meie kasutame tuli kasutusele alles 17. sajandil. 17. sajandil kodunes meie kartul. Esialgu valvasid mõisnikud hoolega, et naised, kes kartuleid maha panid ja need sügisel üles võtsid, mugulaid koju ei viiks. Naised olid aga nupukad: õmmeldi riidest pisikesed kotikesed, pandi sinna mõned mugulad ning seoti nööriga jalge vahele. Sealt polevat naisi läbi otsitud. Niiviisi saadud kartuli seeme. Pealine kartulikõrvane oli soolasilk. Silgukauss seisis laual, igaüks võttis sealt silgu sabapidi, lõi vastu kausiäärt ''uimaseks'', et sool silgult maha rappuks, ja hammustas kartulit kõrvale. Silku söödi ka nii, et pandi soolased silgud ühes kartulitega keema või asetati kuumadele kurnatud kartulitele, kus nad pehmeks tõmbusid. Heeringat söödi aga väga vähe.
Tagakambri jaoks panndi pannile lihalõike. Koorituid pannikartuleid tehti harva. Teine levinud moodus kartuleid süüa oli koorega keeta. Selleks oli vaja kartul puhtaks pesta ja panna patta keema, lisades soola. Värsked kartulid pandi kuuma vette, vanad pandi külma vette. Kui kartul oli pehmeks keenud, kurnati vesi välja ja pandi ilma kaaneta pada tulele, et kartulid kuivaksid. Peamine kartulikõrvane oli soolasilk. Igaüks võttis laualt silgu sabapidi ja lõi silgu sabapidi vastu kausiäärt, et sool maha rapuks. Peale hammustati kartuloit. Silku söödi ka sedasi, et pandi koos kartulitega keema või asetati kuumade kurnatud kartulitele. Kaalikas, supp ja käkk Sügisel pandi tareahju naereid ja kaalikaid küpsema. See oli karjalapse töö. Kaalikaviile pandika kartuli-tangusupi sisse, mida keedeti katlas. Kartuli-tangusuppi keedeti rohkem, kui tangusuppi. Seda sellepärast, et see oli toitvam ja tangu läks suppi vähem. Kuna
Samuti on ta üks meie tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete töönduskalu. Latikate õhk-kuivatus- Latikad roogitakse ning lõigatakse selja pealt lõhki selliselt, et külled kõhu osadega ühendusse jääks. Roogitud latikad pestakse jooskva vee all ning lastakse veidi nõrguda. Seejärel latikad soolatakse ning jäetakse paariks päevaks soolduma. Sooldunud latikad pestakse eraldamaks lima ning üleliigset soola. Latika pooled riputatakse, sabapidi nöörile aetult, tuule kätte ent vilusse kohta, sest päikesevalguse käes muutub kala kollaseks. Latikaid kuivatakse seni kuni nad täitsa kuivaks on muutunud. Kuivatatud latikaid säilitatakse kas tünnides ehk sobivates toidunõudes kihtidena laotult ja ilma soolata. Pealmisele kihile asetatakse kerge vajutis. Latikate ahju-kuivatus-peale leiva küpsetamist laotakse ahju puhtad õled ja nende peale kergelt soolatud kalad. Kalu tuleb kuivatamise juures pidevalt pöörata.
Sealsamas lähedal hoiab otsustusvõimetu naine ühes käes tuld, teisega tassib veenõud. Mees, kes sammast ühtaegu kallistab ja seda pureb, on silmakirjateener: ta hoiab ja varjab oma saladusi n. ö kübara all, mille ta on samba otsa seadnud. Esiplaanil olev riiakas naine seob kuradit rätikusse - sellise naise kohta öeldi, et ta võib muretult isegi põrgus ära käia. Jões ujub mees vastuvoolu. Suur kala neelab väikest (väiksed langevad tihti suuremate ohvriks). Sabapidi püütud angerjas on mehel vaid poolenisti käes, aga püüdja juba rõõmustab saavutuse üle. Põlvist saadik vees olev mees ei taha, et päike veele paistaks ja püüab seda lehvikuga varjata. Torni rinnatisel on mees, kel kivid kukil, ja mees, kes teise seljas sõitma harjunud. Puust puuris - häbipostis - viiuldab suli ega saa aru, et ta on kõigile naermiseks välja pandud. Veidi kaugemal kaklevad kondi pärast must ja valge koer
Sellele järgneb paaritumine. Paaritunud emasliblikas ei otsi uusi suhteid vaid lendab türnpuu või paakspuu oksale munema. Ta muneb munad 1-2, harvem 4-5 kaupa kattes need kleepuva massiga. Röövik kasvab kiiresti ja on mattroheline, valge küljetriibuga. Röövik toitub puulehtedest. Röövikustaadium kestab neli nädalat (sõltub ilmastikust), peale seda röövik nukkub. Lapsuliblika nukk on kummalise välimusega sellel on terav ots ja suur punnis kõht ning ta ripub sabapidi mõne oksa küljes, olles raskesti märgatav metsaroheluses. Kui juulis koorub noor lapsuliblikas võivad mõned eelmisel suvel koorunud lapsuliblikad veel elus olla. Seega ei lenda ükski teine liblikas nii kaua, kui lapsuliblikas. Seda võimaldab see, et liblikad puhkavad suvel, mõnepäevasele aktiivsusele ja toitumisele järgneb niinimetatud diapaus, kui ilmastik muutub jahedamaks ja vihmaseks.(Viidalepp, Remm, 1996: 204)(Ernits, 2012: 110-111)
Sellised kaliibrid on kerged ning nendega saab kontrollida ka ovaalsust, kui ava mõõta kahes ristsuunas. Kaliibriga kontrollimise eel tuleb ava puhastada laastust ja emulsioonist. Kaliibreid hoitakse püstasendis või vahtplastist alusel rõhtasendis. Avade sügavusi kontrollitakse kas piirdepuksi abil või indikaatori järgi. Puurimine treipingis. Puur kinnitub treipinki (tsentripuki pinooli või supordi erihoidikusse) sabapidi. Puuri saba võib olla kooniline või silindriline. Koonilise sabaga puuridel on standardne Morse koonus nr. 1 ,2 ,3 , 4 , 5. Sabakoonus võimaldab puuri kindlalt tsentreerida ja hoiab ära selle pöörlemise. Kui puuri saba ja tsentripuki pinooli või supordisse paigaldatava hoidiku ava koonus on erinevad, siis kinnitatakse puur vahekoonuse abil. Silindersabaga puurid kinnitatakse
"Sa valetad!" ning kavalpea võidab kihlveo mitmesuguseid solvavaid valesid rääkides; või seisneb valetamine selles, et öeldakse, et pole aega valetada, kuna rutatakse nt. soola külvama, tuha vastu kalu ostma vmt. Absurdisüeedel endil tavapärast (proloogi, sõlmitust, konflikti arengut ja lõpplahendust sisaldavat) kompositsiooni pole, siin toimub "Browni liikumine" juhuslikke assotsiatsiooni pidi. Tüüpilised valetamisnaljad on Münchhauseni-jutud jt. jahimehejutud: sabapidi puu külge naelutatud hunti pekstakse ja ta jookseb enda nahast välja; kirssidega tulistatud ulukil kasvab kirsipuu sarvedeks pähe; poolekslõigatud koer või hobune pannakse valepidi kokku; jahimees tirib end juukseidpidi soost välja; hunt sööb rakmeis oleva hobuse, satub süües ise aegamisi rakmeisse ja jääbki sõiduloomaks. Vale- ja absurdinalja vist kauneim esindaja on juturegistreis numbri AT 1960 alla koondatud "suurte asjade" tsükkel
2908. Koera nina on vähetundlik taimsete lõhnade suhtes. 2909. Isegi kõige targem koer ei näi taipavat, et lihatükki ei saa peita sileda vineertahvli sisse. 2910. Kassid võivad kuulda mitte üksnes kõrvade, vaid ka silmadega. 2911. Koera ja kassi vahelised erimeelsused tulenevad sabaliigutuste vastandlikest tähendustest. 2912. Kui tahad koeraga sõbraks saada, ära vaata talle otse silma (see väljendaks otsest ähvardust). 2913. Vahel kleepuvad mõned rotid sabapidi tugevasti kokku ning on sunnitud liikuma kahe või enamapealise monstrumina. 2914. Jänesel on hea joosta mäest üles, kuid raske mäest alla. 2915. Kajakad ei suuda taibata, et rannakarpi ei saa vastu liiva katki lüüa. 2916. Varblasele ei meeldi sinine värv. 2917. Sisalikele meeldib süüa elavaid mesilasi. 2918. Saba mittetäieliku eemaldumise tõttu on leitud isegi nelja sabaga sisalikke. 2919. Mahamurdunud sabaga sisalikud kaotavad igaveseks ujumisvõime. 2920
teod elasid saja võrra suurendatud kujul kaua rahva suus. Temast räägiti, kuidas ta kord terve hundikarja, kes kibeda külma ajal ta kallale kippunud, palja käega ara kägistanud, nahad maha nülginud ja kered kui jõulukingitused kuuse okstesse riputanud, kust neid siis nälginud suguvennad halastades maha rebinud ja ausasti oma tühja kesta matnud; kuidas ta kord targema rahva suust kuulnud, et vanal ajal olnud üks väga rammukas mees, Simp-son või Sampson, kes sada hunti või karu sabapidi kokku sidunud, mispeale tema, Vahur, ühe metshärja, ühe karu, ühe hundi, ühe metskuldi ja veel mõne muu tigeda eluka kinni püüdnud, imetaltsaks teinud ja selle põrgukutsikate karjaga läbi küla uitnud; kuidas ta kuused juurtega maa- 12 põuest kiskunud, juured ja ladvad maha murdnud ja enesele tüvedest maja ehitanud. Neid ja muid muinasjutte rääkis rahva suurendav suu tugevast Vahurist, ja neid jutte kuulates särasid
annaabi.ee 
