ühekorruseline ning maja keskmine osa on kahekorruseline. Fassaadil on näha lamedaid pilastreid, mis asetsevad vaheldumisi akende ja petikaekndega ühtlases rütmis. Katus on barokselt nõgus poolkelpkatus. Hiljem on kujundatud sissepääs, rõdupiirded ja juureehitus hoone põhjatiival. Sisekujundus on võrdlemisi hästi säilinud, ilmselt mängis siin rolli see, et aastatel 1921-1934 asus mõisahoones kool. Sisekujunduses tuleks suuremat tähelepanu pöörata saalile. Saal on kaunistatud 18. sajandile iseloomulikus stiilis nagu seintel asetsevad puitraamistiusega tahvlid, peenelõikeline hammaskarniis, kannelüüridega friis, peeglid ja ampiirahjud. Ka mujal hoones on väärtuslikke interjöörielemente nagu uksed, aknaluugid, ahjud, stukk-kaunistused. Pilt: Uue-Põltsamaa mõisa saal aastal 2008 Mõisa peahoone ees on olnud barokne aed, mis kujundati 19. sajandil vabakujuliseks.
olnud näha suuremaid vigastusi. Mulle meeldis see näitus, kuna maalid olid ilusad, ajalooliselt järjekorras, selged. Eriti oluliseks sai kogu elamust juures see, et anti kätte mapp, kus vahel oli palju informatsiooni maalil oleva keisri kohta ning see tegi näituse palju huvitavamaks. Veel oli tore see, et lisaks maalidele oli saalis veel palju selle ajastuga kokku puutuvaid asju nagu ehted, raamatud, serviisid jne; see andis saalile palju vürtsi juurde. Üldiselt jäin näitusega rahule, kuid seal oleks võinud olla rohkem maale ning ka giidi teenus.
Eestimaad. 1939 osteti Eestimaa Saksa Teatriseltsilt kaunis juugendstiilis teatrimaja Tallinna südalinnas, mis on teatri koduks tänaseni. Maja on ehitatud aastal 1910 ning selle projekteerisid tuntud vene arhitektid Vassiljev ja Bubõr. Pärast Teist Maailmasõda reorganiseeriti ja nimetati Eesti Draamateatrit mitu korda ümber. 1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp. 1967. aastal avati lisaks 540- kohalisele suurele saalile ka 140-kohaline väike saal pööningukorrusel. Aastakümneid Viktor Kingissepa nime kandnud Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater sai Eesti Draamateatriks taas 1989. aastal. Seda on juhtinud eesti teatri suurkujud - Paul Sepp, Priit Põldroos, Leo Kalmet, Ants Lauter, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla ja Merle Karusoo. Praegu on Draamateatri kunstiline juht Priit Pedajas ja direktor Kristian Taska.
selle veel 20 korda rohkem rabalaukaid eesti järved ei paikne ühtlaselt on nii järverikkaid kui ka järvevaeseid piirkondi üheks järvederikkamaks paigaks eestis on alutagusel asuv kurtna "neljakümne järve maa" järvi on veel aegviidu metsades vooremaal otepääl ja haanja kõrgustikul karula kuplistikus ning mitmel pool saaremaal. 3. Kirjuta igale sõnale järele küsimus ja kääne. SÕNA KÜSIMUS KÄÄNE Saalile Kirjanikke Raamatuga Võtmed Linadesse Pesudest Põrandani Kallastel Kevade Aastatest Pagareid Kaheksandat Kukkedena EESTI KEELE AASTALÕPU KONTROLLTÖÖ 5. KLASSILE NIMI:........................ PUNKTID/HINNE:......... 4. Moodusta nõutud vorm. Ains. Olev SELLINE ...................................................... Ains. Osastav VIIENDIK- ...........
Giidi juhatusel liikusime läbi paljude korruste, koridoride ja ruumide. Lydia rääkis meile käigupealt teatri asutamisest ja selle ajaloost ning saime temaga vestelda ja temalt erinevaid küsimusi küsida. Lydia ütles, et me käitusime väga hästi ning et oleme tublid, kuna oskasime paljudele tema küsimustele vastata. Käisime suures ooperisaalis, kus saime lava ees olla, sealt oli suurepärane vaade kogu lavale, saalile ja orkestri osale. Saali lakke on maalitud äärmiselt suur kunstiteos, mis kujutab erinevatel elualadel töötavaid inimesi. Käisime ka lava taga ning nägime kus hoitakse suuri dekoratsioone. Lavale me minna kahjuks ei tohtinud. Käisime ka kingsepa ruumis, kus valmivad kõik vajaminevad jalanõud, nägime kus tehakse parukaid, vuntse ja habemeid. Nägime grimmi tuba ja maalrite töötuba, kus nägime ka üht tüdrukut parajasti puitplaate marmori sarnaseks värvimas
ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art deco stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910, mitmed vanemad teatrihooned purustati Teises maailmasõjas). Lisaks suurele saalile (426 kohta) on siin ka 1960-tel juurde ehitatud väike saal (170 kohta) ja 2004 avatud Maalisaal (70 kohta). 2004. aasta remondi käigus uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 kooseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse
kultuurkapitali aastapreemia. Eesti ,,suurimaks meistriks" tituleeritud näitleja on aga ise vägagi tagasihoidlik. Ta ei esine suurte sõnavõttudega ega ilutse ajakirjade kaantel. Ta on eriline oma tavalisuse tõttu. Teda ei näi eriti huvitavat seltskondlik positsioon. Üksküla jaoks on näitlemine nagu töötegemine nagu iga teine ja ta ei pea end väga heaks näitlejaks, kuid petab hästi ära. Ta on väitnud ka, et tal on väga raske mängida koos näitlejatega, kes mängivad saalile, mitte partnerile. Üksküla arust lavale minnakse ikka partneri pärast ja temaga mängima. Tema jaoks on näitlemine kui sõltuvus. Laval võib Üksküla lummavalt särada kuninga, vürsti või Pearu rollis, tavaelus aga tänaval märkamatuks jääda. Nagu helilooja Arvo Pärt tegi ka Üksküla harvanähtava zesti kinkis enamuse rahast heategevuseks: teatriveteranidele ja lastekodulastele. Orvuna üles kasvanud ja mitte iial luksuses kümmelnud kolmekordne vanaisa loobus miljonist.
Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art nouveau stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910, mitmed vanemad teatrihooned purustati Teises maailmasõjas). Lisaks suurele saalile (426 kohta) on siin ka 1960-tel juurde ehitatud väike saal (170 kohta) ja 2004 avatud Maalisaal (70 kohta). 2004. aasta remondi käigus uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse
on pea ta saagiks saand; ta hambad verest nõrguvad, see inglid nutma pand. Kõik tuled kustund korraga nii ülal kui ka all; eesriie surilinana siis langeb mühinal. Siis ingel teatab saalile, näos surnukahvatus, et näidend kurbmäng "Inime" ja sangar Võitja Uss. KASUTATUD KIRJANDUS http://www.hot.ee/harmametsa/e_a.htm http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/edgar_allan_poe http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=81&table=Persons http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/romantism/index.htm
Kunst muutub poliitiliselt aktiivseks, see demüstifitseeritakse. Nii Adorno kui Benjamin pidasid kunsti eriliseks. Kunstiteoste tähenduse mõju on diskuteeritav, see ei ole fikseeritud. Kunsti toodetakse juba arvestades, et see on reprodutseeritav. Kuid ka aura taastootmine on alati toimunud. Selle vormiks on kasvõi staarikultus, mille käigus toimub teatud müstifitseerimine. Filmikunsti puhul muutub näitleja suhe publikuga (võrreldes teatriga). Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid. Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis
Kunst muutub poliitiliselt aktiivseks, see demüstifitseeritakse. Nii Adorno kui Benjamin pidasid kunsti eriliseks. Kunstiteoste tähenduse mõju on diskuteeritav, see ei ole fikseeritud. Kunsti toodetakse juba arvestades, et see on reprodutseeritav. Kuid ka aura taastootmine on alati toimunud. Selle vormiks on kasvõi staarikultus, mille käigus toimub teatud müstifitseerimine. Filmikunsti puhul muutub näitleja suhe publikuga (võrreldes teatriga). Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid. Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis
jooksul. Fotol on kujutatud puu. See puu on kadrioru serval, saan seda minna vaatama. Näen puud ennast, kui teha puust foti siis on tegememist reprodutsiooniga mis on taas loodud. Me saame seda puud kasutada kultuslikuks objektiks. o Näide filmist: Kui me lähme teatrisse siis näitlejad esinevad meile. Näitleja reageerib saalile. Filmis aga reageerivad näitlejad kaamere. Seda mida näitleja teeb filmis, ei saa nimetada esituseks. Pigem on see teatud hulk esitusi (võetakse kaadreid eraldi). Benjamini sõnul on näitleja seega filmis jäetud ilma konkreetse aja ja ruumiga seotud aurast. Näitleja on filmis kohal kaamera jaoks, mitte publiku jaoks.
plaanis tähendab see seda, et teil ei ole mingit austust selle kunstiteose suhtes. meie enam niimoodi ei mõtle. mp3 on sisse ja välja lülitatav. aga kas kunstiga suhtlemine peaks olema mugav? (b ennustas seda üsna täpselt ette) kontserdile minnakse ka selleks, et olla kellegi reeglite mõjuväljas, seal kehtivad lavalolija reeglid ja inimene maksab palju raha, et neile reeglitele alluda. b kirjutas palju ka filmist. millist rolli inimene täidab filmis? teatris näitleja reageerib saalile. ta saab saalist tagasiside ja muudab midagi oma käitumises. filmis võtteplatsil näitleja esineb ainult kaamerale : ta ütleb, et seda ei saa nimetada esituseks, see on teatud hulk esitusi, teatud hulk järjekorras segiaetud fragmente, mis alles hiljem kokku pannakse. teatris sündiv on unikaalne, selle tõttu on tema aura maksimaalne, samas filmikunstis see puudub, näitleja on kohal kaamera jaoks aga mitte publiku jaoks. see ei ole publiku jaoks tingimata kriitiline
tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu. Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmor-laual ette kantama. Selleks oli ta juba hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsa-jäljed tugevasti olid kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja riietumistoa vahel; ta järsud pulgad 11 pidid kandma nii tulijaid kui minejaid. Polnud ühtki etteastet, ühtki sündmuste sõlme, ühtki lavaefekti, kus seda redelit oleks saanud vältida. Oh seda kunsti ja tehnika süütut ja austusväärset lapseiga!
annaabi.ee 
