see kahetseks ja edaspidi patustamast hoiduks, kaks korda. Võssotski laulis ja tundis õudusega, et teda ümbritseb sõrmusena üldrahvalik kuulsus, ent seal, kus kuulsus lauljale järgi jõuab, ei ole enam kunsti. Ja ta otsustas mitte mingil juhul hakata ametlikuks nõukogude poeediks. Tema viimane roll teatris oli Svidrigailov "Kuriteos ja karistuses". Võssotski ilmus lavale uhkes tupsulise vööga sametmantlis, vajus sametisse tugitooli, libistas sõrmed üle kitarrikeelte ning alustas kleepuva, kähiseva häälega romanssi. Ning oli sedavõrd veetlev, sedavõrd brutaal-fataalselt võidukas, et tema teoorias headuse mandumisest ja hävingust oli võimatu kahelda. Abielu Vladimir Võssotskiga oli aastail 19701980 abielus Marina Vlady. Abielu kestis kuni Võssotski surmani. Mõlemad olid varem abielus olnud ning Marinal oli enne abielu 3 last, Vladimiril 2
Baltisakslased olid mõjukad Peterburi õukonnas. Suur osa Vene ohvitseridest olid sakslased. Vastutasuks oli baltisaksa aadel täiesti tsaaritruu. Põllumajandus ja talurahva olukord Peterburi läheduses ja riiklikud tellimused Vene armee varustamiseks vilja ja viinaga avasid aadlile uued võimalused. Viinaköökide jääkidega nuumati härgi, keda müüdi Peterburi. Sõnnikuga väetati põlde ja saagikus kasvas. Muutus mõisnike eluviis. Ehitati mõisahäärbereid. Aadel riietus siidi ja sametisse. Talupoegade olukord oli 1750 aastani hea. Jätkus küllalt vaba põllu-, karja- ja heinamaad. Kasvavate koormiste tõttu hakkasid talupojad põgenema Venemaale või metsa, kus elati röövimistest. Linnad Säilisid keskaegsed eesõigused, tsunftindus, linnu juhtisid endiselt raed. Venemaa väliskaubanduse keskusteks olid Riia ja Peterburi. Transiit vähenes ka tollipiiri tõttu Venemaaga. Tallinnast sai vene laevastiku sõjasadam. Linnaelanike osakaal rahvastikus vähenes. Tartu hakkas
-- ,,Varjuteater" on roheliste sametkaante vahele, ,,Seitsmendast rahukevadest" palju luksuslikumalt köidetud. Millest selline pidulikkus? -- Kuna raamatu kujundaja Mari Kaljuste on olnud Roomas, ja on märganud, missugused on Rooma värvid, siis tekkis tal ,,Varjuteatri" käsikirja lugedes mõte teha kujundus, mis meenutaks Roomat. Raamatu autor ise ei ole kujundust ei tellinud ega mõjutanud. Kirjastajale kujundaja mõte meeldis ja nii köidetigi raamat sametisse. Nägin seda ise siis, kui raamat oli ilmunud. Ei maksa muide unustada, et ,,Seitsmes rahukevad" ilmus vaesel Vene ajal, mil oli hea, kui raamatu trükkimiseks mingit suvalist paberit leidus. Mis seal veel köitest või köite kvaliteedist rääkida! -- Raamat on midagi enamat kui reisikiri ja ka ,,Viivi Luige Itaalia-mälestused" ei anna minu arust teksti zanrist täpset ettekujutust, lugedes mõjub raamat ikka nagu romaan. Kui palju pääses siia fiktsiooni?
sissepääsu. Parkettpõrand vappus. Taamal hakkas häirekell helisema. Kuraator lamas hetke hingeldades maas ja püüdis olukorras selgusele jõuda. Ma olen ikka veel elus. Ta roomas lõuendi alt välja ja otsis pilguga koopataolisest ruumist kohta, kuhu võiks varjuda. 2. Tove Jansson: Muumipapa memuaarid. Tlk V. Beekmann. Tln 1975. Eessõna Mina, Muumitrolli papa, istun täna õhtul akna juures ning näen jaaniussikesi tikkimas oma salapäraseid mustreid aia sametisse pimedusse. Lühikese, kaduva eluga, kuid õnnelikud putukad. Perekonnaisa ja majaomanikuna heidan ma nüüd nukralt pilgu tagasi oma tormisele noorpõlvele, mille kirjeldamist ma praegu alustan, ning memuaarisulg väriseb mu käes. [...] Mul on tekkinud mulje, et ma olen korda saatnud üsnagi palju head ja veel rohkem niisugust, mis tundub hea olevat. Samuti püüan ma olla nii kena ning pidada kinni tõest, kui see ainult igav ei ole (oma vanuse olen ma ära unustanud.)
Üks kiirtest põrkus millegi vastu. Hakkas ronima, liikuma kõrgemale, mööda seda miskit. Valgus limpsas korra, limpsas teisegi, muutus üha ahnemaks ja üha rohkem pinda enda alla võttes hakkasid varjud taanduma. See tundmatu, oli Tangensite väesalk, mille rivi oli pimedusest saadik seal valvel olnud, sirgetes ridades, pinges, ootel. Nende uhketelt vammustelt lugesid päiksekiired välja matemaatilisi valemeid, teoreeme, mis olid kuldse niidiga tikitud sinisesse ja punasesse sametisse. Pythagoros oli uhkelt esireas. Pilk valvas ja karm. "Kus nad siis on?" mõtles ta "Kus on see argpüks ja kiidukukk Archimedes oma Cosinustega" Pythagoros kohendas oma disainitud pükse. "Hei, Kümnendik" hüüdis ta, "räägi, mis kuulda?" Kümnendik, Üks Kahendiku vend tuli jooksuga kohale. "Nooh" venitas Pythagoros, "Räägi!" "Eee" kõhkles Kümnendik "Pole midagi uut, Cosinused on justkui tina tuhka kadunud, Archimedesest rääkimata" "Mis
mida nimetatakse Balti maariigiks või Balti erikorraks - baltisakslaste ülemvõim teostus küll eestlaste ja lätlaste arvel, kuid teisalt pakkus Venemaast erinev kord kaitset venestamise eest ja aitas säilitada kohalikku omapära 18.saj muutus mõisnike seni üsna lihtsakoeline eluviis uhkemaks - barokkstiil, hiljem juba klassitsistlik stiil - mõisahäärberid parkide ja iluaedadega, kalevi asemel riietuti siidi ja sametisse, vankri asemel sõideti tõllaga 1783. a laiendas Katariina II Eesti- ja Liivimaale Venemaa uue asehalduskorra, uued seadused piirasid järsult aadlike ja linnaeliidi privileege 19.saj pärisorjuse kaotamine ja sellega kaasnevad seadused - aadelkonna võim vähenes Kas eestlasi sattus aadlike/valitsejate hulka? sattus küll, kuid alguses oli erandlik ning oli võimalik vaid oma rahvuse kaotamise hinnaga
hammustada tahtvat; Kogu see tomp rabeles kotis rahva suureks imestuseks, keda järjest juurde sigines. Proua Aloise de Gondelaurier, rikas ja suursugune daam, kes umbes kuueaastast ilusat tütarlast käest kinni hoidis ja pikka hõljuvat loori kandis, mis ta kõrgel soengul kuldsarve otsa oli kinnitatud, jäi mööda minnes sõime ette seisma, et hetkeks vaest olendit silmitseda, kuna ta veetlev väike tütar Fleur-de-Lys de Gondelau-rier, kes üleni sametisse ja siidi oli ehitud, oma kena väikese näpuga veeris sõime külge kinnitatud pealkirja; «Leidlapsed». «Arvasin ikka,» ütles daam jälkusega ümber pöördudes, «et siia ainult lapsi pannakse.» Ta pööras selja, viskas kaussi ühe hõbefloriini *, mis vaskrahade sekka kolksatas. Vaesed nunnad Etienne-Haudry kloostrist tegid tahtmatult suured silmad. Hetk hiljem läks sealt mööda kuninga protonotar, auväärt ja õpetatud Robert Mistricolle,
kättemaksu. Pärast terve öö kestnud sõitu jõudis mileedi hommikul kella seitsmeks La Pointe'i forti; kell kaheksa oli ta juba laeva pardal. Kell üheksa hiivas laev, mille ametlikuks sihtkohaks oli Bayonne, ankru ja võttis kursi Inglismaa poole. XVI SAINT-GERVAIS' BASTION. Oma kolme sõbra juurde jõudes leidis d'Artagnan nad kõik ühest toast: Athos mõtiskles, Porthos keerutas vurre, Aramis luges palveid kenast sinisesse sametisse köidetud palveraamatust. «Tont võtku, härrased,» ütles d'Artagnan, «ma loodan, et see, mis teil on mulle ütelda, väärib tuleku vaeva. Kui ei, siis hoiatan: ma ei andesta teile, et käskisite mul siia tulla, selle asemel et lasta mul puhata pärast ööd, mille veetsin üht bastioni vallutades ja lõhkudes. Oh, kahju, et teid seal ei olnud, mu härrad! Oli seal alles saun!» «Me olime teisal, kus ei olnud ka just külm,» vastas Porthos, siludes oma vurre, et
annaabi.ee 
