Satellidid – kaugseire seadmed (0)

Satellidid – kaugseire seadmed
Kaugseire üheks liikumapanevamaks jõuks oli eeskätt sõjaline huvi, nagu seda on juhtunud paljude tehnikaalade puhul. Inimesi huvitas teada saada vaenlase sõjaväe paigutust tema territooriumil. Juba üleeelmisel sajandil tehti katseid pildistada vaenlase piirkonda fotoaparaatide abil, mis olid kinnitatud tuvide külge. Kaugseire seisis üle saja aasta peamiselt vaid aerofotode tegemises, aga see andis suure panuse kartograafiasse.
Orbiidile on saadetud üle 100 kaugseiresatelliidi, millel on erinevaid sensoreid. Esialgu oli nende põhiülesandeks ilmastiku jälgimine. Esimene meteoroloogiasatelliit saadeti orbiidile 1966. aastal. Esimene spetsiaalselt Maad ressursse uuriv satelliidiseeria Landsat alustas tegevust 1972. aastal. Järgnesid Envisat, Terra jpt. Nendele lisandusid hiljem veekogude seirele pühendunud Seasat, Topex- Poseidon , Aqua ja atmosfääri uurimisele spetsialiseerunud Aura, NSCAT jt satelliidid.
Kaugseire peamisteks komponentideks on satelliidid ja teised seadmed ning andmetöötlussüsteemid.
Orbiitide alusel jagunevad seiresatelliidid kahte klassi:
1) geostatsionaarsed, mille orbiit asub Maa ekvaatori tasandis. Nende tiirlemisperiood on 24 tundi, mis omakorda tähendab, et satelliit asub Maa suhtes ühes ja samas punktis. Sellised satelliidid sobivad hästi ilmastiku ja pilvkatte pidevaks jälgimiseks teatud suure ala kohal;
2) polaarorbiitidel tiirlevad satelliidid. Nende orbiitide tasandid on risti ekvaatoriga ja nad ületavad igal ringil mõlemat poolust. Nende orbiit on madalam (500–1000 km), mistõttu on nad ka võimelised hankima Maa kohta palju detailsemat infot, kuid seda igal ajahetkel tunduvalt väiksema territooriumi ulatuses. Nende satelliitide tiirlemisperioodid on umbes 100 minutit ning valitud selliselt , et satelliit ületab igat vaatluspunkti igal ringil täpselt samal kellajal kohaliku päikeseaja järgi. Neid nimetatakse ka päikesesünkroonseteks.
Polaarorbiitidel liikuvatele satelliitidele asetatud fotokaamerad ja sensorid näevad Maal ükskõik, mis hetkel erinevat piirkonda, mis kokku moodustavad seirevööndi, mille laius sõltub sensori tüübist ja ulatub tavaliselt mõnekümnest km mõne sajani. Maa pöörlemise tõttu läänest itta satub polaarsatelliidi sensorite vaatevälja igal järgmisel tiirul uus territoorium , mis on eelmisest umbes 20° läänepool. Teatud arvul tiirude järel satub sensorite vaatevälja sama seirevöönd uuesti ja kogu protsess hakkab tsükliliselt korduma. Seda nimetatakse taaskülastusperioodiks ja see võib kesta mõnest päevast mõnekümne päevani. Sellist tsüklit nimetatakse ka ajaliseks lahutuseks, sest ta näitab, kui sageli me saame mingist maakera punktist järgmise uue pildi. Seire sagedus peab olema suurem kiiresti kulgevate protsesside jälgimisel, näiteks üleujutuste, metsatulekahjude naftareostuste puhul jne. ( Vaher , 2005)
Eesti esimene sateliit – ESTCube-1 – lennutati orbiidile 2013. aasta kevadel.