· Siia kuulub 6 seltsi: 1) Rhodospirillales 2) Rickettsiales 3) Rhodobacterales 4) Sphingomonadales 5) Caulobacterales 6) Rhizobiales · Alfaproteobakterite hulgas on rohkesti neid baktereid, kes elavad koos eukarüootsete rakkudega Rhizobium on liblikõieliste taimede juuremügarate sümbiont, Azospirillum on taimede risosfääri bakter. Agrobacterium põhjustab taimedel mitmesuguseid kasvajaid, riketsiad on loomade rakusisesed parasiidid. Kõik need eukarüootidega mingis seoses olevad liigid klasterduvad selles alamhõimkonnas kokku ja on ilmselt ühise evolutsioonilise päritoluga. Nende eellasel võis seega olla mingeid omadusi, mis soodustasid nende kooselu eukarüootsete rakkudega. · Arvatakse, et alfaproteobakter võiks olla ka eukarüootse raku mitokondri eellane. · Alfa-proteobakterite rühma kuulub näiteks ka perekond Paracoccus, kelle
(erüteem) nahal, mis võib laieneda ja keskelt kahvatuda, aga tavaliselt pole valus ja ei sügele. Löövet ei alati ei teki. Erüteemi biopsiast on tavaliselt võimalik spiroheete isoleerida. Mõne nädala või kuu pärast võivad ilmneda uued haigusnähud: meningiit, müokardiit, artriit, eriti suurte liigeste, nagu põlveliigeste põletik, (reumatoidartriit). Ilmneb ka väsimus, peavalud, võib ilmneda ka närvihalvatusi. Order (Selts) Ricketsiales (riketsiad) Riketsiad on Gram- negatiivsed obligaatsed intratsellulaarsed parasiitsed bakterid, mis kanduvad inimesele üle puukide ja teiste putukate vahendusel. Nad paljunevad ainult elusrakus. 16SrRNA järjestustelt kuuluvad alfa-proteobakterite hulka. Sellest rühmast on riketsiad kõige lähedasemad perekonnaga *Agrobacterium, kes tekitab taimedel kasvajaid. Nende 16SrRNA järjestused on ca 95% sarnased. Seega arvatakse, et riketsiad võivad olla evolutsioneerunud taimepatogeenidest.
olulised on : - mikroorganismide omavahelised suhted - mikroorganismide ja teiste organismide suhted - mikroorganismide toime väliskeskkonnale 2.) Prokariootsed ja eukariootsed mikroorganisimid prokariootsed- ehk eeltuumsed (rakutuuma pole) a) prioomid (nende kaudu nakkuste otsene levik) b) viirused (saavad paljuneda ainult peremees rakus, säilida suudavad ka väliskeskkonnas) dna viirused ja rna viirused c) bakterid - klamuudiad, riketsiad, mikroplasmad, spirokeedid (paljunevad iseseisvalt) päristuumsed ehk eukariootsed (rakutuum olemas) seened, algloomad 3.) Bakterite kasvufaasid (joonis) Bakterite paljunemiskiirus sõltub mikroobi liigist, kultuuri vanusest, toitekeskkonnast, temperatuurist jne. Bakterite kasvufaasid on: I) lag-faas (lähtefaas) aeg bakteri külvimomendist kasvu alguseni II) Log faas - bakterite arv kasvab III) Statsionaarne faas- tasakaal IV) kasvu lakkamise faas 4.) Bakterite hingamise tüübid
Mõõdukad (tempereeritud) – säilivad bakteri genoomis „vaikivana“ ja aktveeruvad hiljem. 5. Kuidas jaotatakse prokarüootseid mikroorganisme meditsiinilises mikrobioloogias: 1) põhivormide (morfoloogia) järgi: kera-, pulga- või kruvikujulised 2) rakukesta ehituse alusel: gram- positivseteks või g – negatiivseteks (kruvikujulistele seda ei rakendata, kuna värvuvad halvasti) 3) asetuse alusel eukarüootse raku suhtes: Ektratsellulaarsed või intratsellulaarsed (riketsiad, klamüüdiad on raku sees) 4) hingamistüübi alusel: Aeroobid ja anaeroobid 5) rakuseina olemasolu (enamus) või puudumise (mükoplasmad) järgi. 6. Infektsioon e. nakkus. Tõelised patogeenid. Tinglikud e. oportunistlikud patogeenid. Infektsiooniks nim. mikroorganismide ja nende elutegevuse produktde poolt põhjustatud haiguseid. Infektsioonhaigust iseloomustab kliiniline sümptomatoloogia: näiteks halb
geene) Oblikatoorsed ained: 1)nuklehape DNA või RNA (pärilikkusaine). 2)Valk moodustab apsiidi (kaitseks - kaitsevalgud ja peremeesraku ära tundmiseks - retseptorvalgud). Suurus: alla valgusmikroskoobi nähtavuse piiri. Kuju: 1)Isodiameetriline (hulktahukas). 2)Pulkjas lühem, niitjas pikem. 3)Liitehitused (faagid) bakteris viljelevad viirused. Rühmad: 1) DNA. 2) RNA sünteesivad RNA põhjal DNA ja hakkavad seal paljunema. 3) (DNA+RNA Riketsiad bakterid) pole viirus, parasiitne, rakusisesed bakterparasiidid. Päritolu: 1) Eeleluline, ürgpuljongi esimeste elustruktuuride järglased. 2)Hulkuma läinud geenirühm viirused kasutavad enda arendamiseks peremeesraku geene. 3) Redutseerunud bakter. Viiruse leviku eeldus: Parasiit saab eksisteerida vaid piisavalt tihedas peremehe populatsioonis. 1)peremehed pidevalt väga tihedalt koos (bakterid, üherakulised organismid).
Neuroloogilised ja kardiaalsed nähud. § Kolmanda staadiumi saabumisele viitab artriidi teke, samuti kaebused südame poolt. § Olulisemad diagnoosimismeetodid on seroloo-gilised, kus vereseerumis demonstreeritakse ELISA abil IgG ja IgM tüüpi antikehade ole-masolu. § Tänapäeval lisandunud molekulaarsed diagnostikameetodid PCR. § Ravi. Tetratsükliin, doksütsükliin, penitsilliin, erütromütsiin. § Profülaktika. Puugiründe vältimine. Klamüüdiad, mükoplasmad, riketsiad Morfoloogia § Klamüüdiad on lähedased gram-negatiivsetele bakteritele, kuid erinevad neist põhiliselt oma ebahariliku rakuseina poolest. Neile on iseloomulik kahe membraani olemasolu: sisemine ja välimine rakumembraan, milles esinevad põhilised proteiinid, puudub aga rakuseina peptidoglükaani kiht. Sellele vaatamata on klamüüdiatel rigiidne rakusein. § Klamüüdiate elementaarkehake on metaboolselt inaktiivne, ei pooldu kunagi. § Klamüüdiate retikulaarkehake on
vibrioonideks ühe keeruga, komasarnased, nt kooleratekitaja; spirillideks mitme keeruga ümber kesktelje; spiroheedid paljude keerdudega keeritsbakterid, nt tüüfuse tekitaja. niitjad vormid. Suuruse järgi jaotatakse bakterid : väikesed (kuni 1,5 µm), keskmised (1,5 -- 3 µm), suured (4,0 -- 10 µm). Baktereid jaotatakse järgnevatesse alarühmadesse: aktinomütseedid, riketsiad, mükoplasmad. Aktinomütseedid - (kreeka keelest, kus actis tähendab kiirt ja myces seent) ehk kiirikseened. Nad meenutavad seente välisehitust ja on üheraksed organismid. Rakul on prokarüootse raku ehitus. Seetõttu ei saa neid seenteks pidada. Aktinomütseedid paljunevad hüüfi otstest eralduvate rakkudega või hüüfi jagunemisega. nt Actinomyces globisporus -- toodab streptomütsiini. Riketsiad - on lihtsa ehitusega G--bakterid
6. Alles väljakujunenud tuumamembraaniga eukarüootidega liitus mitokondri eellane proteobakter. VIIRUSED Viirused (Pole elus organismid, on elus aine). Obligatoorsed elemendid (Nuklehape DNA, RNA, valk moodustab kapsiidi). Suurus (alla valgusmikroskoobi nähtavuse piiri, 10-300nm, kuni 20 kordne erinevus suuruste osas). Kuju (isodiameetriline e. hulktahukas, pulkjas e. niitjas, liitehitusega e. faagid). Rühmad (RNA, DNA, DNA+RNA=riketsiad, balterid). Päritolu ei saa tõestada (eeleluline, esimeste elustruktuuride järglased, hulkuma läinud geenirühm, redutseerunud bakter). Evolutsioneeruvad iseseisvalt. Mutatsioonid (võtavad kaasa peremehe geene, teiste viiruste geene). Levik (loomadel, taimedel, bakteritel, seentel, eeldusel, et peremehe populatsioon on tihe või on hulkrakne, haruldastel liikidel pole viiruseid, füüsikaliste välisjõudude toel nt
IgG antikehad hakkavad tekkima umbes ühe kuu pärast ja püsivad vähemalt aasta, tihti ka aastaid. Püsivat immuunsust Borrelia burgdorferi suhtes nakkusejärgselt ei teki. Neuroborrelioosi korral on antikehad määratavad ka liikvoris. NB! AK-de leid näitab eksponeerimist, mitte aktiivset haigust. Antikehade (eriti IgM) määramisel võivad anda ristreaktsioone teiste haigustekitajate (Treponema, riketsiad, Ehrlichia, CMV, EBV, HSV) vastased antikehad, samuti võib valepositiivseid tulemusi saada autoimmuunhaiguste korral (süsteemne erütematoosne luupus, reumatoidartriit). Positiivne või kahtlane test peab olema kinnitatud IgG ja IgM immunobloti abil. Alati ei välista valepositiivsust ka immunoblot-meetod. MOLEKULAARNE ANALÜÜS. Mitmed PCR ja hübridisatsioonimeetodite variandid, mis määravad uuritavas materjalis B.burgdorferi DNA-d. Leptospiroos HAIGUSETEKITAJA Leptospira interrogans.
annaabi.ee 
