Tartu Ülikool Õigusteadkond Tallinnas Eraõiguse instituut Talupoegade pärisorjusest vabastamine Eestis Referaat Õppejõud: lektor Toomas Anepaio TALLINN 2011 Sisukord 1. Sissejuhatus ............................................................................................................................3 2. Reduktsioon ...................................................................................................................
ning kõik senised talurahvaseadused kaotasid oma kehtivuse ja mõisnik sai oma rendilepinguid talupoegadele peale suruda. Viimastel polnud niikuinii mitte kusagile minna, sest kogu maa oli mõisnike vahel jaotatud ning enne passiseadust ei olnud neil ka õigust kolida. Mis andis pärisorjuse kaotamisele tegeliku väärtuse kogu eesti rahvale üldises mõttes, oli, nagu ajaloos tihtipeale juhtub, eelkõige aeg. Just aja möödudes andsid pärisorjusest vabastamise tagajärjed ennast tunda aina rohkem talusid osteti päriseks, mis tähendas teatud mõttes aeglast maa üleminemist tagasi eestlaste kätte, suurenes sõnavabadus ja arenes rahvustunne. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes ka perekonnanimede panek. Võeti kasutusele ka muud talurahvaseadused. Üks olulisemaid oli 1863. aastal võeti vastu passiseadus. Sellega said vähemalt 21aastased talupojad õiguse taotleda pass,
M. Laur, A. Pajur, T. Tannberg ,,Eesti ajalugu II" Lk 7-14 Rahvuslik liikumine 1) Kellele lootis talurahvas 1840-1850.a talurahvaliikumiste ajal? Miks? Keiser Aleksander II-le, sest tema oli Venemaa talupojad pärisorjusest vabastanud. 2) Kes olid (2) 1864. aastal algatatud palvekirjade kampaania eestvedajad? Adam Peterson- taluperemees (Paistu khk) Johann Köler- kunstnik (Peterburi) 3) Mis oli 1866. Aastal kehtestatud uue vallakorralduse olulisim sisu? Sellega vabanes nii vallavalitsus kui vallakohus mõisniku kontrolli ja eestkoste alt. Selle seaduse järgi moodustasid taluperemehed ja talurentnikud ning 1/10 maatameestest valla täiskogu
esimese sõna järgi: "Iggaüks...", see määras talupoegadele pärimisõiguse. Asutati ka valla- ja kihelkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele. 18041805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati näiteks perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1809. aasta seadusega lubati talupoegadel ka maad osta, müüa ja pärida. Kõige olulisem oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal hakkas kehtima 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Vene aja kehtima hakkamine Eesti aladel muutis talupoegade elu väga keeruliseks. Talupoegadel ei olnud enam mingeid õigusi ja mõisnikud omasid täielikku kontrolli talupoegade elu üle. Alates aastast 1802, muutus talupoegade olukord natukene paremaks, sest neile määrati õigused. Tähtsaim muutus oli otsus talupoegade pärisorjusest vabastamise
soomeugrilikule aluspinnale nõnda, et on et on säilitanud eesti rahvakunsti omapärane ilme. Ka baltisakslaste teoseid läbivad narratiivid põhinevad suurel osal Eesti ajalool ja olustikul. Pikka aega, või õigemini suurema osa Eesti ajaloost on kunsti ja kultuuri mõjutanud erinevate maade okupatsioonid. Sellepärast saame päris Eesti kunstist kui rahvuslikust kunstist rääkida alles peale eestlaste vabanemist feodaalsest pärisorjusest ehk perioodist, mis algab Köleri kunstilise tegevusega. Antud essee keskendub Kumu ekspositsiooni ,,pärlitele" Eesti kunstis, mida saaks periodiseerida Köleri tegevusest kuni 1930ndateni. Kuni 19. sajandi teise pooleni domineerisid Eesti kunstimaastikul baltisakslased, ning eestlastest suuri kunstnikuid enne Kölerit ei eksisteerinud. Laiemateks põhjusteks olid võõrvõim, rahvuslikul rõhumisel põhinev pärisorjuslik kord, vaene ühiskond ja puudulik kunstiharidusesüsteem
hädaajal kasutada sai. Loodi ka vallakohtud, mis lahendasid talupoegade vahelisi probleeme, määrasid pisemaid karistusi ning jälgisid koormiste täitmist. Vallakogukonnad polnud sõltumatud, koosolekutel vastuvõetud otsused jõustusid vaid juhul, kui mõisnik need kinnitas. 1804. aasta Liivimaa ja Eestimaa uue talurahvaseadusega määrati talupoegade koormised ja piirati mõisnike kodukariõigust. Täielikult kaotati see 1865. aastal. Eestimaal vabastati 1816. aastal talupojad pärisorjusest, Kuramaal tehti seda 1817. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll vabaks, kuid maa kuulus endiselt mõisnikule, seega pidid nad ikka mõisnike heaks tööd tegema. Teokoormised kohati sageli isegi kasvasid. Talupoegade vabastamisega anti neile ka perekonna- ehk priinimed. Mõningates piirkondades läks nimepanek visalt, aastal 1836 anti ka kõigile perekonnanimeta talupoegadele sundkorras priinimed. Aastal 1825 tuli Venemaal võimule Nikolai I. 1832
Talupojad said talukoha põlise kasutuse tingimusel, et kõik maksud on mõisa mõisa jaoks makstud ja siis nad tohtisid seda kohta ka rentida. · Liivimaa kubermangu talurahva seadus võeti vastu 1804a. Selle seadusega ei paranenud nende seis juriidiliselt s.t nad jäid endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine keelustati. 4. Pärisorjuse kaotamine. 1816a vabastati Eestimaa talupojad pärisorjusest. 1819a vabastati Liivimaa talupojad pärisorjusest. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata. Maa jäi mõisnike ainuomandiks. Talupojad võisid kokkuleppel mõisnikega maad rentida või tasuda teotööga. 5. Vallareform 1866a. Omavalitsuse vabastamine mõisnike eestkoste alt. See andis omavalitsusele senisest hoopis avaramad tegutsemisvõimalused. Valla kogukonna moodustasid nüüdsest mõisa territooriumil elavad talupojad
Maakorraldus kestis 1828.aastani. 7 Tulemus. Töö viidi läbi valitseva feodaalide klassi huvides ja mõjus positiivselt mõisamajanduse arengule. Talupoegi riivas aga maakorraldus valusalt. Seoses uute piiride kehtestamisega ja maade vahetusega riigi- ja eramõisate vahel ning väiketalude likvideerimisega pidid talupojad sageli ümber asuma uuele, sageli halvemale maale või jäid hoopis ilma maata. 8. Talurahva vabastamine pärisorjusest, muutused maasuhetes. (lk 71) Põhjus. Vajadus suurendada teraviljatootmist areneva kaubatootmise tingimustes sundis mõisnikke laiendama mõisapõlde, kuna ekstensiivse põllumajanduse tinfimustes oli tootmise suurendamine võimalim vaid sel teell Mõisamaade laiendamist talumaade arvel takistas aga seadus, mis piiras talupoja väljatõstmist talust, samuti normeeris see talupoja kohustused. Sisu. 23.mai 1816.a (Eestimaa) ja 26. märts 1819 (Liivimaa) võeti vastu uued
Kas vana hea Rootsi aeg oli hea aeg? Rootsi aeg kestis aastatel 1629-1699, mis on umbkaudne. Rootsi aja alguseks peetakse Liivimaa sõja lõppu, mil Eesti sattus Rootsi riigi valdusesse. See aeg sisaldas endas palju sündmusi, nii häid kui ka halbu. Rootsi ajast on räägitud justkui heast ajast, kuid sellele ei saa minu meelest otseselt vastata. Kui mõisad redukteeriti ehk vabastati riigi kätte läinud mõisade talupojad pärisorjusest, siis vaatamata sellele, et see muutis talupoegade tingimusi teatud määral paremaks, kaasnes sellega ka halba. Kui enne oli talupoegade kohustusteks abiteod, mis olid erinevad hooajalised tööd, rahalised koormised, naturaalandamite loovutamine mõisnikele ja nad olid sunnismaised, siis peale reduktsiooni nende õigusi suurendati. Vaatamata sellele, et alguses said talupojad vakuraamatu abil mõisniku peale kaevata,
aastatel 1700-1816 Referaat Autor: Andra Pant NT-12 Tallinn 2010 SISUKORD 1 2 SISSEJUHATUS Käesolevas referaadis käsitletav ajajärk hõlmab sada kakskümmend aastat Eesti ajaloost Põhjasõja algusest kuni eestlaste vabanemiseni pärisorjusest. Meie traditsioonilises ajaloojaotuses moodustab see veidi enam kui poole Vene ajast. Põhjasõja-järgne sajand on meie ajalookirjutistes jäänud sündmustevaeseks halliks ajastuks, kus aeg otsekui seiskub. Referaadis on püütud käsitleda Eesti rahvakultuuri arengut, lootes veidi värvi lisada nii tumedale ajajärgule. Põhjalikumat valgust heidetakse kultuurile, vaimuelule ja haridusele. Vaadeldaval ajajärgul kehtis enamikus Euroopa riikides tänini kasutusel olev
mõisamaadeks. Talupojad tasusid maa kasutamise eest nii teotöö kui loonus- või raharendiga. Talupojad pidid harima endale välja renditud maad ja käima samal ajal ka mõisa põldu harimas. Olnud valdavaks Eestis Külakogukond kasutas läheduses asuvaid karja- ja rohumaid ning metsi ühiselt. Metsas jahti pidada ei tohtinud, sest see oli feodaalide eesõigus. Lääne-Euroopas olid mõningad talupojad ennast 14. sajandi alguseks pärisorjusest vabaks ostnud. Arenenumates piirkondades: Põhja-Itaalia, Madalmaad, Prantsusmaa ning Inglismaa. Feodaal ei saanud teda enam osta/müüa/vahetada, kuid maad pidi ta edasi rentima. Keskaegne linn Keskaja algul linn kui käsitöö- ja kaubanduskeskus puudus. Pigem olid valitsemis- ja usukeskus. 10-11 sajandil hakkasid tekkima linnad kui käsitöö- ja kaubanduskeskused. Linna tekkeks oli vaja piisavalt toitu, mis eeldas seda, et talupojad toodaks rohkem, kui neil endal vaja läheb
annaabi.ee 
