Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja J. Kurõshev. See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle, sealhulgas ka Paul Maitla ja Harald Riipalu. 1941. a lõpus saadeti nad ja ka teised eestlased sõjavangilaagritest Eestisse tagasi (Maitla oli vangilaagris 16. juulist - 7. novembrini, Riipalu oli vangis 1941. aasta lõpust ning vabanes 1942. aasta alguses). Paljud mehed (k.a. Riipalu ja Maitla) astusid Saksa sõjaväe
7000 eestlast - 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus. Juulis viidi Eestist välja ja saadeti lahingutesse sakslaste vastu. Kahest diviisist koosneva 22. Eesti Territoriaal-Laskurkorpuse formeerimine lõpetati peamiselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Porhovi lahing, 6. juuli 11. juuli. Ligi 2000 eestlast sai surma või haavata. 4500 läks sakslaste poole üle. Rivvijäänud 500 suunati tööpataljonidesse. 1941.a. dets. käsk Eesti rahvusliku diviisi formeerimise kohta. Kokku rahvusväeosadesse u. 27 000 meest, neist 90% eestlased. 1942 neist mood. 8. Eesti laskurkorpus (komandör kindralleitnant Lembit Pärn ja Jaan Lukas). 1942/43 vahetusel Velikje Luki all. Umbes pool hukkusid või said haavata, palju jooksis üle
kindral, kes sealses pühas mullas puhkab. Aleksander Tõnisson sünids 17. aprillil 1875 Tartummal Härjanurme vallas taluperemehe pojana. Ta õppis Eesti Aleksanderikoolis Põltsamaal. 30. augustil 1896. astuski ta sõjaväeteenistusse ja määrati 104. Ustjusi jalaväepolku, kust hiljem viidi üle 101. Permi jalaväepolku. Sealt saadeti ta Vilno sõjakooli, mille lõpetas 27 .oktoobril 1899 nooremleitnandina. Nüd määrati ta teenistusse 113. Staraja Russa jalaväepolku, kus ta teenis nooremohvitserina, pataljoni adjutandina, polgu kohtuasjurina ja mobilisatsioonijaoskonna ülemana. 1903. aastal ülendati ta leitnandiks. Vene-Jaapani sõja teisel aastal viidi A. Tõnisson 1. laskurpolgu koosseisus rooduülemana sõtta. Jõudis sõjatandrile 9. aprillil 1905 ja jäeti sinna pikalt ka peale sõjategevuse lõppu, kuni 9. maini 1906. Nüüd toodi A. Tõnisson tagais Euroopasse ja määrati nooremohvitseriks Riia õppepataljoni. 1907
Eimar Rosenfeld ja tema mandrimehest kaaslane Oskar Lutter (Luther) olid Soomes ettevalmistuse saanud eesti luurerühma ,,Erna" liikmed, kes saadeti Saaremaale koguma andmeid eelkõige Muhus ja Saaremaa idaosas olevate kaitserajatiste kohta. Sugulaste ja tuttavate abil infot ka hangiti ning edastati see raadio teel Saksa vägedele (ERAF, f. 129, s. 17796, 1. ja 2. kd.). Andmeid Punaarmee kaitserajatiste kohta saadi ka kaheksa Saaremaalt mobiliseeritud mehe käest, kes olid jõudnud Staraja Russa all juba sakslaste poole üle joosta ning valmistusid osalema dessandis üle Suure väina (Sammet 1999, 172). Väegrupi ,,Nord" ülemjuhatus tegi saarte vallutamise ülesandeks XXXXII armeekorpusele kindral Walter Kuntze juhtimisel, kelle alluvusse jäeti 61. ja 217. jalaväediviis (Melzer 1960, 26). Korpus soovis saarte vallutamiseks oma alluvusse ka ,,Erna" rühma baasil formeeritud eesti pataljoni (ülem ülemleitnant Kurt Reinhardt). Korpuse staap planeeris ,,Erna" ülesandeks
Stolbovo rahu sõlmiti 27. veebruaril 1617 Rootsi kuningriigi ja oskv tsaaririigi vahel Stolbovo külas Tihvini lähedal Venemaal. Stolbovo rahu lõpetas rootslaste osaluse aastatel 1613 kuni 1617 toimunud Rzeczpospolita ja Rootsi vägede osaluse Venemaa pärilussõjas. Lahingutegevuse käigus Rootsi ja Vene vägede vahel Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingerimaa sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaakoos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-KarjalagaKäkisalmi lääni. Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 16561658. 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga see piir muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani
väiketaludeks, pool jäi sööti. 1941 Esimene suurküüditamine: Venemaale viidi 10 157 inimest; vastuseks sellele tekkis 14. juuni metsavendlus. 22. juuni Saksamaa alustas sõda NSV Liidu vastu. juuni lõpp Kutsealuste mobilisatsioon Punaarmeesse. Valdavalt endise Eesti kaitseväe sõduritest komplekteeritud 22. Eesti 4. juuli – 22. territoriaalkorpuse lahingud sakslastega Pihkva ja Staraja Russa lähedal, 5500 august mehest sattus 4500 sakslaste kätte vangi (suur osa neist tuli ise üle). Sakslased jõudsid Eesti piirile, punavägi tõmbus Pärnu-Viljandi-Tartu joonele; 6. juuli Lõuna-Eestis taastati Eesti Vabariigi aegsed omavalitsusorganid. Sakslased jõudsid Pärnusse ja Viljandisse. Tallinnas puhkes nõukogulaste hulgas 8. juuli paanika, valmistuti evakueeruma.
Hiljem võttis Vidrik Manta ära ja nad said kaks tütart. Kui majas tekkisid tülid, põgenes Vidrik oma luuletustesse. Ta saatis neid mitmesse lehte, aga need naasesid alati viisaka kaaskirjaga, et ta kirjutaks küla kultuurielust jne. Oma tunnistamisega aitas ka ühe varga kinni panna. Perekond: Naine Pilve Manta ja kaks tütart Surmapõhjus: loomulik surm 4.37. Andrei Suikkunen Sünnikoht: Inger, Keltto küla Ametid: sõdur; karjabrigadir; kuivatikütja; Lugu: Staraja Russa soodes võideldes sai Andrei haavata sellisesse kohta, et naisevõtust võis ta vaid unistada. Ta sai vapra võitlemise eest medali. Neljakümne kuuendal aastal läks ta Haralasse. Seal määrati ta Harala sovhoosi karjabrigadiriks. Kümmekond aastat tegi ta seda tööd: õiendas karjanaistega ja pidas arveid. Ta oleks töömedaligi saanud, aga reuma alandas ta kuivatikütjaks. Ükskord pärast viinavõtmist ütles ta süda üles. Vaprusemedal pandi hauda
okupatsiooniaeg Eestis ka lõppenud. Punaarmee 22. laskurkorpus. 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus moodustati Eesti rahvaväest, mis oli omakorda moodustatud reorganiseeritud Eesti sõjaväest. tuli nad puhastada "mitteusaldusväärsest elemendist", isikkoosseisule selgeks õpetada vene keel ja läbida ümberõpe vastavalt Punaarmee programmidele ja määrustikele. See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle 1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus. Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses. Saksa okupatsioon Saksamaa kavatsused (Generalplan Ost). Idee, et Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge. Generalplan Ost- 16
lega kaasnenud terror. sõjavägi allus le. Umbes 2/3 korpuse koosseisust valitsuse korraldusele ega osutanud riiki okupeerivale Nõukogude Liidu- le vastupanu. See oli Eesti relvajõudu- de lõpp. Juhtkond ja sajad ohvitserid mõrvati, Kaitseliidult võeti relvad. Endise Eesti armee riismetest moo- dustatud Punaarmee 22. territo- riaalkorpus võttis 1941. aastal osa lahingutest Porhovi Staraja Russa piirkonnas. Enamik korpuse ridades- se jäänud eestlasi (umbes 4500 meest) tuli sakslaste poolele üle ja pääses ko- dumaale. Punaste mobiliseeritud mehed saade- ti metsatöödele, kus umbes 8000 neist Lembit Pärn (19031973), Nõukogude hukkus. Järelejäänutest, evakueeri- armee kindralleitnant; Punaarmee tutest ja Venemaa eestlastest haka- 8. Eesti laskurkorpuse komandör,
annaabi.ee 
