Kirikute siseruumid Suure tähtsuse omandasid skulptuurid ja maalid Nende abil püüti inimese tundeid mõjutada Laemaalidel kujutatakse sageli arhitektuuridetaile Kiriku välisilme Oluline tähtsus kuplil ja läänefassaadil Läänefassaadi ülemist ja alumist korrust ühendavad voluudid Kõik detailid on allutatud tervikule Fassaadi üldmulje dünaamiline, rahutu Kiriku välisilme Kasutati seinaosade eendamist ehk risaliiti Esineb väga palju ebasümmeetriat, kuid sellega saavutati valguse ja varju ootamatuid kontraste Rooma Peetri kiriku edasiehitus Juurdeehituse autor oli Carlo Maderna Ehitati juurde kõrge fassaadiga pikihoone Omandas ladina risti kujulise põhiplaani Kasutati hiiglaslikke sambaid Peetri väljak Rajaja Lorenzo Bernini Ovaalne põhiplaan, mis mõjub avaramana ja kiriku fassaad kõrgemana Väljakut piirab
anatoomikum (7. joon.)21, mis ehitatud ühele bastioonile Toomemäel. Krausel oli alguses kavatsus ühendada anatoomikum kliinikuga, kuid pärast otsustati siiski ehitada mõlemad asutised eraldi, kuna laipade lõhn kliinikus ei olnud soovitav; pealegi võis kohal, kus anatoomikum asub praegu, käsutada vana kindlustuse keldreid laipade hoidmiseks. Alguses, aa. 1803-1805, ehitati ainult keskmine osa. See on ümmargune ehitis, kvatraatsel alaehitisel, kaetud kaunis madala kupliga; neli risaliiti, igaüks kahe dooria-tuski stiili pilastriga ja viiluga, ning kaheksa akent, mille peal mezzanino aknad, elustavad ehitist. Klassitsistlikul ajajärgul nii väga armastatud urnid iga nelja sissekäigu peal annavad ehitisele teatud gratsiöösi pidulikkuse. Sees on ainult üks ruum, suur saal, mille lagi tugeneb kaheksale dooria sambale. Sammaste postamente kaunistavad vanikud jällegi armastatuim klassitsismi motiiv.
1. Keskosa kahekordne. Kitsam ülakorrus ühendatud laiema alakorrusega voluut-kaunistuste abil 2. Fassaadi detailid samad, mis renessansi ajalgi - poolsambad, pilastrid, viilud, kujud seinaorvades- kuid erinva üldmuljega. 1. Kõik detailid on allutatud tervikule, praktiliselt pole neil konstruktiivset ülesannet. 2. Fassaadi üldmulje on dünaamiline, rahutu ja maaliline nagu siseruumilgi. Sageli kasutati risaliiti- seinaosa ulatub fassaadipinnast ette kogu kõrguses. (2. pilt) Tavaline on arhitektuuriliste vormide kuhjamine, palju esineb ebasümmeetriat. Rooma Peetri kiriku edasiehitus.(3. pilt) Loobuti tsentraalehitisest: Carlo Maderna kavandatud juurdeehituseks on kõrge fassaaadiga pikihoone, mis kiriku ees seisja eest suure kupli ära varjab. Üksikosad sarnased Michelangelo poolt kavandatuga. Lisaks pilastritele kasutas fassaadi kujundamiseks
Peahoone, historitsistlikus laadis puhta vuugiga 2-korruseline tugevalt liigendatud tellisehitis on ehitatud arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi aastatel 1888- 1890. Härrastemaja taastati peale 1905. aasta mahapõletamist ligilähedaselt algsel kujul. [21] Peahoonel on kõrge ja võimsa mulje jättev maakiviplokkidest soklikorrus. Seinad on liigendatud mitmete horisontaalsete vahevööde ja karniisidega. Mõisa esifassaadis on neogooti vormides eeskoda. Domineerivad kaks risaliiti, mis paiknevad kahel pool peaust ja mida ääristavad kõrged neljatahulised sambad. Paremal tiival ja hoone keskosas on 12 mezzaninolaadne poolkorrus. Välist toredust rõhutab tagafassaadi põhja-lääne nurgal olev vaatetorn, mis lisati hiljem 1905. aastal põlengujärgsete ehitustööde käigus. Torn on ise ümara põhiplaaniga ning samuti 2-korruseline ent tema katus on oluliselt teravama kaldega, kui ülejäänud majal
hoonetel on veel malbe fassaadile liibuvad pilastrid. (Hallas-Murula, 2012) lk 48 Tugeva graniitsimss eraldab rustikaga sokliosa ülakorrustest. Hoone nurki ja kergelt eenduvaid keskrisaliite kandivad komposiitkapiteelidega pilastrid, vertiklaaset rütmi lisavad akendevahelised liseenid. Tööde käigus asendati algselt kavandatud barokne dekoor osaliselt varaklassitsistlikuga. Nii dokumenteerib raekoda üleminekut uuele kunstistiilile. Väljakupoolset risaliiti lõpetav kolmnurkfrotoon on veel rokokookartusiga. Ka 1784 valminud azuurne haritorn on barokkvormides. Seevastu kahe poolega peauks on väljapeetult varaklassitsistlik, kujundatud akantusrosettide ja rippuvate girlandidega pilastritena, mis paiknesid kõrgel põimdekooriga soklil. Ka valgmikku liigendava azuursed vanikud. Hoone täitis mitmeid funktsioone, mistõttu põhiplaan, erinevalt suurejoonelisest fassaadikompositsioonist, on kokku surutud ja komplitseeritud
butafoorsed sambad ning pikendati juurdeehitisi pisut laiema hoonemahuga. Viimane suurem 22 Raam, V. (1999) Eesti arhitektuur: Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa, Tallinn; Valgus juurdeehitus rajati 1911. aastal. See oli kahekordne puust juurdeehitis, mis andis paremad tööruumid kohtumeditsiini kabinetile.11 Arhitektuuriliselt oli tegemist nelinurksele rustikapindadega soklikorrusele toetuv madala kupliga rotund. Neli toskaana pilastrite ja kolmnurkviiludega risaliiti seaovad rotundi ja sokliehtise ühtseks tervikuks. Rotundi elustavad kõrged kitsad aknad, mille alaosas on balustrid, ülatsoonis aga väiksemad aknad. Sissepääsu raamivad püloonilaadsed seinaeendid, millel paiknevad sepisvõredega ühendatud urnid. Peakorruse hõlmas amfiteatrina ehitatud auditoorium, mille lagi toetus kaheksale dooria sambale. Seinadel oli kaunistuseks maalingud. Samuti ehitati hoone lähedale luukamber ja surnukuur. Juurdeehitusena lisati kahekorruselised
Selle konkursi võitis arst Claude Perrault Versailles' loss Kerge, õhuline, suured risaliidid fassaadil Põhiplaan ongi nagu 1 suur risaliit Tuntud ka selle suur park, kus leitis kehastust Andre le Notre'i fantaasia ja geniaalsus Peegligalerii Keskseks ruumiks oli kuninga magamistuba Selle läheduses Jätkati hoogsalt ka Louvre'i lossi ehitusi Selle idafassaadi projekteeris Claude Perrault' Peamiseks kaunistuselemendiks paarissambad, külgedel näha ka 2 väikest risaliiti, keskel paviljon katusel oleva viiluga (3-korruseline) Vaux-le-vicomte ehituslugu Fouquet röövis riigiraha Dartagnan arreteeris Fouquet' Ületab Versailles' lossi Selle projekteerinud enamasti Jules Hardouin-Mansart Invaliidide kodu (ja kirik) Kirik tuletab meelde panteoni Sinna on paigutatud ka Napoleoni maised jäänused Invaliidide kodus oli võimalik majutada kuni 4000 sõjas olnut Nicolas Poussin Loomingus on näha omapärast teemat - ideaalmaastikku
ülevõtmisega, vaid püüti luua oma stiili. Suured teened selle väljakujunemisel on Madalmaade nimekaimal renessansiaja arhitektil Cornelis Florisel (1516-1570), kelle loomingus süvenes dekoratiivsete kaunistuselementide süsteemne kasutamine. Meelismotiivideks kujunesid grotesk, põimornamendid, maskaroonid, kõige rohkem aga kasutati kartusi motiivi. Neid motiive on C. Floris edukalt kasutanud Antverpeni raekoja (1561-65) juures. Hoone keskmist risaliiti lõpetavas astmikviilus näeme küll veel sidet gooti traditsioonidega, alumise korruse kaaristus, seinapindade tugevas rustikas ja ülemise korruse pilastritega liigenduses nähtub aga selge pööre renessansi poole. Madalmaade põhjapoolsetel aladel kasutati antiigist pärinevaid vorme üsna vabas tõlgenduses. Ehitusmaterjaliks oli põhiliselt tellis, seda täiendati raidkiviridadega. Tuntuimaks ehitusmeistriks oli Lieven de Key (1560-1627), kelle ehitatud on Haarlemi tapamaja (1602-
annaabi.ee 
