sajandi teisel poolel. Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammu. Komme pulmi pidada on kõigil maailma rahvail. Eesti pulmad kestsid vanasti 3 päeva. Neid peeti enamasti sügisel 3 nädalat pärast kosje. Pulmapidu juhtisid isamees ja peiupoisid, kes esindasid saajarahvast( peigmehepoolseid pulmalisi), ning kaasanaine, kes pruudivend ja pruuttüdrukud, kes kes esindasid vakarahvast (mõrsjapoolseid sugulasi). Pulmatseremoonia olulised järgud olid saajarahva saabumine, mõrsja nõudmine, mõrssja lahkumine isakodust, pulmasõit, mõrsja vastuvõtmine, uue kodu tutvustamine, vakarahva saabumine peiukoju, tanutamine e mõrsjapärja vahetamine naisetanuga, põllelappimine e pruutpaarile raha kogumine ja veimede jagamine (veimed on pruudi kingitused peigmehe lähisugulastele ja pulmategelastele). Kõike seda saatis kaasitajate e pulmalaulikute laul. Meelelahutuseks tehti nalja, tantsiti ja mängiti mänge.Pulma kutsuti peamiselt sugulasi.
tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest.
õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu omandama noorte endi soovid. Sellele aitas kaasa noorte suhtlemine kiigemäel ja külapidudel ning ehalkäimine. Eesti pulm on nii-öelda laulupulm: laul saadab kombetalitust täielikult. Pulmaliste mõlemat pool esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele. Abielluti üldiselt talvel, siis polnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka talud olid sel ajal kõige jõukamal järjel. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud
Sõiduvahendiks on hobune kelle järel on vanker. Hiljem liituvad ka teised pulmalised (autodega) pulmarongiga ainult pulmavanemad jäävad kindlasti koju. Pulmarong läheb suure müra ja käraga, hõisatakse ja helistati kelli. Peiupoiss ratsutab aeg-ajalt ümber pulmarongi. Kui pulmarong jõuab mõrsja maja lähedusse siis tehakse peatus ja peiupoiss jookseb saaja lähenemisest teatama. Peiupoisile pakutakse õlut ja anti kannuga kaasagi, saajarahva kostitamiseks. Kui kõik olid joonud, algas saajarahva sissesõit. Õue värav peab olema suletud ja värava taga ootab vakarahvas. Algab vastastikune laulmine ning esitatakse küsimusi nagu: kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustatakse tulemist või siis vabandatakse hilinemist tõkkega teel. Peale seda algab sissesõiduloa kauplemine. Luba saadakse pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist.
pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades
Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Eesti pärimuslike pulmade oluline tunnusjoon on laulurohkus. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades.
Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades. Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik. Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades
ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril isamees, teisel peigmees ja siis ülejäänud saajarahvas. Peigmehe vanemad tavaliselt kaasa ei läinud. Pulmarong sõitis suure lärmi ja kellahelinaga. Pruudi kodu juures peeti rong kinni ja peiupoiss läks külaliste saabumisest teatama. Majast sai ta kaasa õlut, mille ta pidi esmalt peigmehele proovida andma too ei tohtinud tilkagi maha ajada, sest see oleks tähendanud õnnetut abielu. Saajarahva sissesõidul lauldi kõige rohkem. Pruudi maja õues olid kõik pruudipoolsed külalised, välja arvatud pruut ise. Vastastikku lauldi ja tehti üksteise üle nalja. Tulijatelt päriti, mis neil asja ja tulijad ülistasid mõrsjat ning tema kodu. Pärast passi viina näitamist mindi sisse, kus siis kohe sööma ei hakatud kuigi laud oli kaetud vaid nõuti ikka pruuti näha. Kui näitsik leitud, toimus tavaliselt ka mõrsja piiramine, mis kujutas endast peigmeest,
annaabi.ee 
