kerahein, ohtetu luste, päideroog. Saagikus: Niidul madal kuni keskmine. Kevadine kasv on nõrk kuni loomiseni, edaspidi intensiivistub. Viljakal mullal on võrdlemisi põuakindel ja kiire ädalakasvuga. Talub vegetatsiooniperioodil 6-7 kordset karjatamist. Reageerib hästi orgaanilisele ja lämmastikväetisele. Toitaineterikkal kasvukohal väga hea söödavusega, kuid Kvaliteet rohukamaras domineerimisel söödavus halveneb. Rohu söödana: kuivaine toorproteiini- ja energiasisaldus ning seeduvus on eriti kõrged. Taime lehed on kevadest hilissügiseni püsiva sinakas- kuni tumerohelise värvusega, lühikesed, nooremas rohukamaras Kvaliteet 3,0-3,5 mm laiused, tihedas vanemas murus kitsamad. muruna: Moodustab hea mullapinna katvusega, tallamise kindla ja
herbitsiide. Rotary Cultivator // NCK-06 AC http://www.hevo.ee/et/kultivaator Istanduse hooldamine 1 Umbrohutõrje istandikus ja võsundite eemaldamine: •Kilemultši kasutamisel kasutatakse herbitsiide või niitmist. •Sellisel juhul eemaldatakse võsundid käsitsi, mis on töömahukas, seetõttu jäetakse suuremas tootmises võsundid taime külge. Külge jäetud võsundid hävivad talvel. •Reavahed hoida rohukamaras Istanduse hooldamine 1 Varakevadine korrastamine: •Jälgitakse, et madalamatesse kohtadessse ei jääks vesi püsima •Väljaläinud, haigete taimede asemele uued taimed •Lehtede riisumine Väetamine: •Nooremas kilemultšiga istandikus kasutatakse leheväetamist (1% väetise vesilahus – 10l vett:100g väetist) •Põhiväetised anda kas kevadel või kahes osas •Tilkniisutussüsteemi abil (veehoidla olemasolu)
jäänused. Kui vili saab varakult ära koristada, siis võib juba külviaastal saada 10-15 tonni haljasmassi saada ühelt hektarilt. Haljasmass tuleks niita augusti lõpus või septembris. Kasutus aastatel tuleks taimik koristada siis kui see on kõige väärtuslikum. Koristada tuleks õitsemise eel, sest siis sisaldab põldhein kõige rohkem proteiini ja on vähem toorkiudu sisaldav. Kui põldhein niita enne õitsemist, siis see soodustab hädala kasvu ja taimede püsivust rohukamaras. Varajane punane ristik AAS REBASESABA Ohtetuluste on niidu tüübiline ei sobi karjamaale... Noores arengufaasis saab kesmise söödaväärtusega sööda.. ei kogu mulda toitaineid, toitainete rikas, ei külmu ära, Saak võib olla küll suur aga pidev niitmine vähendab saagikust.. . maa aluseid võsundeid hoidab pidev tugev juurevõrgustik.. AASNURMIKAS- võsundiline muru ja söödasort. Teise karjatamise ringi ajal on kõige suurem kogus rohtu. Sügise poole rohu kasv aeglustub
Niisutavatele kõrreliste karjamaadele võib poolel tõuseb vahe 30-35 päevani ning sügisel isegi 40-45 päevani. Puhkeaja pikkust saab reguleerida anda N väetisi mõnevõrra rohkem, kuid korraga võib anda kuni 70 kg/ha kohta, vajadusel tuleb N norm väetamise ja niisutamisega. jagada 4 osasse. Karjatamise kestvus Mida rohkem on kõrreliste rohukamaras N, seda suurem on P-K väetiste tarve.Turvasmullal .... on aeg, mille vältel 1 karjatamise ringi ajal on loomad ühes koplis. Heintaimede seisukohalt ei tohiks asuv kõrreliste karjamaa vajab aastas P2O5 80-120 kg/ha ja K2O 150-200kh/ha kohta. see olla pikk, et loomad saaksid kärpida esimestel päevadel söödud rohuädalat. Kevadel kasvab 3-4 Org
Kultuurniit ja -karjamaa. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti on üksnes taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana. Lisaks võib rohumaade hulka arvata põldheinaga kaetud põlde ja murusid. Parandatud rohumaa - on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest. Karjamaa - rohumaa, kus karjatatakse kariloomi. Puudega karjamaid nimetatakse puiskarjamaadeks. Eristatakse looduslikke karjamaid, mis on pärandkooslused, ning kultuurkarjamaid, mis on külvatud rohustuga. Niit e heinamaa - ökosüsteem, milles taimkatte moodustavad peamiselt tihedalt kasvavate mitmeaastaste mesofüütide kooslused, mille mullas toimub kamardumine ja mida võidakse regulaarselt niita.
rohumaa ühtib enamasti pärandkoosluse mõistega. Niit ja karjamaa tähistavad erineva kasutusviisiga kooslusi. Enamasti on üksnes taimkatte järgi võimalik öelda, kas ala kasutatakse heina- või karjamaana. Parandatud rohumaa on põllumajanduslik termin ja tähistab sellist pool-looduslikku kooslust, kus inimtegevusega (väetamine, heinaseemne täiendav külv jms.) on tõstetud rohumaa kasutusväärtust, kuid seejuures säilib rohukamaras enamik varem kasvanud taimedest. Kasvukoht (laiemas kontekstis ka elupaik, biotoop, ökotoop) on keskkonnategurite kliima, pinnamoe, mulla, veereziimi jm. suhteliselt püsivate omadustega kompleks. Kasvukohatüübi mõiste hõlmab erinevates paikades korduvaid suhteliselt sarnaseid keskkonnategurite komplekse. Taimekooslus on koos kasvavate taimede kogum. Kooslus säilib suht ühesugusena teatavate ökoloogiliste tingimuste ja kasutamisviisi korral. Rohumaade kasvukohatüübid 1
on pärandatav! Pidev söömine kestab umbes 30 minutit, umbes 4-5h kestab söömine kokku. Siis tuleb pikem vahe. Mõned liigid taluvad hästi kärpimist. Üldiselt soodustab karjatamine tiheda rohukamara teket. - Tallamisel on head ja halvad küjed. Tallamise tagajärjel muld tiheneb, õhureziim halveneb ning juurestiku ja mullasiseste võsundite kasv pidurdub. Vanadel rohukamaratel tallamine soodustab õhuvahetust rohukamaras. - Väljaheidetega satub tagasi suur hulk toitaineid. Arvestatakse, et üks lehm jätab aastas karjamaale väljaheiteid, mis vastab 25 tonnile sõnnikule. Oluline on, et väljaheited soodustavad mikrobioloogilist tegevust. Halb on see, et väljaheited satuvad ebaühtlaselt ja vähendavad rohu söödavust. - Tervikuna võttes on karjatamisel mõned kahjulikud momendid, kuid üldiselt on karjatamine kasulik
..10 kg/ha. Vähem viljakal alal võib kasutada 10...11 kg/ha harilikku nõiahammast. Kõrrelistest pealisheintest sobib lambakarjamaale hea söödaväärtusega timut 3...4 kg/ha. See liik sobib väga hästi kokku kõigi teiste liikidega. Timutit võib kasutada nii niiteliselt kui ka karjatamiseks. Teise liigina pealiskõrrelistest sobib harilik aruhein (8...10 kg/ha) viljakatel parasniisketel muldadel. Kuivadel ja savistel kasvukohtadel on väga vastupidav kerahein (7...8 kg/ha), mis peaks aga rohukamaras olema valitsev (mitte üksikute esileküündivate puhmikutena). Keraheinakarjamaad tuleb eriti suve esimesel poolel kasutada hästi intensiivselt, et rohi ei vananeks, s.o. taimed ei jõuaks kõrsumis- või isegi loomisfaasi. Aluskõrrelistest võib soovitada lühiajalistele rohumaadele (suhteliselt viljakatel muldadel) karjamaa raiheina 4...5 kg/ha. Pikaajaliste karjamaade saamiseks tuleks viljakatel muldadel võtta lisaks seemnesegusse 3..
annaabi.ee 
