Etruskid "tusci" Etruuria maakond Elasid Itaalia keskosas 8. - 3. saj eKr. Kultuuri kõrgaeg oli 7. - 5. saj. Võtsid palju üle Kreeklastelt. Teadmised Etruskide kohta pärinevad peamiselt hauakambritest: Maapinda uuristatud tunnelid, mis lõppevad kambriga. Ümarad kupli taolised kivist ja mullast hauakünkad. Majataolised kivikambrid. Suured kiviurnid. Tavaliselt surnud tuhastati ja maeti urnidesse, mille kaanel oli surnuportree. Rikkad maeti diivani või voodi kujulistesse sarkofaagidesse, mille peale paigutati lamav skulptuur surnust. Hauakambrid on seest kujundatud toa või köögina. Seinu katavad maalingud, mis on rõõmsameelsed ja optimistlikud. Kujutatakse pidusid, sporti, jahti, igapäevaelu jne. Etruskide juurest said alguse kladiaatorite võitlused. Algul võitlesid kaks orja elu ja surma peale oma peremehe haual. Etruskid olid väga osavad metallitöötlejad. Kaevandasid vaske ja rauda ning tegid kõrgtasemelist käsitööd (kullast ehted)
Peamiseks kultuuri allikaks ongi etruskide hauad, haudehitised. Neid on mitut tüüpi : kivisesse maapinda raiutud tunnelid, mis kohati avarduvad kambriteks , ümmargused kuplitaolised mullaga kaetud hauakünkad, kivist ehitatud majataolised hauakambrid, mäekülge raiutud kambrid, mille ette on ehitatud eeskoda jne. Enamik haudu asub surnute linnadena nekropolidena. Hauakambrid thumulused. Inimesed tuhastati, tuhk paigutati sivist või kavist urnidesse või sarkofaagidesse, millel kujutati lahkunuid pooleldi lamavas asendis figuuridena. See asend oli kombeks kreeka ja etruski ülikute pidusöömingutel. Ehitistest on säilinud mõned ümarakaarelised linnaväravad(Perguia) ja müürijupid. Välja on kaevatud 1 etruski tempel. Templid ehitati vulkaanilisest kivimist tuffist või puidust, selle tõttu pole neid ka säilinud. Templil oli kivist ruudukujuline alus, sellel seisev hoone põhiliselt puidust
inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast ainult pärast tema surma. Hinge-ba sümboliseeris inimpeaga lind, kes lendas pärast inimese surma ära. Kujutlus hingest kui linnust oli väga levinud niinimetatud primitiivrahvaste seas. Kõige tuntumad Egiptuse vaaraode hauakambrid on püramiidid, mis pärinevad Vana ja Keskmise riigi ajast. Hauakambri peamine eesmärk oli tagada surnu häirimatu elu teispoolsuses. Muumia kaitsmiseks suleti neid massiivsetesse kividest sarkofaagidesse, mille ümber pandi anumad kehast eraldatud siseelunditega (kanoopidega). Egiptuses tänu palsameerimise kunstile hästi arenes ka meditsiin ja keemia. Nad ravisid üsna edukalt inimesi. Olid neil ka astronoomid. Egiptlased uurisid tähte ning mõned teadlased väidavad, et püramiidid olid ehitatud seoses tähtedega. Võeti kasutusele ka päikesekalender. Mina leian, et Egiptuses arenes päris tugev ja arenenud tsivilisatsioon ja see vaieldamatult mängis suurt rolli maailma ajaloos
Ja esmalt räägime selle teema all sarkofaagidest. Need olid kivihauad, mis on kristliku kunsti vanimad säilinud mälestised. Algselt maeti nendesse Rooma impeeriumi idaosas, hiljem levis see komme ka läände. Sarkofaagid kaunistati kristlike motiividega, näiteks Kristuse surnust ülestõusmisega. Kasutati ka varasemast ehk antiikajast üle võetud kaunistusmotiive viinamarjakobarad, puuviljakorvid, joogipeekri - millele anti piiblistseene kasutades kristlik sisu. Marmorist sarkofaagidesse hakkasid jõukad kristlased surnuid matma alates 4. Sajandist. Sarkofaagid maeti maa-alustesse koobastesse ehk katakombidesse. Sarkofaagi matmine sai siiski osakd vaid jõukamatele kristlastele *Katakombid on maa-alused koopad, mille seintesse maeti surnuid. Osalt olid need looduslikud, osalt inimeste kätetöö. Katakombe on leitud mitmel pool Lähis-Idas, Itaalias jm. Need koosnevad käikudest ja hauakambritest. Näiteks Rooma linna all
Kristluse algaegade kunsti peamine väärtus seisneb selles, et see väljendab algkristlaste kogukonna väärtusi, püüet leida uuele usule tähendust, kunstis väljendatakse tollaste inimeste tõdesid. Esimeste sajandite kunstil on pigem sotsiaalne kui esteetiline väärtus. Kõige suuremat mõju avaldas kunstile usu sidumine riigiga. Kunst sai ühiskondliku elu osaks. (Lassus 1966) Vanimad säilinud kristliku kunsti mälestised pärinevad haudadest. Maeti sarkofaagidesse (kivihauad), algselt eelkõige Rooma impeeriumi idaosas, hiljem levis sarkofaagidesse matmise komme ka läände. Sarkofaage kaunistati kristlike motiividega – näiteks Kristuse surnuist ülestõusmine; kasutati ka otseselt varasemast (antiigi kunstist) üle võetud kaunistusmotiive – viinamarjakobarad, puuviljakorvid, joogipeekrid, millele anti (piiblistseene kasutades) kristlik sisu. Marmorist sarkofaagidesse hakkasid jõukad kristlased surnuid matma alates 4. sajandist, pärast
talupojad ja käsitöölised, kellest koosnes ka linnriigi sõjavägi. Nendest madalamal olid rentnikud ja orjad. Egiptlaste ellusuhtumine oli sügavalt religioossne: maailma üldist korraldust mõistsid ja mõtestasid nad müütide ja religiooni kaudu. Egiptuse religiooni eripära on nende usk surmajärgsesse ellu. Usuti, et surnu jätkab teispooolsuses samasugust elu nagu eluajal. Sellepärast saadeti surnud ära spetsiaalsete matuserituaalidega. Surnukehad mumifitseeriti ning nad asetati sarkofaagidesse, kuhu pandi kaasa väärtuslikke esemeid. Egiptuse tähtsaimad jumalad olid Amon-Ra-peajumal, Horos-taevajumal, Osiris- surnute valitseja. Austati üle 700 jumala. Üritati läbi viia ka monotismi, kuid sellega ei mindud kaasa. Mesopotaamias olid jumalad inimesekujulised ja neile omistati inimlikke omadusi. Pöörati tähelepanu eeskätt elule enne surma. Karistused jõudsid kätte siinses elus. Surma kardeti ning arvati, et ees ootas oleskelu sünges allilmas. Usk oli praktiline.
südamed. Anubis 13. Egiptlaste pühad loomad, linnud, putukad, nende austamine. TV 17. lk. 41 Skarabeus tehti skarabeusi kujukesi. Kaunistati need kalliskividega. Pandi hauda kaasa, sest pidid õnne tooma. Peeti taassünni ja sigivuse sümboliks. Apis talle on ehitatud templeid. Preestrid hooldasid härga. Surma korral mumifitseeriti ja maeti sarkofaagidesse. Oli Memphise jumal Ptah, kes võttis härja kuju. Kass ehitati templeid. Neid palsameeriti. Ohverdati. Olid templite valvuriteks ja võitlesid näriliste vastu. 14. Hauatagune elu. Lk. 43, TV 18. Sarkofaag puidust, kivist vm materjalist surnukirst Palsameerimine muumia valmistamine surnukeha õliga (palsamiga) võides; terminit kasutatakse tihtipeale mumifitseerimise sünonüümina. Hauakamber koht, kuhu maeti palsameeritud surnu. Seda said lubada endale vaid jõukad.
Surnukultus, uskusid hauatagusest ellu, püüdsid teha meeldivas surnutele Rajasid suuri nekropole( erineva suurusega) Haudasid on erineva kujuga Suhtumine hauatagusesse ellu: lõbusam kui egiptlastel ( pigem lõbus kui masendav) Hauad: 1) kuppelhauad 2)katakombid Hauadade seinad olid täis maalitud: näidati eelmise kaunimaid pooli: pidustused Surnud tuhastati ja pandi sarkofaagidesse (poollamavas asendis sest nii toimusid söömapidustused) Uskumused :“Väga hea preestrid/ennustajad” Terrakota- savi mis põletatakse ja rajjutakse kujuks Maalid: värvid on rõõmsamad, liikuvamad Varakult võtsid üle kreeka kunsti Nende linnades töötasid kreeklased, nende juurde saadeti oppima noored etruskid Oskasid kasutada pronksi: 1) kapitooliumi emahunt 2) kimäär (mütoloogiline
Kuidas ta sellega seotud oli? Vanad egiptlased nautisid elu ja soovisid seda teha ka pärast surma. Nad uskusid, et igas inimeses elavad vaimud. Elujõuks oli Ka, mis tekkis sündimisel ja vabanes surres. Ba oli inimese hing. Selleks, et elada igavesti, pidid Ka ja Ba olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuli keha säilitada. Ka ja Ba elasid pärast inimese keha surma edasi hauakambris. Ka`le tuli luua surnu elu ajal valitsenud elamistingimused. Surnutele pandi sarkofaagidesse kaasa toitu, tööriistu ja ehteid, et nad saaksid neid kasutada Osirise kuningriigis. Aja jooksul muutus preestrite võim järjest suuremaks, kes kuulutasid vaarao jumaluseks. Uue Riigi ajast peale oli preesterkond kõikvõimas. Nende hooleks jäid kõik kultusega seotud toimingud: Matuserongkäigu vastuvõtmine Niiluse kaldal, surnute palsameerimine, surnu sulgemine hauakambrisse ja isegi kõikide orjade surmamine, kes olid teadlikud vaarao matusepaigast. Palsameeritud surnukeha paigutati
Linnriikide sisekorraldusest täpsemaid andmeid pole, kuid arheoloogilised leiud lubavad arvata, et neis domineeris mõjuvõimas aristokraatia. Kõige silmapaistvamad etruskide mälestised on nende hauakambrid, mida on leitud tuhandeid. Paljud neist on võimsad ja luksuslikud, mis lubab arvata, et tegemist on ülikute haudadega. Maeti kaljusse raiutud või kiviplokkidest laotud hauakambritesse. Surnud asetati lavatsitele hauakambri seinte ääres, või siis kivist või põletatud savist sarkofaagidesse. Hauakambrite seinu kaunistasid eredavärvilised pidusööke, tantsu ja sporti kujutavad seinamaalingud, mis on üks peamisi allikaid etruskide eluviisi ja uskumuste kohta. Etruskide puhul on tähelepanuväärne naiste küllalt kõrge positsioon ühiskonnas. Oma hauakirjadel nimetasid nad surnu isa nime kõrval pea alati ka tema ema nime. Mõnedel juhtudel on piirdutud koguni ainult ema nimega. Hauakambrite maalinguilt on näha, et
Vanad egiptlased nautisid elu ja soovisid seda teha ka pärast surma. Nad uskusid, et igas inimeses elavad vaimud. Elujõuks oli Ka, mis tekkis sündimisel ja vabanes surres. Ba oli inimese hing. Selleks, et elada igavesti, pidid Ka ja Ba olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuli keha säilitada. Ka ja Ba elasid pärast inimese keha surma edasi hauakambris. Ka`le tuli luua surnu elu ajal valitsenud elamistingimused. Surnutele pandi sarkofaagidesse kaasa toitu, tööriistu ja ehteid, et nad saaksid neid kasutada Osirise kuningriigis. Aja jooksul muutus preestrite võim järjest suuremaks, kes kuulutasid vaarao jumaluseks. Uue Riigi ajast peale oli preesterkond kõikvõimas. Nende hooleks jäid kõik kultusega seotud toimingud: Matuserongkäigu vastuvõtmine Niiluse kaldal, surnute palsameerimine, surnu sulgemine hauakambrisse ja isegi kõikide orjade surmamine, kes olid teadlikud vaarao matusepaigast
annaabi.ee 
