1) aeromonoos,2) pseudomonoos, 3) kevadine viirushaigus, 4) hemorraagiline septitseemia, 5) nakkuslik vesitõbi.Haiguse tekkele ja kulule avaldab olulist mõju vee temperatuur. Haigus puhkeb tavaliselt suve algul ja kestab sügiseniKarpkalad võivad haigestuda igas vanuses. Põhja poolsetes piirkondades haigestuvad peamiselt täiskasvanud kalad, oht on suur ka sugukaladele; lõunapoolsetes põevad punataudi kahesuvised ja isegi samasuvised karpkalad. Haiguse läbipõdenud kaladel tekib immuunsus ja kui sama kala haigestub veel kord, siis kergekujuliselt. Punataud levib peamiselt haigete kaladega, seepärast on haiguse leviku seisukohalt väga oluline kalade majanditevaheliste ümbervedude piiramine ja välti mine. Haigestumist soodustab kalade tihe paigutus. Kliiniliselt eristatakse kaht haiguse põhivormi: ägedat, mida iseloomustab kõhuõõne vesitõbi, ja kroonilist, mille puhul tekivad kehapinnale
Ammoniaagi piirkontsentratsioon on 0,010,02 mg/l. Optimaalne pH väärtus on 78, siis ei ohusta kalu süsihappegaas ega ammoniaak (joonis 35). Karp kalalastele piisav vee hapnikusisaldus on 67 mg/l, lõhelastele on vaja 89 mg/l. Transpordiks sobivaks madalaimaks piirkontsentratsiooniks loetakse 4 mg/l karpkalale ja 6 mg/l vikerforellile. Surema hakkavad kahesuvised karpkalad (10 °C), kui hapnikusisaldus langeb alla 0,30,5 mg/l; kahesuvised forellid 2,22,8 mg/l, kuni samasuvised kalad aga juba 1,52 korda suurema vee hapnikusisalduse juures. Hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Kalad teevad siis lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ning suremus suureneb.Vee aereerimisel arvestatakse kaubakala hapnikutarvet rusikareeglina järgmiselt: 10 °C juures vikerforellile 0,25 liitrit ja karpkalale 0,08 liitrit hapnikku 1 kg kala kohta tunnis. 18 °C juures on vastavad näitajad 0,7 ja 0,25 liitrit
lindude toidulauda külastama ja on inimese suhtes väga julge, nii et visa harjutamisega võib teda peagi õpetada inimese peopesalt toitu võtma. Kirjanduses leidub tihti viiteid sootihaste suurele ühtekuuluvustundele. Sageli tegutsevad nad kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega
Seal ta juurde ei võta, pigem kõhnub. Täiesüsteemses kasvanduses kestab kaubakala tootmise tsükkel kolm kasvuperioodi ja kaks talvitamist. Müügikõlblikuks (üle 1 kg raskuseks) saab kala kolmanda kasvusuve lõpuks. Selle aja vältel paigutatakse kalad ümber, s.o püütakse välja ja asustatakse talvitus- või suvetiiki 6–7 korda. Kalakasvatuse tsükli algul tiiki asustatud karpkalavastsetest kasvavad sügiseks noor kalad – samasuvised karpkalad. Esimene kasvuperiood kestab 3,5–4 kuud, juunist septembri lõpuni. Sügisel püütakse kalad kasvutiigist välja ja paigutatakse talvituma. Kevadeks on talve üle elanud kalad üheaastased ja nende ümberpaigutamisega kasvutiiki algab uus kasvuperiood. Ümberpaigutused korduvad sama rütmi järgi – sügisel viiakse kala talvitustiikidesse, kevadel tuuakse taas kasvu tiikidesse. Selline tootmistsükkel on Eestis kasutusel vaid Ilmatsalu ja Haaslava kasvandustes. Teised
keskmiselt 2,3 poega. Talvel sureb ligikaudu veerand (26%) järeltulijaist, seega iga neljas alla-aastane saarmapoeg. Mitme aasta uuringute andmeil on ületalve elanud saarmapesakonnas keskmiselt 1,7 poega. Suremus on suurem külmadel ja paksu jääkattega talvedel, eriti suur on see põuasuvele järgnenud talvel, kui toiduks vajalik vee-elustik on paljudes veekogudes hävinud. Kokkuvõtlikel andmetel on ligikaudu veerand saarmapopulatsioonist samasuvised pojad, viiendik aastased noorloomad ja pisut üle poole vanaloomad (Laantu, 2010). 6. TOITUMINE 11 Joonis 3. Saarmas lutsuga. (autor: Arne Ader) Saarmas on kiskja, seega sööb peamiselt loomset toitu. Taimset materjali leidub maosisudes ja ekskrementides sedavõrd, kuivõrd see satub sinna koos muu söödavaga.
kõhnub, kattes energeetilised vajadused varuainete arvel. Täiesüsteemses kasvanduses kestab kaubakala tootmise tsükkel kolm kasvuperioodi ja kaks talvitamist. Müügikõlblikuks (üle 1 kg raskuseks) saab kala kolmanda kasvusuve lõpuks. Selle aja vältel paigutatakse kalad ümber, s.o püütakse välja ja asustatakse talvitus- või suvetiiki 67 korda. Kalakasvatuse tsükli algul tiiki asustatud karpkalavastsetest kasvavad sügiseks noor kalad samasuvised karpkalad. Esimene kasvuperiood kestab 3,54 kuud, juunist septembri lõpuni. Sügisel püütakse kalad kasvutiigist välja ja paigutatakse talvituma. Kevadeks on talve üle elanud kalad üheaastased ja nende ümberpaigutamisega kasvutiiki algab uus kasvuperiood. Ümberpaigutused korduvad sama rütmi järgi sügisel viiakse kala talvitustiikidesse, kevadel tuuakse taas kasvu tiikidesse. Selline tootmistsükkel on Eestis kasutusel vaid Ilmatsalu ja Haaslava kasvandustes
kraadise veetemperatuuri juures. Jõevähi II astme vastne on 11 mm pikkune, (aga näiteks signaalvähipoegade pikkus on samas staadiumis umbes 9,6 mm). Vähipoegade pikkus suureneb kestumisel 10-20 % võrra ja kaal 40 %. Esimesel kasvusuvel vahetavad väikesed vähipojad koorikut 11 ööpäeva tagant, kuid kestumiste vahe pikeneb poegade kasvamisega. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes, samuti madalal või liiga kõrgel temperatuuril ning liiga suure tiheduse juures. Looduses on samasuvised vähipojad umbes 2 cm pikad (signaalvähi pojad ligikaudu 3 cm). Soojaveelises haudemajas kasvatatud jõevähid on ligikaudu 3 cm pikad (signaalvähid 4 cm). 2 suvised jõevähid on Põhja-Euroopa heades vähiveekogudes 7 (s.h. Eestis) keskelt läbi 4 cm, 3 suvised 7 cm, 4 suvised 8 cm ja 5 suvised 9 cm pikkused. Isaste kasv on kiirem kui emastel. Kiire kasv on nii eduka paljunemise kui ellujäämise seisukohalt tähtis
Kui Gotlandi süviku veed muutuvad (perioodiliselt) kudulestadele ebasoodsaks ja süvikukudulestade populatsioonides toimuvad nihked, vôivad toimuda ka muudatused rannikukudulestade käitumises. (Mikelsaar, 1984) Toiduks kasutab Läänemere kirdeosa lest peaaegu kôiki tähtsamaid pôhjafauna komponente. Nende valik sôltub kala arenemisstaadiumist, kala morfofüsioloogiliste vôimete ja nôudmiste ning vastava arenemisetapiga seotud biotoopide lokaalse ja sessioonse iseloomu vahekorrast. Samasuvised lestad toituvad rannas, madalas vees; peamised on Chironomidae (surusääsklaste) larvid, Harpacticoida (rullikulised) ja Cladocera (vesikirbulised). 6 Nende toidus leidub ka amfipoode Gammarus (kirpvähk) ja Corophium (kootvähk) ja aerjalalisi Calanoida (hormikulised). Paiguti etendab Ostracoda (karpvähid) olulist osa. Teisesuvised lestad toituvad samadest gruppidest, millele lisanduvad juba väga väikesed
annaabi.ee 
