Romantism (0)

Romantism
Romantism on kunsti ( arhitektuur , kirjandus, kujutav kunst , muusika , teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism , ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine, rahva võitlus feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine 18. sajandi revolutsioonide tulemustes. Romantism oli reaktsiooniks kodanliku korra võidule. Romantikute huvi oma rahva muinsuse, ajaloo ja rahvaluule vastu pani aluse mitmele teadusharule. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, võõrandumise ületamise jms. mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi kapitalismi kriitikuid. Kapitalismi kriitika oli enamasti ühekülgne, nähes ainult kapitalismi varjukülgi ja märkamata seda progressiivset, mida uue korra võit endaga kaasa tõi. Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku vajunud keskaja apoloogiat. Olevikupõlgus võis põhjustada ka feodaalse reaktsiooni, näiteks restauratsiooni, pooldamist. Siit tuleneb ka see, et romantikud armastavad erakordseid olukordi ja fantastilisi kujusid . Ühtlasi väljendas romantism üldsuse laiade ringkondade protesti nii kodanliku kui ka feodaalse sotsiaalse korralduse süsteemi vastu, poliitilise reaktsiooni vastu. Kuigi romantismi esteetilised ideaalid olid sageli utoopilise iseloomuga , romantikute tegelaskujud tihti kahestunud, sisemiselt traagilised, väljendas see siiski mingisugust huvi rahvahulkade elu vastu ning oli suunatud tulevikku.
Romantismi tunnusjooned muusikas:

• Väljendusrikas meloodia ,
  
• Värvikas harmoonia , üles ehitatud kõrvalastmete akordidele,
  
• Klassikalisi vorme käsitleti üsna vabalt,
  
• Kirjutati põhiliselt programmilist muusikat, teemadeks loodus, ajalugu, rahvalooming (muistendid, legendid ).
  

Muusikainstrumendid romantismis:

• Ventiilid vaskpillidel,
  
• Böhmi klappidesüsteem puupillidel,
  
• Sõrmlaua ja poogna pikenemine keelpillidel.
  

1835. aastal patenteeris Johann Gottfried Moritz tuuba. Saksofoni patenteeris Adolfe Sax 1846. aastal.
Franz Schubert
Schubert sündis 1797. aastal 31. Jaanuaril Viinis kooliõpetaja peres, kus väga armastati muusikat. Esimesteks muusikaõpetajateks olid tal isa ja vanem vend kes õpetasid talle klaveri- ja viiulimängu. Peagi osales ta koduses keelpillikvartets ja laulis sageli solistina kirikukooris.
11-aastaselt astus ta Viini keiserliku õukonna konvikti, kus õpetati kirikukoori lauljaid.
Ta mängis kooli sümfooniaorkestris, mõnikord aga seisis orkestri ees dirigendipuldis. See võimaldas lähemalt tutvuda erinevate heliloojate muusikalise käekirjaga, orkestripillide kasutamise võimaluster ja heliteoste ülesehitusega.
Konviktis valmisid tulevase helilooja esimesed palad.
1813 . Aastal lahkus schubert koorikoolist häälemurde tõttu. Ta suri 19. novembril 1828 Viinis.
Fryderyk Franciszek Chopin
Chopini isa oli päritolult prantslane, ema aga poolatar. Chopini sünni ajal oli isa mõisas koduõpetaja. Ta sündis aastal 1810 1. märtsil. Varssavi lähedal.
Aastal 1810 kolis perekond Varssavisse, ning Chopini isast sai Varssavi Lütseumi prantsuse keele ja -kirjanduse õppejõud.
Noore Chopini muusikaline anne avaldus varakult. Teda on nimetatud ka "teiseks Mozartiks". Juba 7-aastaselt kirjutas ta oma esimesed 2 poloneesi. Tema esimene professionaalne klaveriõpetaja oli Wojciech Żywny, kes juhendas Chopini aastail 1816–1822. Chopin esines esimese klaverikontsertiga 8-aastaselt. Erakordsed pianistivõimed tegid ta varakult Varssavi aristokraatlike salongide tõmbenumbriks.
Chopin oli veel mitmel alal andekas: tal oli kunstniku- ja kirjanikutalent, näitlejaanne, teda huvitasid keeled.
Aastatel 1823– 1826 tudeeris Chopin Varssavi Lütseumis. Suvevaheaegadel viibis ta sageli koolikaaslaste juures maal, kus tutvus Poola rahvamuusikaga, mängides ise ka rahvapille. Chopini köitsid rahvatantsude rütmid ja meloodiad.
Aastatel 1826–1829 õppis Chopin kompositsiooni Varssavi Kõrgemas Muusikakoolis , kus tema õppejõuks oli Józef Elsner. Chopin pühendus koolis klaverikompositsioonile. Muu hulgas kirjutati tema eksamilehele, et "Frédéric Chopin on muusikageenius".
1830. aastal sõitis Chopin kontsertreisile välismaale. Kodumaal puhkes aga tema äraoldud ajal ülestõus. Kodused kartsid, et helilooja võiks sattuda tagakiusamise ohvriks ja palusid tal jääda Pariisi.
Chopinil oli palju õpilasi. Ta suri Pariisis 1849. aastal tuberkuloosi. Tema südant säilitatakse Varssavi Püha Risti kirikus.