esikäppadeni. Talvel on neil tallad karvased. Metsnugis on poole meetri pikkuneja kuni pooleteise kilo raskune. Metsnugison levinud kogu Euroopas v.a. Skandinaavia põhjaserv ja Hispaania. Ida suunas on levinud Obi jõe taha. Eestis on laialt levinud nii mandril kui ka saartel, kokku umbes 4000 looma. Metsnugised on üksikeluviisilised, öise aktiivsusega kiskjad. Ta on tihedalt metsadega seotud loom, keda lagedal võib kohata ainult saagijahil. Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast (aprillis mais). Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni.
elutseb põõsastes, rohu sees, metsas tegutseb öösel 2-5 iseseisvat poega Eesti metsloomad Metssiga kaalub 60- 150 kg pikkus 130- 175 cm, õlakõrgus kuni 100 cm karv mustjaspruun kõigesööja poegimiseks ehitab emane pehme pesa 4- 6 vöödilist põrsast Eesti metsloomad Ilves kaalub 8- 15 kg pikkus 80- 105 cm tähniline, lühike saba, kõrvaotstes karvatutid kiskja eelistab risustunud metsi osav ronija poegi 2- 3 Eesti metsloomad Mäger kaalub kuni 24 kg pikkus kuni 90 cm karm mustjas karvastik segatoiduline elab kuivas metsas urumeister poegi 2-6 magab talveund Eesti metsloomad Siil kaalub 700- 800 g pikkus 20- 30 cm 16 000 okast segatoiduline elab metsaservas, salus, põõsastikus pesas 5- 6 poega magab talveund
hiljem oli ta 19. sajandi keskpaigani von Schulmannide valduses ja veelgi hiljem taas von Knorringite käes. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ludwig von Knorring. 3 Joonis 2. Uugla mõisa peahoone varemed. Mõisahoone esist piklikku ovaalset väljakut ääristasid peahoonega sümmeetriliselt paiknenud kõrvalhooned. Kaasajal on need hävinud, varemeis või tundmatuseni ümber ehitatud. Park on risustunud, algne suurejooneline ovaalne auring on vaevalt äratuntav, kuna on tugevalt kinnikasvanud. Joonis 3. Vestibüüli sisevaade 4 Uugla küla geoloogiline ehitus ja pinnavormid Uugla küla paikneb Lääne-Eesti madalikul valdavalt 20 m kõrgusel merepinnast. Pinnavormidest peamised on moreen- ja sootasandikud. Uugla küla aluspõhja
arvukuseks siin umbes 4000 isendit. Ümmarguste kõrvadega ning koheva ja pika sabaga metsnugis on suuruselt võrreldav koguka kodukassiga, olles umbes poole meetri pikkune ja kuni pooleteise kilo raskune. Karvastik on tal pehme ja sile, värvuselt pruunikas. Rinnaesine on kollast või oranzi värvi. Ilusa karvkatte tõttu peetakse seda väikest kiskjalist väärtuslikuks karusloomaks. Üldiselt on metsnugis pelglik laaneelanik, kes eelistab vanu risustunud, suurte õõnsate puudega metsi, mis pakuvad häid varjumisvõimalusi. Teda võib leida nii okas-, lehe- kui ka segametsadest. Metsnugise tavalisemateks redupaikadeks on puuõõnsused, tuulemurrud ning oravapesad. Viimasel ajal on metsnugist aga üha sagedamini nähtud ka väljaspool metsa, koguni inimeste läheduses, taluõuedel. See jõudsalt siginud loom on kujunenud lausa mõningaseks nuhtluseks nii metsaelanikele kui ka koduloomadele, sest kiskjana võib ta maha murda kanu ja kasse
musta sabaotsa järgi. Tüvepikkus on 16 38 cm, sabapikkus on 6 12 cm, mass kuni 760 g. Nagu nirk muutu ka kärp talvel valgeks, ent sabaots jääb mustaks (vt foto lk 4). (Loomade elu, 1987). Kärp talvel (foto Remo Savisaar) 5 Kärbi elupaik sõltub peamiselt pisinäriliste rohkusest. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, endisi raiestikke, jõelamme, põlde jms. Seal püüab ta kõikvõimalike närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab ka linnupesi. Ajal kui närilisi on vähe sööb konni, kalu jms. Toidurohkel ajal teeb aga toidu ülejääkidest varusid. Kärp püüab saakloomi mitte üksnes maapinnalt, vaid ka suuremate näriliste urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987).
Imetatakse poegi kolm nädalat. Ühe kuu vanuselt saavad noored juba iseseisvateks. Maksimaalne eluiga on 18 kuud. On tähtsal kohal mitmete putukate arvukuse reguleerijatena. Samal ajal on ka ise toiduks paljudele röövloomadele ja -lindudele. Metsnugis: Eestis on metsnugis tavaline liik nii mandril kui ka saartel. Arvukus umbes 4000. Üksiku eluviisiga. Päevaajal varjab ennast tavaliselt puuõõntes, oravapesades või muudes sarnastes paikades. Ta on tüüpiline metsaloom. Eelistab elada risustunud, vanade õõnsate puudega okas- ja segametsades. Lagedal võib teda kohata üksnes jahti pidavana. Peamiselt liigub edasi maapinnal, kuid on osav ka puude otsas. Metsnugis on tüüpiline kiskja. Toitu hangib nii puu otsast kui ka maapinnalt. Peamise toidu moodustavad väiksemad imetajad, kuid ta on suuteline murdma ka jäneseid ja sageli langevad tema ohvriks linnud. Üsna palju sööb ta raibet. Jooksuaeg on kesksuvel juunis või juulis. Kuna
Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, jõelamme, põlde jms. (Loomade elu 7. köide Imetajad ) Toitumine Ta püüab kõikvõimalikke närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka konni, kalu, näljaga ka kadakamarju. Toidurohkel ajal teeb aga toiduülejääkidest varusid. Ta püüab oma saakloomi mitte ainult maapinnal vaid ka suuremate näriliste urgudes. Murdnud uruvaldajad maha asub sageli ise nende pessa elama. Kärp on tegev mistahes ajal, sageli ka päeval
kuni pooleteise kilo raskune. Metsnugis on levinud kogu Euroopas v.a. Skandinaavia põhjaserv ja Hispaania. Ida suunas on levinud Obi jõe taha. Eestis on laialt levinud nii mandril kui ka saartel, kokku umbes 4000 looma. Metsnugised on üksikeluviisilised, öise aktiivsusega kiskjad. Päeva veedavad nad peamiselt kuskil puuõõnes või muus varjatud kohas magades. Ta on tihedalt metsadega seotud loom, keda lagedal võib kohata ainult saagijahil. Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais
kastevars) levikut. Luht kastevars kasvab küll niisketes kasvukohtades, kuid kuppelaladel võib maapinna mikroreljeef olla suurtes vahemikes vahelduv. Nii võib kahe kupli vahel (või isegi kupli tipus) olla küllaltki sobiv madalam, lokaalselt liigniiske koht luhtkastevarre levikuks. Korralikult hooldades ja süsteemikindlalt karjatades püsivad lambakarjamaad aastaid umbrohupuhtana. Lehmakarjamaal leviv võilill ei talu lammaste tihedat ja madalat kärpimist. Vanade, võilillede poolt risustunud rohumaade karjatamisel lammastega langeb ta taimikust välja. 3.2.5. Karjatamise läbiviimine Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Paljudel juhtudel kasutatakse lambakarjamaaks looduslikke alasid. Tänapäeval on palju vanu kultuurrohumaid. Kui neil ei ole lammaste karjatamist segavaid tülikaid umbrohtusid (ohakad, takjad), siis süsteemikindla karjatamise ja hooldamise tagajärjel
öine hapnikupuudus ja kalade suremine, vetikamürgid vees, nihked fütoplanktoni liigilises koosseisus ja dünaamikas, zooplanktoni hulga drastiline vähenemine, vee läbipaistvuse vähenemine, kaldavee reostuse suurenemine ja mudastumine. Kalakoelmute mudastumise tõttu on kalade sigimistingimused halvenenud. Roostike vohamise, luhtade võsastumise ja jõesuudmete kinnikasvamise tõttu on kalade pääs koelmutele takistatud. Järv on risustunud vette jäetud nakkevõrkudega, mis mitte ainult ei reosta järve surnud kaladega, vaid muudavad ka elustikukooslusi (võrgud on kinnituskohaks näiteks rändkarbile). Kalade looduslik rändetee on inimese poolt (hüdroelektrijaama) tammidega tõkestatud. 19. Vääriselupaikade kaitse puudulikkus erametsades Erametsas on vääriselupaiga kaitsmine vabatahtlik, selleks on võimalik taotleda riigipoolset toetust.
annaabi.ee 
