KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5
SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on tumm ja see on kõigil silpidel, silp võib ka ainult tuumast koosneda. Sest lävi ja sõlm võivad ka puududa. Kui silbi tuumaks võib olla ainult vokaal, siis servad võivad ka olla konsonandid. Silpide liigitamine on oluline, et määrata väldet. Silpide liigid: lühikesed ja pikad silbid. Lühikestele silpidel puudub sõlm ja pikkadel on sõlm olemas. Silbipiir (silbitamine): Silbipiiri tajumine on oluline, sest sellel põhineb sõnade poolitamine. Silbipiiri õige tundmine on ka oluline selleks, et õigesti määrata liike. Sõnade silbitamise tuleb meeles pidada järgmisi asju: 1
Siin on veel palju agasid / kuisid. Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva. Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid
suhteliselt eespoolne, hääldusintensiivsuse poolest keskmine. Aktsent võõrkeele kõnelemisel avalduv emakeele hääldusaluse mõju. g,b,d,s häälduvad eesti keeles helitult. Vaid heliliste häälikute vahel on nad poolhelilised. Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb. Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi. Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama. Rõhk, välde, palatalisatsioon. Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel. Rõhu põhiülessanne on muuta kõne rütmiliseks. Eesti keeles on sõnarõhk tavaliselt esimesel silbil. Kõnetakt Rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Eestikeeles on kõnetakte kolme liiki ühe(kass)-, kahe(rau-da)-ja kolmesilbilised(ki-ri-kus). Ühesilbilised kõnetaktid on alati kolmandas vältes. Kõnetakt Välde Näited
A-tüvi (ainsuse omastav) lamba (tugev aste, sest siin on alles klusiil b). B-tüvi (ainsuse osastav) lammas-t (nõrk aste, sest siin on klusiil b kadunud). Võrdled pöördsõnade juures mina-vormi ja nud-vormi. A-tüvi (mina-vorm) hüppa-n (tugev aste, kaks p-d). B-tüvi (ta-vorm) hüpa-ta (nõrk aste, üks p). sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) b) Vokaalivaheldus tüvevokaal on vokaal, millega lõppeb sõna A-tüvi. Vokaalivahelduse teel moodustatakse mitmuse osastava käände vorme ja võrdlusastmeid. A u, i, e. U e. I e. E i (pesa:pesi) c) Kujuvaheldus sõnadel on kaks kuju: vokaalkuju (nt vaese) ja konsonantkuju (nt vaes-t) d) AV-mall nõrgeneva tüvega sõnad (A-tüvi nõrgas astmes) ja tugevneva tüvega sõnad (A-tüvi tugevas astmes). VÕRDLUSASTMED:
Süsi söe süt+t asi asja süda sõdame südan+t oda oda osa flekstioon-muutub sõna tüvi VV-välte vahetus (2.pauna, 3.pauna) LV-laadi vahetus GV-genitiivi vahetus (kurgi kurki) vokaali vahetus esineb mitmuse osastavas käändes ja võrdlusastmetes. Kass-kassi-kasse i-e kuuske-kuuski e-i tuleb tige peni ja uriseb u-e i-e e-i a-u-i-e A-tüve sõnade puhul tuleb vaadata sõna esisilbivokaali. Kujuvaheldus-juhtum kus sõnatõvel on kaks kuju. Vokaal ja konsonant kuju. AV-liigid VV-vältevaheldus Sõna üks tüvi on teises vältes ja teine kolmandas välted. 2v 3v Nt: paun pauna pauna latt lati latti LV-laadivaheldus sõna ühes küljes esineb kas siis kpt gpt s. Teises tüves puudub v on muud häälikud. Nt:: rada raja rada mägi mäe mäge riidlema riidle riielda GV- geninaadivaheldus ükes küljes gbd v s . teises kpt v ss. Nt: marsi marssi sõbra sõpra VV puhul tugev tüvi on 3
· Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
ÕPETAJARAAMAT laste töölehtede juurde 2006 Projektijuht: Urmo Reitav, Tartu Ülikooli Narva Kolled Koostajad: Liivi Aleksandridi, Irina Aru, Elviira Haukka, Ingrid Härm, Inguna Joandi, Margit Kaljuste, Natalja Lunjova, Lea Maiberg, Ülle Peedo, Margarita Raun, Maibi Rikker Toimetajad: Merit Hallap, Anu-Reet Hausenberg, Lydia Pihlak, Kristi Saarso Trükise koostamist ja väljaandmist on rahastanud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse Haridusprogrammide Keskus Autoriõigus: Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus ISBN AS Atlex Kivi 23 51009 Tartu Tel 734 9099 Faks 734 8915 e-post: [email protected] http://www.atlex.ee Tasuta jaotatav tiraa Õpetajaraamat SISUKORD Sisukord 3 Eessõna 6 1. Sissejuhatus
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele
· Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d · Ahtushäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel õhutakistus on osaline · Ninahäälikud- m ja n 10. Foneetika e häälikuõpetuse mõiste! Foneetika e häälikuõpetus- teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi 11. Palatalisatsioon e peenendus! · Eesti keeles esineb palatalisatsioon rõhulise vokaali järel, kui järgmises silbis on i. · Palatalisatsioon esineb eesti keeles selliste häälikute puhul: l, n, s, t, d · Nt: kann- anum, kann- mänguasi; kas- küsimus, kass-loom; patt- pahe, patt- viigiseis 12. Silbi mõiste, osad ja liigid! · Silp- väikseim kõnes esiev hääldusüksus · Silbi tähtsaim osa on silbituum, silbituumaks on täishäälik või
· Eesti loodus (riigi osa) · üle-eestiline (line-liiteline tuletis) · Eesti film (toodetud Eestis) · eesti film (eesti filmikunst) · Vene võim · vene rahvalaul Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus Välde ·Välde väljendab rõhulise silbi pikkust. ·Rõhutud silbid on välte suhtes määratlemata. ·Väldete jagunemine: -I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul rõhulistes silpides: kala, kanala, sõdima, lagunema. -II välde sõna (häälik või häälikuühend) on pikk ehk iga häälik esineb kahekordselt, v.a k, p, t, või on häälikuühend rõhulistes silpides: silla, linna, sammu, kapi, Kati, plika, sauna, kirgas,
· Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi. · Fonotaktika on see, mis määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. · Sõnaliik on keeles ühtmoodi käituvate sõnade hulk. · Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele
õigele häälikule lähedased,motoorselt aga oluliselt erinevad, nt uvulaarne r, lateraalne s. Eesti laste hääldamist iseloomustab: Häälik ei tule kasutusele sõna kõikides positsioonides. reeglina on hääliku hääldamine kergem lihthäälikuna, raskem häälikuõhendeis, kus ta võib esialgu puududa. Esineb kõla, moodustuskoha ja -viisi poolest sarnaste häälikute asendamist ja segistamist., häälikute järjekorra muutmist, ärajätmist. Väikelaste kõnele on iseloomulik palatalisatsioon ja üldine ebaselgus. sageli esineb ka interdentaalset hääldamist. Sünade lühenemisel jätavad lapsed harilikult ära rõhutuid silpe: eesti oma sõnades säilib sõna algus, võõrsõnades võib rõhutu algussilp ära kaduda(pala pro palavik, raas pro garaaz). Häälikute ärajätmine ehk elisioon on väga levinud, enim jäetakse ära konsonante(aktor pro traktor). Sageli asendatakse häälikuid, mis tihti avaldub koos häälikute ärajätmisega(anku pro jänku). Asehäälikuid ehk
Silp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti keeles on rõhu ülesanne tähistada sõna algust. Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. 1) Rõhulisele silbile järgneb üks rõhutu silp : e-ma 2) Rõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut silpi : Tüd-ru-kud
tunnuste märkimiseks kõnes eri keelte foneetiliseks kirjeldamiseks ühtses raamistikus Soome-ugri transkriptsioon (SUT) soome-ugri keeleteadus kasutab Eemil Nestor Setälä häälduskirja Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik (IPA = The International Phonetic Alphabet) Häälikud märgitakse nurksulgudesse [ ] Lisamärgid ehk diakriitilised märgid eriti täpse märkimise jaoks (nt häälikumärgi peal või all) 17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaal hääl väljub takistusteta keele keskjoonelt, kh õhuvoolul on kas sulg või ahtus. Õhuvoolu tee eristab. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keel, huuled, ette-tahe, kui kõrgele tõuseb. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees- ja tagapoolsus ees (front), kesk (central), taga (back)
· Moorade abil Silbi algus pole kunagi omaette mooraga seotud, aga tuum on alati mooraga seotud, kooda võib olla mooraga seotud. Kui kooda on omaette mooraga seotud, siis on raske silp. Raske silp on 2-mooraline. Kerge silp on 1-mooraline. 4. Moorateooria (moora ja hääliku pikkus, silbi kaal) Moora pikkus: · 2 moorat = pikk + raske silp · 1 moora = lühike + kerge silp Hääliku pikkus: Kooda kadudes jääb moora vabaks ja see ühineb eelneva vokaali, vokaal pikeneb. Pikk konsonant (geminaat) on ühemorraline, lühike ilma moorata. Mida sonoorsem häälik, seda rohkem ta soovib olla koodaga seotud. o p a näide p on kahe silbi vahel jagatud häälik, silbipiir on op.pa, o ja a on kõige sonoorsemad. Kuna silbi algus (o) ei tohi olla seotud omaette mooraga, ühendatakse p eelneva silbiga. Samas, silbil peab olema algus, mistõttu p ühendatakse ka järgneva silbi algusega. Tekkibki kahe silbi vahel jagunev konsonant e geminaat. Silbi kaal:
ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1.) foneetikauurib häälikute akustilisi omadusi(hääldamist). 2.)fonoloogiauurib häälikuid kui keeleüksusi(häälikuid sõnas). SILP on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesanne on muuta häälikud kergesti hääldatavaks. Silbi osad:tuumvokaal või ühend(diftong), alguskonsonat või selle ühend, lõppkonsonant või selle ühend(viimased 2 pole kohustuslikud). Lühike silp(L)tuumas 1 vokaal, lõpp puudub. Pikk silp:lahtine(PL)kaks vokaali, diftong, lõpp puudub. Kinnine(PK)lõpp on olemas. K, P, T on nii tugevad, et neid arvestatakse nii eelneva silbi lõpus kui ka uue silbi alguses. RÕHK on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti os'idel on rõhk enamasti esimesel silbil, mida nim. pearõhuliseks silbiks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 12 rõhutut silpi.
Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on
sõnu. ! (Sini-Must-Valge luuletus nõuka ajal) PALINDROOM ! Eest taha ja tagant ette lugedes tähendus ei muutu (täpselt sama tähtede järjekord) PILTLUULE ! Kirjapilt ja kujutav pilt liidetakse !! ! ! Hea ! Seen Suur Sirmik... Kirjapildijoonistusi on nimetatud ka konkreetseks luuleks. ! ! "Oi!" --> Oi ja hüüumärgid, mis moodustavad allanoole. LUULE VORM ! Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste- silpide või sõnadesüsteemipärase kordamise ja vastandamisega. ! Silbid (eesi keeles) --> Rõhulised ! |! ! | -> Rõhutud ! |/! |/ lühikesed pikad Mitmeid värsirütmi loomise võimalusi: *silbirõhk *sibivälde *silbiarv ja nende: ! *koosmõju *sõna- ja lauserütmist Eristada võib silbilisrõhulist e silprõhulist, rõhulist ja vabavärsilist rütmi (ehk värsisüsteemi); harvem kohtab puhtalt vältelist või silbilist luulet. ! Loomulikult esineb ka eri rütmipõhimõtete põimumisi. Keele ja luule rütmieeldused SILBID Rütm Lühikesed
12 kl. 3. KT TUUMAFÜÜSIKA kordamisküsimused. tuumajõud – prootonite ja neutronite vahel mõjuv jõud tuumas, mis hoiab tuuma koos. Elektrilisest jõust oluliselt tugevam, mõjuulatus on väga väike ja ei sõltu tuumaosakese laengust. seoseenergia – näitab, kui suur energia tuleb tuumaosakesele anda, et ta eralduks tuumast. Laenguarv Z – näitab laetud osakeste (prootonite) arvu tuumas. (Aatomis ka elektronide arvu.) Võrdne perioodilisustabeli järjekorranumbriga. Massiarv A – näitab prootonite ja neutronite koguarvu aatomituumas. Neutronite arv N. (A=Z+N) Isotoop – on keemilise elemendi teisend, milles prootonite arv on sama kuid neutronite arv on erinev. Stabiilne ja radioaktiivne tuum – stabiilne tuum püsib muutumatu, radioaktiivne tuum muundub iseenesest. Radioaktiivsus – radioaktiivsest tuumast vabanevat kiirgust nimetatakse radioaktiivseks kiirguseks. α-kiirgus – heeliumi tuumade voog, tekib siis kui radioaktiivse tuuma mass on liiga suur ja seetõttu tu
Välted Eesti keeles on kolm väldet I, II ja III välde. Vältus on hääliku hääldamise suhteline kestus. Kõige lihtsam on määrata kahesilbilisi sõnu. Kui kahesilbilise sõna esimeses silbis on ainult lühike vokaal ja silbi lõpus konsonant puudub, siis on sõna I vältes. Esimese välte sõnad on näiteks ema, kala, madu, kodus. Kui sõna esimeses silbis on pikk vokaal või lõpeb silp konsonandiga, siis võib see olla kas II või III vältes. II ja III välte erinevus tuleneb sellest kuidas sõna hääldatakse. Uuringud on näidanud, et hääldus ei ole piisav teise ja kolmanda välte eristamiseks, tuleb kuulata ka põhitooni liikumist. Teist väldet hääldatakse kerge rõhuga, kolmandat väldet aga raske rõhuga. Ühesilbiline sõna on eesti keeles alati kolmandas vältes.
nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka 14 ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood, roog, nt roog : roo : roogu < *rko : *rgon < *rkoda. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu-ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal - on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e- tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Tüvesisesed muutused - Ennekõike astmevaheldus. Otsustatakse, kas sõna on astmevahelduslik või astme-vahelduseta
Boheemlasest dirigent otsis almanahhist aforisme, leidis aga huvitava artikli psühholoogia vallast. Kuulus akadeemik rääkis stiihia mõjust monarhi psüühikale. Kotlet oli parkettpõrandale kukkunud, taburet oli ümber tõugatud, kustutamata sigaret vedeles kristalselt helklevas tuhatoosis. Silbitamine ja poolitamine Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: · üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; · kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kas-sas-se, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; · (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui- tu-nud; · kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: a-va-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide;
Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Silbi tähtsaim osa on silbituum. Silbi tuumaks on täishäälik või täishäälikuühend. Silbi alguses ja lõpus saavad esineda ainult kaashäälikud. Lühikesel silbil Sales rep müügiesindaja. Accountant - raamatupidaja. Finance rahandus. Department puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. Pikad silbid on need, millel on osakond. Company ettevõte. Receptionist administraator. Occupation elukutse. olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. Silbipiir läheb Insurance kindlustus. Division jaotus. Conference konverents, nõupidamine. geminaatsulghäälikuga sõnades geminaadi liikmete vahelt. Eesti keeles Manufacturing tööstus, tootmis. Deputy asetäitja. Arrangements ettevalmistused, on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust
17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? A, e, i, o, u, ä, ü, õ, ö. Võivad moodustada monoftonge ja diftonge. 21
Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde) Aasta (2 silpi, astmevahelduseta) Suur (2 s A-t II välde või 1 s B-t III v, AV, l-, n-, r-, s- -t -te -id lõpp) -t -te Vokaal Harjutus (2 silpi, I välde, ne- või s-lõpp)
e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus:
germaani keeled (saksamaa, inglise keel, norra, taani, rootsi, islandi) 2. romaani keeled (itaalia, prantsuse, ladina, portugal, hispaania) 3. slaavi keeled (vene, poola, tsehhi, valgevene, ukraina) Harjutus 34 lk 90 õpik Lõuna- ja põhjaeesti peamurre|te piir kulge|b Peipsi järve|lt piki Emajõ|ge Võrtsijärve põhjatipu|le, kust see kaardu|b lõuna|sse Läti Piiri|ni Mõisaküla juures sellise|lt, et Pärnumaa rannkuala|d jää|vad kõik põhjamurde poole|le. Harjutus: eralda tüvi, tunnus, lõpp Lauljannasid Koolieelikutele Valetasin Lumeta Ootab Koristasin Joomata Vihikutelt Harjutasime Raudteedel Sõbralikule Kuldkaladena Lumememmed Oodatakse Ebasümpaatseks Sõin Mängimaks Vihikuteks Astmevaheldus ja muu siuke 1) Millised grammatilised väljendusviisid keeles eksisteerivad? 2) Mida tähendab analüütiline väljendusviis? 3) Kas eesti keeles esineb seda? Kui esineb siis kuidas?
21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). 22
Keele, huulte. 20. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Missuguses keeleselja osas paikneb kõige kõrgem punkt (eeskeel, keskkeel, tagakeel) Kui kõrgele keel tõuseb? (madalad, keskkõrged ja kõrged) Missugune on huulte asend? (labiaalne, illabiaalne) 21. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitus: 1) keel liigub vertikaalselt madalduvad (nt pea) ja kõrgenevad (nt laiad) dif. 2) Horisontaalselt esisuunalised (laul) ja tagasuunalised (lüüa) 3) Poolte asendi muutumine huulte asend muuub, keel on paigal (söe) 22. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid?
3) Keeleselg – keeleseljahäälikud ehk dorsaalid, eeskeelehäälikud ehk predorsaalid, keskkeelehäälikud ehk mediodorsaalid, tagakeelehäälikud ehk postdorsaalid 4) Keelepära ehk keelejuur – keelepärahäälikud ehk radikaalid 5) Keeleküljed – külghäälikud ehk lateraalid Vokaalide artikulatoorsed jooned Vokaal ehk täishäälik – hääldamisel õhk liigub vabalt ilma takistuseta (nt L puhul takistavad hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes,