14. sajandil, elas Jaanus metsas, koos oma isa Tambetiga. Tal oli vanaisa, Vahur, kes oli karuga võideldes saanud piiskopihärra käest tükikese metsa ning oli sinna talu rajanud. Seda kutsuti Metsa taluks. Kui Vahur, hakkas surema, oli Jaanus tema surivoodi juures ning jättis vanaisa poolt Tambetile öeldud viimased õpetlikud sõnad eluks ajaks meelde. Vahur soovitas Tambetil talu harida ja viimasele kõrge müüri ümber ehitada ning mitte sakstega läbi käia, kuid viimast Tambet ei teinud. Ta pani Jaanuse Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Esimene kohtumine Lodijärve mõisalastega polnud just kõige meeldivam. Lossihärra poeg Oodo ässitas oma koera Jaanusele kallale, mis polnud just kõige kombekam käitumine. Jaanust häiris ka koera nimi Tarapita, kuna see oli eestlaste jumala nimi ja Jaanusele ei meeldinud üldse, kui koeral selline nimi on. Kuid mõisahärral oli ka tütar Emiilia, keda kutsuti ka Emmiks. Ta
isegi seal selle pärast. Viimasel ajal on küll järjest puhkemajakesi ehitatud, kuid miks inimesed valivad looduse linna asemel? Linnaski saab ju puhata. Inimesed siiski armastavad looduses olemist ning see on ainult hea. Viimases ülesandes tuleb põhjendada, miks intervjueeritava meelest pole eestlased metsa-, vaid põllurahvas. Relve selgitab, et metsarahva identiteet on tulnud Carl Robert Jakobsonilt, kes soovis eestlasi kolmes isamaalises kõnes vastandada sakstega, laenates nende endi kodumaalt tõmmatud ideed germaani uuspaganluse kohta. Intervjueeritav teeb selgeks, et see ei ole meie tõeline olemus ning et juba paar tuhat aastat oleme me olnud juba põllurahvas. Siiski arvab ta, et meid võib pidada üldiselt maarahvaks, sest suurema osa ajaloost oleme seda olnud ning alles viimase sajandiga on eestlastest hakanud saama linnarahvas.
VUTIMEHED. Kord kui Värdi käis linna peal liha võlgu võtmas ja koju tagasi jõudis oli häärberilaps Uuno ta väikesele vennale Toomile väga liiga teinud, teda peksnud. Seda ei saanud Värdi kannatada ja mõtles välja kättemaksu plaani. Peeti plaani, et sakstele anda nahad, selleks oli vaja neid jalkamängu ajal peale passida ja plaan välja mõelda. Peeter ja Värdi tegid seda mõlemad, neil oli hea informaator Andi, kes oli natuke lollike ja rääkis kõik välja, ta oli sakstega sõbraks hakkanud ja sai seal nende juures süüa. Nad passisid peale ja mõtlesid plaani, et terve vutivõistkonnaga rüttavad rikkureid kolmes erinevas rühmas. Vahepeal toimus vutivõistlus, mis lõppes viigiga. Peale vutivõistlust tuligi kättemaksupäev, mis oli samuti päev enne Värdi perekonna kolimist. Nad ründasidki saksi nagu oli plaanitud ja andsin neile korralikult nahad. Värdi andis Uunole
oma jõudu sellega. Selle tulemusena paljud rahvad põgenesid jättes maha oma maad ja külad otsides varjupaika. Need kes hakkasid vastu Hunnidele vallutati ja nii liikusid Hunnid Rooma Impeeriumi piiridele lähemale. Selleks, et „barbarid“ ei tungiks Impeeriumisse, roomlased ostsid „barbarite“ väepealikke ära ning provatseerisid nende vahelisi kokkupõrkeid ja see hoidis „barbareid“ tagasi. Et Hunnidele vastu seista liitusid roomlased: frankide, lääne gootide, burgundide ja sakstega. Roomlased koos liitlastega purustasid Hunnide armee ja Hunnid lahkusid Rooma Impeeriumi aladelt. Lääne Rooma Impeerium lagunes 476a. pKr. ja tema asemele tekkis palju uusi „barbarite“ riike.
isandatega tegemist, põlga nende segast usku ...". Jutustuse alguseks oli Vahur ja tema armastatud naine surnud, surnud oli ka Tambeti naine. Metsa talus majandas agar Tambet, kes armastas rikkust koguda ja oma elujärge järjest parandada mitmete sulaste abiga. Eestimaa õnnetu saatus ei läinud talle suuremat korda. Tema poeg Jaanus õppis isa soovil Tallinnas Mustamunga kloostris ja Tambet ise omandas sakste keele ning käis tihti Lodijärve lossis ja Tallinnas nii kauplemas kui ka sakstega muidu suhtlemas. Ta oli oma isa sõnad sakstega mitte asju ajada juba ammu unustanud. Väikesel Jaanusel aga püsisid vanaisa hoiatused meeles. Tallinnas munkade juures õppides ei unusta Jaanus kunagi, et on üks selle rõhutud rahva hulgast ja muretseb eestlaste edasise käekäigu pärast. Jaanus oli 10- aastane, kui isa ta esimest korda Lodijärve lossi kaasa võttis. Lossihärra, rüütel Konrad Raupen suhtus Tambetisse tema terasuse ja osavuse pärast hästi. Jaanus jäi lossiõuele
Saades selle maalapi ei soovinud Vahur seal aga põldu harida. Temale meeldis pigem metsas ringi rännata ja jahti pidada. See näitab tema ükskõiksust tuleviku suhtes. Vahur oli juba vanaks jäänud ning pärast tema surma hakkas talus ehitamine pihta. Vahuri poeg Tambet oli töökam ja võttis tallu ka sulaseid. Tambet tegutses teisiti kui ta isa. Vahur oli öelnud, et Tambet hoiaks sakstest eemal, kui seda ta ei teinud. Ta hakkas hoopis sõbrustama sakstega, nende keelt õppima, ning oma poja Jaanuse pani Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tambet sai sõbraks Lodijärve mõisa isanda Konrad Raupeniga. Vahur: ,,Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangusega
ka mne mdalendava asjaga. Lohk saabus koju natuke peale teda. Indrek valetas kigile, et lheb Vargamele ema vaatama, Kristi tuli talle teel jrele, sest ei uskunud Indreku minekut. Lpuks nad siiski kallistasid ning Indrek lks, Kristi ji veel kuulatama ta samme. Mne aja prast aga jooksis Indrekule uuesti jrele, sest tahtis teda veelkord nha. Peale seda lksid nende teed erinevates suundades. 25. peatkk Indrek sai linnaservas kokku teistega, kes samuti sakstega stta lksid. Nad pidi minema rstama, et saada kokku piisavalt raha ja varandust sjariistade tarvis. Esmalt rnnati viinapoodi, kus peksti puru kik , mis vhegi ette ji. Tuld siiski otsa ei pandud, jrgmiseks klastati valitsejat. Sealt ei saanud nad aga midagi. Purustamine ja rstamine ning raha kogumine aina jtkus. Lpuks taipas Indrek, mida nad terve see aeg teinud olid. Nad hvitasid inimeste vara, mida nood vib-olla aastasadu kogunud olid. Ja ta tundis tsiseid smepiinu. 26. peatkk
Koosolek läbi pidid kohalolijad vanduma, et sellest jutuajamisest ei kuule mitte üks hing ja nii läksid talupoegade teed jälle lahku. Ühel päeval ütles Mai emale, et tal on Priidu pärast mure, juba nädal on möödas kui ta ära viidi ja praeguseks hetkeks ei ole temast mitte midagi kuulda. Krõõt oli aga kindlal seisukohal, et rüütlid on head ja komtuur aus mees on. Tema arvates oli Priidu süüst puhas ja kõik oli sepa süü, ilma temata oleks Priidu ammu sakstega sõbraks saanud ja nüüd praegu poleks tal häda kaelas. Krõõt tahtis sepa peale kaebama minna, aga Mai oli tõsiselt selle vastu. Krõõt tahtis väga, et Mai rüütlile naiseks läheks, sest siis oleks tal hea tulevik, samuti tema lastel. Nüüd jäi Krõõt korraga vait, toa uks läks lahti, Priidu astus sisse ja kõndis oma voodi juurde kuhu ta pikali heitis. Ema ja õde pärisid igasugu küsimusi, aga Priidu ei tahtnud vastata
Isegi eesti keele kirjutamine on olnud talle raske. See on tal selgeks õpitud. Lõuna-Eestis on ju suhteliselt palju murret. Virve abiellus Heino Kännuga. Heino oli pikk poiss, iga töö peale valmis, väga lahtiste kätega. Ta tegi tööd siis kui pidi, ega ta eriti ei viitsinud, aga kui tegma hakkas, siis tegi kiirelt ja hästi. Heino sündis 13 juuli 1927 ja suri 1962 aasta mais. Ta poos ennast üles. Heino ema oli harjunud oma peret teistest paremaks pidama, pidas seda võrdseks sakstega. Heino tegi tööd selleks, et talu tema nimele kirjutataks. Pahandusd Virvega tulid sellest, et ta ei lubanud Virvel tööd teha . Virve pidi Heino pilli järgi tantsima. Virve abiellus Heinoga veebruari lõpus 1947 aastal. Sellest abielust sündis neil neli last kõige vanem oli Kaja, kes sündis 4. mai 1948; järgmisena Reet, sündis 1. dets 1949 ja suri 1. märts 1951, arvatavasti viirulikku grippi; siis sündis Varju, 9. mai1951 ja viimasena Aado, 9. aprill 1953. 2.2
Ei sõna. Kui küsid, teeb teist Juttu. Ei see hooli enesest niipalju kui sääse pirinast. Mis ta teeb, teeb ta teiste heaks.» «Ma olen kuulnud,» algas keegi teadja, «et ta koguni talupoeg ei pidavat olemagi. Olnud ise prii mees ja mõisnik, aga sellepärast, et ta talupoegade eest seisnud» olevat saksad ta mõisa põlema pistnud ja ta omaksed viimseni ara hukanud.» «Ega ta talupoeg küll ei ole,» tõendas teine teadja. «Ta loeb reekani, juudi ja munga keeli kirju ja peab nende sakstega, keda meie mehed maha notivad, selget saksa keelt sortsama. Kui ta ise saks ei ole, siis on ta nõid.» «Temaga läheksin tulest läbi,» sosistas keegi noor ja selle silmis leekis vaimustus. Kui Tasuja vanemate telki astus, olid vanemad parajasti koos sõjanõu pidamas. Nad olid aastate poolest kõik aulisemad kui Tasuja, mõned juba hallide peadega, aga kui tema sisse astus, tõusid kõik püsti ja teretasid teda iseäraliku lahkusega, peaaegu,, aupakkumisega. Siis võtsid kõik ringis istet
Saksad ise seisavad politsei selja taga ja piiluvad ukse vahelt. Ja ütleb neile vana Maurus terve koguduse kuuldes: ,,Miks olete minu koja teind röövliauguks, teie lupjamata hauakambrid ja muud niisuksed, mis te olete!" Aga politsei ei vasta, sest mis on politseil vastata. Tema jõllitab ainult silmi, vehkleb halja mõõgaga ja sihib laetud revolvriga. Ning nüüd ütlevad mehed vana Maurusele: ,,Õpetaja, üks sõna sinu suust -- ja me teeme politsei ning sakstega, nagu tegi Samuel Agakiga Jehoova ees." Aga tema pööras silmad rahva poole, õnnistas ja ütles: ,,Ei mitte, armsad eesti vennad ja õed, sest kirjutud on: kes mõõka tõmbab, saab revolvri läbi hukka. Sellepärast mitte mõõgaga, vaid tarkusega astume neile vastu keisri nimel. Kürjeleisson! Minge rahuga." Ja rahvas läkski ning vana Maurus asutas oma esimese järgu kooli, mis on tarkuse allikas. Nõnda sündis see kool, kuhu tahtsin mina ja kuhu tahate teiegi minna
annaabi.ee 
