Selle tulemusena hakkasid eestlased endast, kui rahvast mõtlema. Juba K.J.Peterson kirjutas eestlastest mitte kui maarahvast, vaid kui suurest rahvusest. Rahvuslik ärkamisaeg oli ka aluseks hilsemale Eesti Vabariigi tekkele. Ei ole mingitki kahtlust, et eestlased suutsid ära kasutada oma võimalust saada iseteadvaks ja jõukamal järjel rahvaks. Teine suurem sõda oma vabaduse peeti aastatel 1918-1920. Võib öelda, et sellel ajal oldi otseses mõttes risttule all. Ühelt poolt püüdsid noort vabariiki vallutada sakslased ja teiseltpoolt Nõukogude Venemaa. Need aastad olid eestlste jaoks otsustavad. Arvatakse, et kui Vabadussõda oleks kaotatud, siis oleksid punase Venemaa juhid kõik mitte vene rahvusest inimesed siberisse küüditanud. Peale Vabadussõja lõppu said eestlased juhtida esimest korda oma riiki ja arendada ilma piiranguteta oma kultuuri. Seda võib pidada järjekordseks positiivesks näiteks sellest,
See asjaolu oligi nähtavasti, miks Kuperjanov otsustas mitte oodata, kuni meie soomusrongid edasi pääsevad, vaid vallutada Paju mõis igal tingimusel, kuigi vaenlane oli arvuliselt palju tugevam. Kui pealetung algas asus III rood Valga poole viivast maanteest vasakul, II veel vasemal, Pedeli jõe orus. Kuigi II rood tungis vapralt peale sattus ta mõisast tuleva ägeda risttule alla. Punaste soomusrong külvas partisanide aheliku srapnellitulega üle. Tuli oli äärmiselt tihe ja tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulga ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood mööda lagedat lumist põldu vaenlase tapva tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis
Samal päeval jõudsid kohale Soome ''Põhjapojad'', kolonel Hans Kalmi juhatusel. Soomusrongid ja ka partisandid läksid tema käsutusse. Kalm tahtis partisanidele puhkust anda, et nad pisut koguksid end, aga Kuperjanov oli sellele vastu. Seega pidi 31.jaanuaril toimuma Valga vallutamine. Kui pealetung algas asus kolmas rood Valga poole viivast maanteest vasakul, teine veel vasemal, Pedeli jõe orus. Kuigi II rood tungis vapralt peale sattus ta mõisast tuleva risttule alla, mis tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulgas ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood vaenlase tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi. Siis tabas teda vaenlase kuul, mis läbistas rinna. Kuperjanov langes maha. Paar meest kandsid ta lahinguväljalt ära ja viisid Sangaste sidumispunkti.
Aegnalt on 43 km Porkkala neeme ees asuva Mäkiluoto saareni, ehk just see vahemaa, mida sellelt kohalt ulataks tulistama. Need oli Soome lahe lõunapoolse luku põhirelvad, mis loomulikult huvitas Soome sõjaväejuhtkonda. Isegii nii palju et 1930. A sõlmisid Soome ja Eesti sõjaväejuhtkonnad salajase kokkuleppe. Soome laht tuli koostöös sulgeda nii et punalaevastik jääks Soome lahe soppi lihtsalt kinni. Eelkõige pidi see toimuma 350-mm raskesuurtükkide risttule toel. 1933. Aasta novemris toimunud staabiõppusel Tallinna sõjakoolis ei jäetud midagi juhusel hooleks. Kõik suluga seonduc mängiti läbi niimoodi, et kui aeg koidab, saab kõik salajastel sõjalistel õppustel praktiseeritut ellu viia. See suur sõjaline õppus on Soome ja Eesti sõjaajaloo seisukohalt eriti oluline, sest Soome ei ole pidanud õppusi rahualal mitte ühegi teise riigiga kui Eesti. 13 aastat, 1926, aastast kuni 1939
Aga ega see suhtumist muuda kirjeldatud seltskonna puhul pean ainuõigeks kiiret ja odavat lahendust - a 3 krooni (niipalju maksab püstolipadrun). Mõtlemapanev lugu. Mitte just tavapärane jutustus hukkaläinud noorusest. Vastikult kuri ja värdjalikult hoolimatu peategelane, kellest autor on muuhulgas küünilisel moel teinud klassikalise muusika sõbra, tekitab lugejas tõesti tahtmise kõik temasugused ühte puntrasse kokku koguda ja MG3-de risttule all igavikku saata. Kahjuks või õnneks pole selline lahendus demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Siinkohal võiks järjekordselt algatada igivana diskussiooni surmanuhtluse teemal. Eks on selles tõesti oma vastu- ja pooltväiteid, kuid sellised Alexi sugused tüübid kipuvad panema tavalisi inimesi surmanuhtlusse pooldavalt suhtuma. Tegelikkuses on aga praktiliselt olematu võimalus, et selliseid jõhkardeid-julmureid saab ümber kasvatada
vähemalt 20 punase kütipolgu lätlast. 31. jaanuari varavalgel alustavad partisanid rünnakut Paju mõisa vallutanud punaste vastu. Neid toetab soomlaste raskepatarei major Snellmani juhatusel, mis vahepeal on rindele jõudnud. Mõisa suunas liiguvad 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liigub Mõisa suunas 2. rood leitnant Saare juhtimisel, kuid satuvad siis vaenlase risttule alla. Rood alustab tormijooksu, kaotab aga langenute ja haavatutena enamuse meestest, sääljuures ka kõik ohvitserid. Juhtideta jäänud sõdurid taanduvad tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäävad aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud metsikult surmavad, torgates neil tääkidega peast silmad ning purustades püssipäradega käe ja sääreluud. 2
nõrgemaid vägesid kaugemalt ümber piirata. See asjaolu oligi nähtavasti, miks Kuperjanov otsustas mitte oodata, kuni meie soomusrongid edasi pääsevad, vaid vallutada Paju mõis igal tingimusel, kuigi vaenlane oli arvuliselt palju tugevam. Kui pealetung algas asus III rood Valga poole viivast maanteest vasakul, II veel vasemal, Pedeli jõe orus. Kuigi II rood tungis vapralt peale sattus ta mõisast tuleva ägeda risttule alla. Punaste soomusrong külvas partisanide aheliku šrapnellitulega üle. Tuli oli äärmiselt tihe ja tekitas suuri kaotusi. Lühikese ajaga langesid kõik ohvitserid, nende hulga ka rooduülem leitnant E. Saar. Rünnak ebaõnnestus ja rood valgus tagasi lähtekohale. Samal ajal jätkas III rood mööda lagedat lumist põldu vaenlase tapva tule all kallaletungi mõisale. J. Kuperjanov liikus kogu aeg püsti ahelikkude taga, juhatades ja julgustades oma mehi
●● Positsioonide laskesektorid tuleb puhastada, et nähtavus oleks hea, mitte vähem kui 100 m ja vaenlasel oleks vähe varjumisvõimalusi. ●● Peab olema tagatud varjatud ühendus naaberkaevikute ja tagalaga. ●● Peab olema võimalik avada tuld koondtulepunkti kõigist relvadest. ●● Jao tuleala tuleb kooskõlastada naaberjagude tulealadega. ●● Lahingupaaride tulealad on vaja määrata selliselt, et jao tuli katab kogu jao tuleala ning et tuld oleks ka võimalik koondada risttule näol (joonis 6.2). ●● Käsitulerelvad asuvad eraldi kaevikutes. Positsioon peab tagama hea nähtavuse tulealale ning võimalusel ka naabersõdurite nägemise ●● Jaoülema juhtimispaiga kaevik peab olema kohas, kus on kõige parem üle- vaade tulealast ning mis tagab jaoliikmete häälkäskluste kohale jõudmise joonis 6.2 Jaoülem peab juhtimispaika valides meeles pidama: ●● ta näeb sealt võitlusväljale;
annaabi.ee 
