Valgus, Tallinn, 1974 http://digi.lib.ttu.ee/i/?442 19.09.2012 5. Avage Digiteeritud Eesti ajalehtede kogu (http://dea.nlib.ee/) ja leidke väljaanne Kratt. Millise ajalehe kaasandega on tegemist? Milliseid teemasid käsitleti kaasandes? Kuidas otsingu läbi viite? Avan otsingu, valin väljaande ,,Kratt" Tegemist on ajalehe ,,Päevaleht" lisaväljaandega. Väljaanne oli pühendatud satiirile. 6. Avage TÜ Digikogu (http://dspace.utlib.ee/dspace/) ja uurige, millised Irene Tiiveli raamatud on digikogu kaudu leitavad? Esitage 1 raamatu kirje. Kuidas otsingu läbi viite? Praktiline töö Teaviku leidmine raamatukogude elektronkataloogidest, elektroonilistest, digitaal- ja virtuaalraamatukogudest
aruteluteemaks inimeste omavahelises suhtluses. Raamat sisaldabki palju mõtlemis- ja rääkimisainet pakkuvat. Mihkel Muti, ühe Eesti riigikirjaniku jaoks ei ole see aga mitte esimene romaan. Mihkel Mutt on kirjutanud palju raamatuid ja nende seas ka romaane, nagu näiteks „Kallid generatsioonid“ (1986), „Rahvusvaheline mees“ (1994), „Progressiivsed hiired“ (2001) ja „Kooparahvas läheb ajalukku“ (2013). Kõik need pealkirjad viitavad satiirile, irooniale ja tänapäeva Eesti ees seisvate küsimustele, probleemidele. Mihkel Mutt on kahtlemata tundliku ühiskondliku ja sotsiaalse närviga kirjanik. Sellele võib olla aluse pannud võõrkeeleõpetajate peres sündimine, filoloogia õppimine kui ka töötamine nii kirjastuses, erinevate ajakirjade ja ajalehtede toimetuses kui ka Välisministeeriumis. Ka poliitikaga on Mutt kokku puutunud, kuuludes aasta jagu Isamaaliitu ja 7 aastat Haapsalu linnavolikokku
Opereti peaosatäitjateks on enamasti kaks armastajapaari sopran (primadonna) ja tenor või bariton, kellele vastandub koomilise osatäitjate paar. See lavamuusika zanr kujunes välja 19.saj keskpaigas Pariisis, kus prantsuse helilooja Jacques Offenbachi sulest ilmus üle 100 opereti. Teiseks operetilinnaks sai Viin, kus tegutses valsikuningas Johann Strauss noorem. Prantslaste teravale ühiskondlikule satiirile eelistasid austerlased õrna fantaasiamaailma, mahlaka kankaani asemel kõlas lüüriline valss. Viini operetis pöörati suurt tähelepanu rikkalikele kostüümidele. 20.saj alguspoolel vallutas maailma uus Viini operett(Frenc Lehàr, Imre Kàlmàn), milles on ühendatud nii prantsuse kui viini opereti iseloomulikud tunnused. Muusika (ingl musical comedy) on muusikaline lavateos, mille sisu avatakse laulu, kõnedialoogide ja tantsu kaudu
ise ilmub lavale alles 3. vaatuse alguses, mil tema olemus on publikule juba ammu selge. See võte võimendab veelgi Tartuffe'i teeseldud vagatsemise, näilise kasinuse ja alandlikkuse ning tema saamahimu kontrastist tekkivat koomilist efekti. Samuti viib absurdini Orgoni silmade avanemisega viivitamine. Siiski erines ,,Tartuffe" oma nalja laadilt Molière'i eelnenud teostest: selle koomikas polnud enam varasemat rõõmsameelsust. Sügav elutruudus lähendas näidendit satiirile. Ja kuigi teos naeruvääristas otseselt ainult võltsusklikke ja silmakirjateenreid, hakati autorit süüdistama usule endale kallaletungimises. Komöödia pidavat usku kahjustama, sest õige ja vale usu vahelist piiri polevat lihtsal inimesel sugugi nii kerge näha, kui teos eeldab. Kirikuringkondade survel keelas kuningas lavastuse ära. Algas autori võitlus ,,Tartuffe'i" keelust vabastamise nimel. Kibestusest hoolimata haaras Molière igast võimalusest, et teos lõpule viia ja ette kanda
kui ooperis ning on ka tunduvalt lihtsakoelisem.Opereti peaosatäitjateks on enamasti kaks armastajapaari sopran (primadonna) ja tenor või bariton, kellele vastandub koomilise osatäitjatepaar.See lavamuusika zanr kujunes välja 19.saj keskpaigas Pariisis, kus prantsuse helilooja Jacques Offenbachi sulest ilmus üle 100 opereti. Teiseks operetilinnaks sai Viin, kus tegutses valsikuningas Johann Strauss noorem. Prantslaste teravale ühiskondlikule satiirile eelistasid austerlased õrna fantaasiamaailma, mahlaka kankaani asemel kõlas lüüriline valss. Viini operetis pöörati suurt tähelepanu rikkalikele kostüümidele. 20.saj alguspoolel vallutas maailma uus Viini operett(Frenc Lehàr, Imre Kàlmàn), milles on ühendatud nii prantsuse kui viini opereti iseloomulikud tunnused. Muusikal on muusikaline lavateos, mille sisu avatakse laulu, kõnedialoogide ja tantsu kaudu. Muusikal on välja kasvanud operetist, koomilisest ooperist ja
Seda võib pidada tema teatri tugevuseks, nagu ka seda, et ta peegeldas kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset. Sellega seoses on Molière'i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole
Opereti peaosatäitjateks on tavaliselt kaks armastajapaari sopran (primadonna-peamine naislaulja) ja tenor või bariton, kellele vastandub teine koomiliste osatäitjate paar. Lisa ajalooline ülevaade Opereti lavamuusika zanr kujunes välja 19. sajandi keskpaiku Pariisis, kus prantsuse helilooja Jacques Offenbachi sulest ilmus üle 100 opereti. Teiseks opereti linnaks oli Viin, kus tegutses valsikuningas Johann Strauss noorem. Prantslaste teravale ühiskondlikule satiirile eelistasid austerlased pigem õrna fantaasiamaailma, kus mahlaka kankaani (kabaree tants) asemel kõlas lüüriline valss. Viini operetis pöörati suurt tähelepanu rikkalikele kostüümidele. 20. sajandi algupoolel vallutas maailma uus Viini operett, loojad Ferenc Lehar, Imre Kalman, milles on ühendatud nii prantsuse kui viini opereti iseloomulikumad tunnused. Johann Strauss noorem (sünd 25. oktoober 1825. a surm 3. juuni 1899.a) oli Austria helilooja,
Arthur Honegger (1892 –1955) oli Šveitsi päritolu Prantsusmaa helilooja. Lapsena huvitus ta jalgpallist ja ragbist ning tema muusikaõpingud olid lünklikud. Ta käis küll viiulitundides, kuid harmooniat õppis Honegger iseseisvalt Ludwig van Beethoveni sonaatide järgi. Süsteemsema hariduse sai ta alles Pariisi konservatooriumis aastatel 1911–1914, kus nägi Satie dadaistlikku balletti „Paraad“, mis kaugendas Honeggeri impressionismist ning lähendas satiirile ja irooniale. Pariisis kohtus ta ka heliloojatega, kellest moodustus impressionismivastane rühmitus "Kuuik". Kuuiku liikmetest mõjutas Honeggeri kõige rohkem Darius Milhaud, kes pani Honeggeri kuulama kaasaegset muusikat ja viis ta muusikasalongidesse. Milhaud tutvustas Honeggerile ka džässi, mille elemente on selgelt tunda tema Tšellokontserdis ja oratooriumis "Jeanne d’Arc tuleriidal". Teine rühmituse liige Georges Auric tutvustas Honeggerile Jean Cocteau loomingut, kellest
Kahetähenduslik pealkiri, ridadevaheline poeetika. Ellen Niit vabavärsiline luule, läheb ajavaimuga kaasa. Traditsiooniline laad. Tähtis lastekirjandus. Ain Kaalep vabavärss ja eksperimentaalne luule, hiljem klassikalise luulekunst. Ka luuletõlkijana suur mõju (antiikkirjaduse tõlkimist). 2 selgemalt teenäitajat: Jaan Kross (eksperimentaalsed võtteid, vabavärssi, nõukogulikku retoorikat, satiirile luule) ja Debora Vaarand (klassikalised väärtused). Niit ja Kaalep kehastavad klassikaliste väärtuste tagasitulek kirjandusse. Siis veel: Alliksaar, Rummo, Luik, Traat, Arvi Siig (populaarne linnulaulik) ja Kaplinski. 3. Artur Alliksaare luule. Artur Alliksaar (19231966) loomingu haripunkt 1950ndatel ja 1960ndate algupoolel. Looming, mis ei tahtnud sulanduda sulaaja pilti (formaadist väljas ja tegutseb oma reeglite järgi)
kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset. Sellega seoses on Molière'i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene
annaabi.ee 
