EKSPRESSIONISM Ekspressionism on Saksamaal ja Austrias 1910-1925.a levinud modernistlik vool. Keskus oli Berliinis. Neil oli 2 ajakirja Torm ja Aktsioon. Tähtsaimad esindajad on saksamaalt Georg Heym, Austriast Georg Trakl, sakslane Johannes Becker. Loomingus kujutatakse autori suhet maailmaga, originaalne ja kujundlik keelekasutus ja traagiline elutunnetus., katastroofi eelaimus. Tunnused: kasutavad hüüatusi, eluheidikuid, kerjuseid, vaeseid, tehnika rõhub inimest ja linn on saatanlikult elustunud ja ähvardav. Inimene on ekspressionistide meelest üksildane , võõrandunud ja kadunud halli massi.* Teostes on surma ja enesetapu teema, mõttetuse ja jõuetuse tunne. IMS muutis eksp. Loomingut ja lisandus sõja teema-kujutati sõja negatiivsust, hävitavat mõju ja inimesi kutsuti ülesse olema moraalsemad ja paremad. Kasutati ja religioosseid sümboleid piiblist. + näidendites ei pandud tegelastele nimesid, vaid olid nagu isa, poeg jne. GEORG ORWELL
1934 valikkogu "Üle kodumäe" 1937 värssromaan "Saatana vari" 1938 "Põhjavalgus" 1947 "Ad astra" 1940 valikkogu "Kaks algust" 1942 ballaadikogu "Tuule-ema" 1946 "Tuuline teekond" 1946 "Esivanemate hauad" 1947 "Ad Astra" 1947 "Periheel. Ingi raamat" 1948 "Mare Balticum" 1950 "Linnutee. Rännuraamat" 6 LAUL SEST JÄLEDAST Henrik Visnapuu Nüüd laske märatseda vaid ja surra Ja vandu, saatanlikult hirvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita, Kui oma elu suudad selleks anda, Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, Et ülev rõõm ses elus veel võib koita. Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse! Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua.
Raske seista, raske istu, astu. Kuigi kohati võib sellest kirjutisest välja lugeda mehe ootust raskel hetkel naisele toetuda, kuid vähemalt minu jaoks näib peateemaks siiski pettumine ja valu vastuseta tunnetest, mida autor jätkab ka oma teises, samuti kogumikus ,,Amores" ilmunud armastusluuletuses, kus valu ja vaev veelgi rohkem ning enamgi räigemalt kirjeldatud saavad. ,,Nüüd laske märatseda vaid ja surra ja vandu, saatanlikult irvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada võib naine, et ta südameid ei murra." Ilmselt pidas Visnapuu siinkohal järjekordse õnnetu armastuse puhul idioodiks ennast uskudes, et naissugu südameid murda ei suuda. Paraku pidi mees aga teistpidist tõdema ning lõpetas oma tundeavalduse väga julmal toonil, lausudes: ,,Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, et raipeist haiseks jumalate padu."
Romaan "Öö ja koit" ("Valgus" selle lisaleht 1892-94) , mis kannab alapealkirja "Eesti mineviku jutt talurahvaOrja-aegu". Jutustus kritiseerib feodaalseid olusid, kujutades mõisniku ja talurahva võitlust XVIII sajandi lõpul.Nähtavasti on see roman sündinud ajalooliste jutustuste menu mõjul. Paigutanud sündmustiku ajavahemikku 1792-1830, maalib Kõrv jutustuse algupoolel masendava pildi pärisorjuslikust külast, mis ägab saatanlikult julma paruni ikkes. Ahistatuna vastuhakanud pärisorjade poolt lubab mõisnik surmahädas nende olukorda parandada, kuid hiljem kutsub sõnamurdlikult kohale sõjaväe ja laseb vastuhaku eestvedajad läbi kadalipu ajada ning siberisse saata. Külanoormees Henno, kelle mõrsja on langenud isanda ihade ohvriks ja enda uputanud, tapab alatu paruni ning põletab häärberi. Siitpeale jutustus nagu murdub, votes sotsiaalsetekonfliktide asemel vaatlemisele psühholoogilise probleemi:
kõigi suhtes, kes tema hukku plaanitsevad, vankumatult surmani truu. Georg võib olla surmamineja, kuid sammub sinna kuutõbi- sena, ja püstipäi. «Otsus» on esimene tõeliselt «kafkalik» novell juba kasvõi sellepärast, et paljud siin esmakordselt ilmunud jooned korduvad väga paljudes teisteski Kafka novellides. Milline on siis Kafka novelli (või «kafkaliku» situatsiooni) tüüpülesehitus? Üksik hukkumisele määratud meestegelane, keda varitsevad vägivaldsed, hullumeelsed või saatanlikult õelad tegelased, sepitsused või süsteemid, viib vääramatult, otsekui unes, oma tahtest ja vabadusest täiesti äralõigatuna (võõrandatuna) täide oma saatuse, milleks on huk- kuda võimalikult suurte ja vaatemänguliste paranoiliste teooriate ilutulestiku saatel. Kogu see ilutulestik, või «tsirkus», nagu mõned uurijad seda nimetavad, leiab muidugi aset ainult peategelase peas. Tegelikult võib Kafka kirjutatu puhul põhjendatult küsida, kas miski
Esmeraldale ei saadud viga teha kuni ta jääb katedraali seinte vahele. 8. raamat Claude Frollo ei suutnud Esmeralda hukkamist pealt vaadata ja jooksis Ülikoolilinna poole. Ta ei teadnud, et naine veel elus on. Üksi jäetuna vaatab ta sügavale oma hinge. Ta tunneb õudust, et põhjustas armastatud naise surma, samal ajal kui ainus inimene keda ta tappa püüdis veel elus on. Sellest hoolimata ei ole tal süümepiinasid ja hakkab saatanlikult naerma. Ta on muutus deemoniks, põgenedes loodusest, Jumalast, teadusest ja kõigest muust millesse ta kunagi oli uskunud. Ta muutub hulluks, arvates, et skeletid jälitavad teda. Ta vaatab aknast välja ja näeb oma venda prostituudiga. Ta naaseb Notre Dame'i. Lähendes oma kongile arvas ta nägevat Esmeralda kummitust, arusaamata et naine on ikka veel elus. Esmeralda ehmub kui ta taaas meelemärkusele tuleb ja leiab Quasimodo teda jälgimas. Ta mõistab,
Esmeraldale ei saadud viga teha kuni ta jääb katedraali seinte vahele. 8. raamat Claude Frollo ei suutnud Esmeralda hukkamist pealt vaadata ja jooksis Ülikoolilinna poole. Ta ei teadnud, et naine veel elus on. Üksi jäetuna vaatab ta sügavale oma hinge. Ta tunneb õudust, et põhjustas armastatud naise surma, samal ajal kui ainus inimene keda ta tappa püüdis veel elus on. Sellest hoolimata ei ole tal süümepiinasid ja hakkab saatanlikult naerma. Ta on muutus deemoniks, põgenedes loodusest, Jumalast, teadusest ja kõigest muust millesse ta kunagi oli uskunud. Ta muutub hulluks, arvates, et skeletid jälitavad teda. Ta vaatab aknast välja ja näeb oma venda prostituudiga. Ta naaseb Notre Dame'i. Lähendes oma kongile arvas ta nägevat Esmeralda kummitust, arusaamata et naine on ikka veel elus. Esmeralda ehmub kui ta taaas meelemärkusele tuleb ja leiab Quasimodo teda jälgimas. Ta mõistab,
Sellist Pariisi nägid 1482. aasta paiku varesed Jumalaema kiriku tornide otsast. Ometi on see sama linn, millest Voltaire ütles, et «enne Louis XIV oli tal ainult neli ilusat monumenti»: Sorbonne'i toomkirik, Val-de-Gräce, uus Louvre ja ma ei mäleta, mis see neljas oli, vist Luxembourg. Õnneks kirjutas Voltaire ikkagi «Candide'i» ja ta on pikas inimeste reas ajaloo jooksul jäänud selleks, kes kõige paremini saatanlikult naerda oskas. See 7 2 näitab muuseas seda, et võib olla suurvaim ja seejuures mitte midagi talle võõrast kunstist mõista. Kas Moüere ei arvanud, et ta Raffaelile ja Michelangelole suurt au teeb, kui ta neid nimetas «oma aja Mignard'ideks *»? Tulgem tagasi Pariisi juurde ja viieteistkümnendasse sajandisse. Pariis polnud tol ajal üksnes ilus, vaid ka ühtlane linn, keskaja ehituskunsti ajalooline toode, kivist kroonika
annaabi.ee 
