aristoteles lähtub seisukohast, et seadused puudutavad igasuguseid valdkondi ja taotlevad ühist kasu kõikidele. Võrduse põhimõte mahub alati seaduslikkuse mahu alla, kuid mitte vastupidi. Kas igasugune õigus saab olla alati õiglane? - Aristoteles leiab, et saab Õiglaseks saab nimetada seda, mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle
" (NE 4.3 1996:82) Raamat 5 õiglus ja ebaõiglus · Nii nagu suur eneseväärikus on individuaalse moraalivooruse tipp, õiglus on riigi vaatenurgast moraalivoorustest tipp. Õiglus on see, mis toodab õnne poliitilisele kogukonnale, seetõttu samastub seaduskuulekusega. Sest seadused reguleerivad igat inimtegevuse ala ning nende eesmärgiks on polise ühine hüve. "Ebaõiglaseks peetakse nii seaduserikkujat, ahnitsejat kui ka võrdsusest mittehoolivat inimest, see aga on selge, et õiglane on see, kes allub seadustele ning on võrdsuseaustaja. Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat ebaõiglaseks." (NE 5.1. 1996:98) ,,Kuna seaduserikkuja oli ebaõiglane ja seadusele alluja õiglane, siis ilmselt ka kõik seaduslik on ühtlasi õiglane..." (NE 1996:98) · Õiglus loob ja säilitab õnne
annaabi.ee 
