Venemaalt.Soositi vene õigeusu levikut. 1880-ndail aastail oli eesti rahvas ilma jäänud oma üldtunnustatud vaimsetest juhtidest.Suri kõrgesse ikka jõudnud Kreutzwald,Jansen lamas halvatune tõvevoodis.Enneaegselt lõpetas haigus C.R Jakobsoni ja Lydia Koidula elu.Jakob Hurt ja Mihkel Veske olid asunud võõrsile.Valitses üldine peataolek ja sihtide ähmasus.Omavahelises väiklases võimuvõitluses võeti appi intriigid ja salakaebused,aidates nõnda tahes-tahtmata venestusele kaasa.Sellega paistis eriti silma Põhja-Eesti ajalehe ,,Valgus"toimetaja Jakob Kõrv. Must aasta eestlastele oli 1893.Siis sulges sovinistlike vaadetega Eestimaa kuberner S.Sahhovskoi sisevastuoludest lõhestatud Eesti Kirjameeste Seltsi ja keelas tsensori ettepanekul jutustuste avaldamise eesti rahva ajaloost.Samuti läks võhikluse ja kuritarvituse tõttu pankrotti eestlaste esimene äriline ühisettevõte,laevanduse aktsiaselt ,,Linda".
lasi rajada õigeusu kirikuid. Asutas Pühtitsa e. Kuremäe nunnakloostri. Hoolimata ägedast kihutustööst astus õigeusku ainult 1/5 Põhja-Eesti elanikkonnast. Laulu- ja mänguseltsid hakkasid etendama sisulagedaid näitemänge 1893 suleti valitsuse korraldusel Eesti Kirjameeste Selts. Allakäiku/venestamist soodustasid eestlastest venestajad nt. Jakob Kõrv, kes asutas venemeelse "Valguse". Moes olid intriigid, nuhkimine salakaebused. Venestajate poole läks üle varem rahvuslane olnud Ado Grenzstein. Tema ajaleht "Olevik" toetas venestuspoliitikat. Ainsaks ajaleheks, mis rahvuslikku ärksust toetas, jäi Karl August Hermanni Tartus ilmuv "Postimees", mis 1891 muutus esimeseks eestikeelseks päevaleheks. 1884 alustas Tartus tööd Hugo Treffneri Eragümnaasium, omas suurt tähtsust eesti soost haritlaskonna kujunemisel. NB!
· peaministri asetäitja ja kohtuminister Jüri Vilms · välisminister Jaan Poska · sõjaminister Andres Larka 3.3 Saksa okupatsioon 3.3.1 Valitsemine Uus valitsemissüsteem: · Balti sõjaväeline valitsus (Adolf Gossler) · Korpusepiirkonnad (Adolf von Seckendorff, Günther Otto Friedrich von Pappritz) · Provintsiaalvalitsused · Kreisid, ametkonnad, jaoskonnad · Balti Hertsogiriigi kava Okupatsioonipoliitika · terror (koonduslaagrid, salakaebused) · eestlaste väljatõrjumine poliitikast ja erakondade keelamine (v. a. Maaliit) · koosolekute, telefoni ja telegraafi keelamine · tsensuur (ajakirjandusbürood) · rahvusväeosade, omakaitse ja miilitsa laialisaatmine · kohtureform 3.3.2 Kultuuri- ja majanduspoliitika Majanduspoliitika · tööstustoodangu, tooraine ja seadmete väljavedu Saksamaale · põllumajandussaaduste rekvireerimine · elatustaseme langus, kaardisüsteem (päevanorm 130 g leiba)
Paljud õpetajad ja ametniku vallandati ja asemele toodi umbkeelsed ja oskamatud. Tartu ülikoolilt võeti senine autonoomia ja õppekeeleks kehtestati vene keel. Ühtlasi soosisid võimud igati vene õigeusu levikut. Senised vaimsed juhid oli kas surnud (Kreutzwald, Jakobson, Koidula), muude hädadega eemal (Jannsen halvatud) või asunud võõrsile (Hurt, Veske). Alles jäänud inimesed võtsid omavahelises väiklases võimuvõitluses kasutusele intriigid ja salakaebused. Nendega paistis eriti silma ajalehe "Valgus" toimetaja Jakob Kõrv. Tartu "Oleviku" toimetaja Ado Grenzstein jõudis lõpuks poliitilise kahekeelsuse ja venestuse õigustamiseni (kaks viimati nimetatut pidid lõpuks kodumaalt lahkuma). 1893. aastal suleti sisevastuoludest lõhestatud Eesti Kirjameeste Selts ja keelati eesti rahva ajaloost rääkivate jutustuste avaldamine. Samal aastal läks juhtide võhikluse ja
a. Tartus. · *Eesti Aleksandrikoolist pidi saama esimene eestikeelne keskkool. *Kirjameeste Seltsi ülesanne: Eesti keele ja kirjanduse arendamine, ajaloo uurimine, rahvaluule kogumine(Jakob Hurt) · *1871 tekkisid vastuolud Jannseni ja Jakobsoni vahel - sulgus Eesti Postimees, asutati "Sakala" (Hurt,ründas baltlust, kirikutegelasi, usualuseid) *1880 Venestusreformid - uued poliitikud ja kirjamehed: Ado Grenztein, Jakob Kõrv (salakaebused, liitmine Venemaaga) · *EÜS (Villem Reimas, Jaan Tõnissoon, Oskar Kallas) tõid eestlaste mahasurutud kultuuri-ja ühiskondlikku ellu uut hingust. Tänu EÜS-ile sai rahvuslikust vaimust kantud tegevuse sümboliks sini-must-valge lipu sisseõnnistamine 1884. Otepääl · *Rahvuslik liikumine: · 1)kodanlik-klerikaalne (kiriklik)Hurt · 2)demokraatlik (Jakobson, Köler, Koidula, Kreutzwald)
Õnneks ei olnud need duellid surmaga lõppevad. 1819. aasta sügisel oli Puskinil kahevõitlus Küchelbeckeriga viimase väljakutsel, mõlemad tulistasid õhku ja pärast leppisid sõbralikult ära. Sellel hingeheitluse ajal oli luuletajal palju tuge sõprusest Tsaadajeviga. Aastail 1819-1820 leidus Peterburis küllalt inimesi, kes kandsid valitsusele vabatahtlikult ette sellest, mis Puskin luuletas, rääkis ja tegi. Eriti usinalt nägi vaeva Karazin, tema salakaebused Aleksandr I-le olid seda salvavamad, et Puskinit kujutati neis tsaari isikliku solvajana. Sel ajal kui Puskini saatust otsustati ja sõbrad tema eest keisri juures kostmas käisid, lasti Peterburis lahti vastik kuulujutt, nagu oleks Puskinile valitsuse käsul salaja vitsadega peksa antud. Selle jutu laskis liikvele tuntud duellant ja mängur Tolstoi. Puskini arvates oli ta nüüd igaveseks ajaks häbistatud, ega teadnud kas tappa ennast või keiser. Tsaadajev tegi talle selgeks,
Eeva..." (1881), "Linda, rahva tütar" (1900 "Postimehes"). Eesti kultuuriloos Suburgil oluline kot ajakirjanikuna, tema väljaanne 1887. aastal alustanud "Linda" Viljandis oli esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale. Kultuurilooliselt on oluline kriitika arendamine. Rahvusliku liikumise suurjuhtide (Mihkel Veske, Karl August Hermann, Hugo Treffner) ebamäärased taoltused, organiseerimisvõimetus ja oskamatus, vastastikused nääklemised, salakaebused ja kaasaloovimised venestusprotsessiga tõid endaga kaasa usaldamatuse laiema üldsuse poole. Tugevnesid protestid ja kriisid rahvusliku rõhumise vastu, 1888. aastal alanud Hurda suur rahvaluulekogumine. Uute trükikodade rajamisega suurenes eestlastest kirjastajate osatähtsus, rohkem hakkas ilmuma eestikeelseid raamatuid ja ajalehti. Muutused hakkasid toimuma algupärase ilukirjanduse temaatikas, probleemistikus ja loomingulise meetodi osas. Kandavamaks muutus
kutsus ta tagasi Villem Reimann, kui Hermann otsustas Postimehe maha müüa. Koos osteti P ära, Tõnisson jäi selle omanikuks ja väljaandjaks 1896. aastast. Venestusaeg veel kestis. 1895 oli ajakirjandusel sumbunud maastik, mida kajastada puudus siht, aade. Oma väljaande "sisulise ja välimise täiustamise asemel" valisid väljaandjad-tmt-d mooduse, "mis näis poliitiliselt rasketes oludes kõige kindlam: hakati iseennast kiitma ja teisi mustama ning halvustama". Üldine õhkkond (salakaebused jms) vaid soodustas ebatervet suhtumist. "Soov igal tingimusel ellu jääda sundis ajalehetoimetajaid tegutsema vahendeid valimata." Kuulutustepinna tasuvam müümine ei tulnud sel ajal kellelegi tõsiselt kaalumisele. Jakob Kõrv tõi nt ajalehe jutunurka piisavalt hirmu- ja seikluslugusid, mis tõstis tema lehe tiraazhi märgatavalt (isegi üle 10 000). Uuenduslikuma ja maj mõttes otstarbekama lahenduse pakkus välja Ado Grenzstein, kes pakkus kulude
annaabi.ee 
