"Eesti ümberlõikaja" arvustus (0)

Ümberlõigates Eestit
2016 . aasta 1. detsembril müügile tulnud Mihkel Muti romaan „Eesti ümberlõikaja “ vallutas kiiresti raamatupoodide müügiedetabelid ja sai aruteluteemaks inimeste omavahelises suhtluses. Raamat sisaldabki palju mõtlemis- ja rääkimisainet pakkuvat. Mihkel Muti, ühe Eesti riigikirjaniku jaoks ei ole see aga mitte esimene romaan. Mihkel Mutt on kirjutanud palju raamatuid ja nende seas ka romaane, nagu näiteks „Kallid generatsioonid “ (1986), „Rahvusvaheline mees“ (1994), „Progressiivsed hiired“ (2001) ja „Kooparahvas läheb ajalukku“ (2013). Kõik need pealkirjad viitavad satiirile, irooniale ja tänapäeva Eesti ees seisvate küsimustele, probleemidele. Mihkel Mutt on kahtlemata tundliku ühiskondliku ja sotsiaalse närviga kirjanik. Sellele võib olla aluse pannud võõrkeeleõpetajate peres sündimine, filoloogia õppimine kui ka töötamine nii kirjastuses, erinevate ajakirjade ja ajalehtede toimetuses kui ka Välisministeeriumis. Ka poliitikaga on Mutt kokku puutunud, kuuludes aasta jagu Isamaaliitu ja 7 aastat Haapsalu linnavolikokku. Mitmes tema teoses on peategelaseks Muti alter ego, ka selles raamatus võib leida Muti ja peategelase vahel mõningaid pisikesi sarnasusi, näiteks filoloogiharidus, loomast tulenev perekonnanimi ja nii edasi.
„Eesti ümberlõikaja“ keskendub sama maailma kajastamisele erinevate pilkude läbi. Oma nägemus on nii Alam-Kolkaküla inimestel kui Brüsseli ametnikel. Peamiselt nendest kahest paigast kujunevadki romaani tegevustiku toimumiskohad. Ei saa öelda, et romaani süžee liiguks sujuvalt . Alam-Kolkaküla ja Brüssel figureerivad teoses vaheldumisi , jõudes lõpuks siiski tasakaalupunkti, kus Brüssel saab päriselt kokku Alam-Kolkakülaga, sedapuhku innuka spiooni näol.
Teos jaguneb kahe maailmavaate vahel. Mahult rohkem kajastatakse Alam-Kolkaküla ja selle inimeste maailmavaadet ja eluolu. Ka teose peategelane on sealt pärit. Peategelast kutsutakse perekonnanime järgi Rähniks. Rähn on inglise filoloogi haridusega. Rähn töötab mõned aastad giidina, kuid reisides kaotab ta motivatsiooni, nähes, kui hiilgavad ajaloo-, kultuurilised- ja looduslikud mälestised on teistel riikidel. Rähn kolib tagasi Alam-Kolkakülla. Hetkeline vaimustus saab aga peagi otsa ja peategelane on jälle tupikus. Ta otsustab ennast ümber lõigata. Ta otsustab hakata britiks ja kolib Ühendkuningriiki.
Alam-Kolkakülas on aga veel palju erinevaid tegelasi. Alam-Kolkakülas on aegade algusest saadik tegeletud identiteediküsimustega. On otsitud vastust küsimusele, millega Alam-Kolkaküla silma paistaks, teistest eristuks? Põgenikekriisi valguses kergitub see probleem veelgi. Kamp kohalikke aktiviste, tegelikult küll tavalisi inimesi, asutavad Eurokomisjoni MTÜ ja loovad sellele põhikirja, et määratleda ja välja kirjutada oma mure. Neid vaevab mure Vana Euroopa pärast, mis ei pruugi enam olla nii kõrgekultuuriline peale põgenike vastuvõtmist. Nad ei saa aru, miks Vana Euroopa inimesed sellel toimuda lasevad ja seda ei pidurda. Samas seisab Alam-Kolkaküla nagu teisedki Eesti väikeasulad silmitsi ka noorte lahkumisega ja rahvaarvu vähenemisega.
Brüsseli kaudu tuuakse välja üle vindi keeratud ametnike arvamust. Ograc van der Velde ja tema noorem kolleeg Janosz Securitate y Gasset on Euroopa Liidu ametnikud. Nemad arutavad Ida-Euroopaga seonduvaid teemasid . Nad teevad selge vahe Ida-Euroopal ja ülejäänud Euroopal. Neid paneb muretsema ka suurenev rahvuslusliikumine ja nad peavad plaani, kuidas seda takistada. Hiljem palkavad nad kahesoolise Mia Muhhini (teise nimega Pedro Ylgem) ja saadavad ta spioonina Eestisse, et koguda infot rahvusmeeleolude kohta. Mia Muhhin on justkui tulevikuinimene, kellel on kaks sugu, kes seab kahtluse alla antiikaja (Euroopa kuulsusrikka mineviku) ja kes ei maini enam rahvusi, sest sellega võivad kaasneda eelarvamused. Ka euroametnikud viitavad Eestile kui 8ndale liikmesriigile, vältides riigi nime, sest see toovat kaasa eelarvamusi. Sellega on Mutt üritanud pilgata tänapäeval tõusvat trendi, kus rahvuse käsitlemine on tabu , kus eitatakse erinevusi. Mia Muhhini juurde käib alati ka Pedro Ylgemi vaade asjadele, mis on mõnevõrra teistsugune. Mia Muhhin üritab Alam-Kolkaküla kaasajastada. Kui alguses ei taba ta Alam-Kolkaküla olemust ja probleeme, siis lõpuks ta armastab ärkamise läbi teinud maad. Muhhin jääb Eestisse elama ja arendab Alam-Kolkaküla elu, mis muutub küll ebanormaalseks, aga sellele kohale on loodud tulevik.
Rähn aga naaseb Eestisse ja asutab oma ümberlõikamisäri. Äri läheb edukalt ja Rähn annab välja mitmeid selleteemalisi raamatuid. Siiski on Rähnis tunda ka mõningat igatsust oma eelnenud elu vastu. Mingi igatsus kumab raamatus vastu mõlemalt poolt. Igatseb ju ka Alam-Kolkaküla rahvas midagi enamat . Stoilised ja oma agendale keskendunud tunduvad olevat Brüsseli ametnikud, keda ei kõiguta miski, kes vaid tahavad oma ettekujutust Euroopast edasi arendada ka tõrkuvasse Ida-Euroopasse. Kohati meenutas nende käsitlus Suurt Venda, kellel on oma ideoloogia ja kes proovib seda aeglaselt, vaevumärgatavalt aga kindlalt peale suruda.
Teos kujutas irooniliselt mõlemat koolkonda. Teoses olid nad mõlemad põimitud, liikudes ühest piirkonnast teise. Teos oli kaasaegne, mida võib eeldada ka avaldamiskuupäevast. Käsitletud olid kõik tänapäeva dilemmad ja probleemid, nii Eestis kui maailmas laiemalt. Alates globaliseerumisest ja põgenikekriisist, rahvustest, lõpetades väikeasulate väljasuremise ja tulevikuga. Kõikidele probleemidele oli aga vinti peale keeratud, mis tõstis selle justkui tulevikku. Suure huvi tõttu välispoliitika ja ühiskonnateemade vastu oli see väga nauditav teos, sest kirjutas lahti need maailmavaatelised erinevused kahe poole vahel ja andis seeläbi võimaluse samastumiseks. Ei heidaks ette isegi hüplikust, sest kokkuvõttes sai raamatust siiski tervik ja ma ei näeks ka võimalust, kuidas neid kahte niivõrd erinevat kogukonda oleks võinud sujuvamalt esile tuua.