oma loomingu poolest väikestes ringkondades tuntud. Mõlemad lapsed kasvavad ja eemalduvad oma vanematest. Kogu romaan näitab üsna nukralt, aga samas üsna teravmeelselt, kuidas tehtud otsused mõjutavad meie elukäiku. Juuliuse kireks olid antiiksed ja ajaloolised väärtused, filosoofid, kirjanikud. Tema ideaalid rõhutasid erilist kõrgust ja kaugust tavaelust, ta unistas sellest, et saada suureks mõtlejaks, aga lõpetas kahjuks väikekodanlikku süsteemi sisseimetuna. Ta unustas oma rohtaia ehk mõistuse harimise, sest ta pidi hoidma oma põlde ja niite, tegelema rutiinse eluga. Ainuke inimene, kes teda inspireeris ennast arendama, oli olnud Anna, aga naise lasi Juulius käest, sest kartis liialt riskeerida olemasoleva kaotamisega. Juulius jättis saavutamata oma täieliku potentsiaali ja tõelise eesmärgi, sest temas polnud julgust. Sellist julgust nagu nendel antiik-Kreeka tegelastel, kellest ta nii väga vaimustuses oli.
tundeid. Puuduvad eesmärgid ning tahe enda arendamiseks. Et lapse elutee kulgeks edukalt, peavad vanemad just haridustee alguses olema talle toeks ning tegema omalt poolt panuse, et järglasele valitaks sobiv lasteaed ning hiljem ka kool. Ainult siis küpsevad ka külvatud teradest lopsakad viljapead. Kui aga laps kohtab varases eas ükskõiksust ning hoolimatust, ei saa ta areneda nii füüsiliselt kui hingeliselt, seetõttu jääb "rohtaia" kasv kängu ega ole lopsakas. Teadmiste omandamist ei tohi unarusse jätta ka täiskasvanuna. Sel inimese eluetapil on oluline rõhku panna enesetäiendamisele. Teatriskäigud, kontserdikülastused, raamatute lugemine kõik see aitab pürgida vaimsete väärtuste poole, omada rohkem teadmisi kui harilik inimene. Ei piisa ainult töö ja kodu vahel pendeldamisest, nii võib teadmistemaailm vaeseks jääda. Kui oled kursis sellega, mis toimub mujal maailmas,
kik igatsused ainult poolikult tituvad, ja me lahkume samade igatsustega, millega siia tulimegi. Emmi oli ka ksi ja tema elu oli mu meelest eriti traagiline. hele naisele ei saa olla midagi jubedamat lapsekaotusest ja teadmisest, et ta ei saa enam kunagi lapsi. Emmi tundis ennast oma mehe krval rumalana, ta arvas, et ei klba oma mehele tegelikult. Selle prast ka tema tohutud pingutused majapidamise lalhoidmiseks, see oli tema jaoks see vhene, mida ta Juuliuse heaks sai teha. Rohtaia harimisest. Jah, seda tuleb teha, aga see on pagana raske. Ikka tundub, nagu miski muu oleks olulisem, nagu selle jaoks ei jtkuks enam ruumi. Eneseleidmise ja teeotsimise keerukus. Juulius tegelikult ju harib oma rohtaeda, tema rohtaed on tema pilased ja see, mida ta neile annab. Hilisemas eas hakkab ta jlle ka oma lemmikkirjandust lugema ja keeli meelde tuletama, nii et kui ta vahepeal jttiski oma aia unarusse, siis juab ta selleni ikka tagasi. Tema
Loomadel oli ta raskust arvesse võtnud, naisel aga mitte. Andrese meelest polnud tütred nagu poistega samaväärsed. Andres ei näinud tütardes kohapärijaid ja arvas, et tütardest on perenaisele rohkem abi, kui talle. Pealegi olid Pearul esimesed pojad ja Andres tundis end halvemana. Lohutus leidis Andres mõttest, et nad on Krõõdaga veel noored ja küll jõuavad poegi ka saada. Poja ootuses rajas ta rohtaia. Lohutuseks arvasid nad, et kui tütred on Jumala tahtmine, siis nii peab olema. Lohutust leidsid nad ka töörõõmust. Krõõt oli arvamusel, et Andresel õigus temaga tõrelda ja pahandusete puhul nuttis ta üksinda. Krõõt usaldas oma meest ja ka siis kui ta arvas, et mehel pole õigus, ei näidanud ta seda välja. Andres oli harjunud Krõõdale oma südant puistama. Andres oli vaid üks kord kooselu jooksul rõõmustanud, Krõõdal sündis poeg. Aga
Ses rohus, mis pehme ja sile, jalg pole veel hõõrdunud. Me loomadel aiateedel end laseme lakkuda. Kui palju see lopsakas Eeden küll rõõmu võib pakkuda! Ja madu ei kiusa meid taga ja õun ei vii patule. Me oleme täiesti vabad ja hajali natuke. Ja niiviisi meie ei märka, et ududest hallidest nüüd ligineb keegi, kes ärkas me meeletuist trallidest. Me hüppeist ja naerust ja kisast ei jõua veel jahtuda, kui kohal on rohtaia isand, ja palub meil lahkuda. Juuni 1965 Päikesepillaja Antidolorosum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk
oma loomingu poolest väikestes ringkondades tuntud. Mõlemad lapsed kasvavad ja eemalduvad oma vanematest. Kogu romaan näitab üsna nukralt, aga samas üsna teravmeelselt, kuidas tehtud otsused mõjutavad meie elukäiku. Juuliuse kireks olid antiiksed ja ajaloolised väärtused, filosoofid, kirjanikud. Tema ideaalid rõhutasid erilist kõrgust ja kaugust tavaelust, ta unistas sellest, et saada suureks mõtlejaks, aga lõpetas kahjuks väikekodanlikku süsteemi sisseimetuna. Ta unustas oma rohtaia ehk mõistuse harimise, sest ta pidi hoidma oma põlde ja niite, tegelema rutiinse eluga. Ainuke inimene, kes teda inspireeris ennast arendama, oli olnud Anna, aga naise lasi Juulius käest, sest kartis liialt riskeerida olemasoleva kaotamisega. Juulius jättis saavutamata oma täieliku potentsiaali ja tõelise eesmärgi, sest temas polnud julgust. Sellist julgust nagu nendel antiik-Kreeka tegelastel, kellest ta nii väga vaimustuses oli. 2.ANTON TSEHHOVI LOOMINGU ÜLEVAADE. NOVELLIDE ARENG
Peategelane Jakob Kadarik alustas õpipoisina ja sai visaduse ja järjekindlusega kaubamaja omanikuks. Jakob küll saavutas oma eesmärgi, kuid tundis end oma majas võõrana, sest oli rikkuse nimel hüljanud oma parema mina. Lõpuks hävis kaubamaja põlengus. "Rohtaed " näitab eesti linnaharitlase kujunemist. Peategelaseks on idealist Juulius Kilimit, kes soovis saada luuletajaks ning antiikkultuuri asjatundjaks, kuid oli mugava ja otsustusvõimetu ja jäi gümnaasiumiõpetajaks. Rohtaia motiiv kehastab pürgimist vaimsete väärtuste nimel. Romaanis on näha pidevat väikekodanluse ja intelligentsi konflikti. Romaan "Hingede öö" (1953) koosneb kolmest osast: "Surnud mehe maja", "Kiri proua Agnes Rohumaale", "Seitse tunnistajat". Ise määratles autor oma teost kui realistlikku muinasjuttu. Romaan on modernistlik, peategelane satub unenäolisse maailma (paralleel Kafka ,,Protsessiga"). Modernismis polnud oluline mitte tegelikkuse, vaid inimese sisemaailma kujutamine
Miljöö kohati rusuv pime tolmune ja rusuv Abneri kaubamaja on nagu labürint, millest pole väljapääsu. Psühholoogiline pinge saab lahenduse kaubamaja põlengus. 1942 ,,Rohtaed" näitab eesti linnaharitlase kujunemist. Peategelaseks idealismist laetud Juulius Kilimit, kelle lend jääb paraku madalamaks, kui ta nooruses lootis vanade keelte ja ajaloo õpetaja, üürikeseks ajaks ka gümnaasiuml direktori kohusetäitja seda on vähe. Rohtaia motiiv kehastab pürgimist vaimsete väärtuste nimel. Talumees harib ju ka kõigepealt põldu ja rohtaed on tema jaoks luksus, aga ilma rohtaiata oleks majapidamine rõõmutu. Romaanis pidev väikekodanluse ja intelligentsi konflikt (musterabikaasa Emmi ja tema õde). Kõik Tallinna triloogia peategelased võitlevad eneseteostuse eest, kuid kellelgi ei õnnestu oma eesmärke täielikult ellu
» 46 «Missugune õnetus niisugust abikaasat kaotada!» «Minu kurvastus oli suur, mu lein lõutu. Aga ma olen vaigistust leidnud oma türes, kes ema jägedesse astus ja nü ud on mu vana ea valgus ja soojus.» «Ma olen teie peale kade.» «Teil on õgus kade olla. Niisugust süamlikku, omakasupü udmatut armastust on harva pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on rädajal, kes surmani väinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõga kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõnava rohu sisse. Niisugune tundmus on minu vanal süamel, kui Emiilia pehme käga mind õtul laia leentooli paigutab, ise mu põvele istub, käd mu kaela über sõmib ja põjalikult päima hakkab, kas mul päval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea võ paha on. Sõer, siis on mu vanadel kontidel hea kui käal vees, siis olen ma õnelik nagu poisike, kes
annaabi.ee 
