orduks. Ordu juhiks oli ordumeister. Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Preestervennad pidasid vaimulikke talitlusi. Teenijate vendade hulgas oli kannupoisse, relvaseppi, kokkasi ning teisi ametimehi. Kolme maleva manööver- (3-e maleva nimi, aeg, kirjeldus)- Kevadel 1215.a. liikus kolm eesti malevat lõuna poole: - saarlased pidid Riia ümber piirama ja Väina sadama kinni panema; - ridalased Turaida liivlastele kallale tungima; - sakalased ühes ugalastega pidud kallale tungima lätlastele. Sõjakäik oli küll väga hästi mõeldud, kuid vaenlast hävitada siiski ei jõutud. Saarlased pidid Riia alt, kus nad kividega täidetud laevu, paate ja kaste jõesuudme sulgemiseks põhja lasid, kiiresti lahkuma, sest uued ristisõdijate salgad jõudsid kohale ja sundisid nad põgenema.
võtta ristiusu .Kuid juba enne rahuaja lõppu tungisid sakslased eestlaste maale, Sakalasse ja piirasid Lembitu Lehola kantsi ümber. Lembitu ühes teistega lubas end risstida lasta. Selle järel tungisid sakslased ühes oma abiliste lätlastega kantsi, võtsid kõik kaitsejade vara ja rikkuse ning jagasid saagi omavahel ära. Kevadel 1215.a. liikus kolm eesti malevat lõuna poole: - saarlased pidid Riia ümber piirama ja Väina sadama kinni panema; - ridalased Turaida liivlastele kallale tungima; - sakalased ühes ugalastega pidud kallale tungima lätlastele. Saarlased pidid Riia alt, kus nad kividega täidetud laevu, paate ja kaste jõesuudme sulgemiseks põhja lasid, kiiresti lahkuma, sest uued ristisõdijate salgad jõudsid kohale ja sundisid nad põgenema. Ridalased, kes liivlastega sõdisid ja nende maad laastasid, pöördusid saarlaste põgenemist kuuldes tagasi omale maale. Madisepäeva lahing Pikapeale laastati maa, kurnati rahvas
Nad taganesid, jättes lahinguväljale ligi 1000 surnukeha. Vaenlaste kätte langes umbes 2000 hobust, palju sõjariistu ja muud saaki. Kõik röövitud vara jagati võitjate vahel ühetasaselt. Paar päeva peale seda palusid eestlased rahu. Nii lõppes Madisepäeva lahing eestlastele suure kaotusega. Kolme Maleva Manööver: Kevadel 1215.a. liikus kolm eesti malevat lõuna poole: - saarlased pidid Riia ümber piirama ja Väina sadama kinni panema; - ridalased Turaida liivlastele kallale tungima; - sakalased ühes ugalastega pidud kallale tungima lätlastele.
Aga enne vaherahu lõppemist oli sakslased teinud rüüsteretke Ridalasse ning põhjenduseks olevat toonud sellise, et vaherahu oli kuulutatud ju ainult Sakala ning Ugandi maakondadega. Peale vaherahu lõppu tungisid sakslased juba Sakalasse. Seekord Lembitu linnuse Leole alla. Kogu Eestimaa hakkas märatsema. Madisepäeva lahingu eel II Saarlased olid võtnud eesmärgiks Väina jõe suue sulgeda, Riia linna piirata ning samal ajal ridalased liivlasi ründama ja sakalased ja ugalased latgaleid. Edu jäi kõigil poolikuks. Saarlased isegi käisid Polotski vürsti Vladimiri jutul, kellelt nad abi küsisid. Tekkis sõjaline liit Eesti ja Venemaa vahel. Madisepäeva lahing Eestlased hakkasid oma vägesid koondama ning sakslased hakkasid kiirustama, et anda viimane otsustav löök. Ületanud Sakala piiri, liikus ristisõdijate vägi umbes Viljandi linnuse lähedale. 21.09. 1217 toimus Madisepäeva lahing.
vastuhakkamiseks. 1212-Puhkes katk ja sõlmiti kolmeks aastaks vaherahu.Eestlastel oli aega endid koguda ja ette valmistada. 1215- Algas taas võitlus. Sakslased ja nende liitlased latgalid tegid ridamisi laastavaid rüüsteretki Ugandisse, ent jõudsid nüüd uba ka Läänemaale ja Kesk-Eestisse.Eestlased ei suutnud vastu panna ja Ugandi ning Sakala pidid ristimise vastu võtma. 1217-*Ugalased koos saklastega korraldasid ühise sõjakäigu Venemaale.*Madisepäeva lahing- ühel pool ridalased,harjulased,virulased,rävalased,järvelased ning teisel pool sakslased,liivlased,latgalid. Lahing lõppes eestlaste allajäämisega. Langes eestlaste vanem Lembitu ja liivlaste vanem Kaupo. See oli eestlaste muistse vabadusvõitluse üks suurimaid kaotusi. 1219-Ristisõtte sekkus Taani kuningas Valdemar II, kes maabus laevastikuga Rävalas, kelle eesmärk oli Eesti endale allutada ja rahvas ristiusku pöörata. See sõjaretk oli varasematest
sõjakäigu Soontaganasse, läänlased vastasid kohe retkega Metsepolesse (liivi - Mõtsa Pūol, Edela-Eestis) liivlaste vastu. Kevadtalvel piirasid sissetungijad kuus päeva Viljandi linnust. Vallutada seda ei suudetud, kuid lõpuks olid sunnitud sakalased laskma linnusesse preestrid ja andma pantvange. Eestlased vastasid mitmete edukate rüüsteretkedega latgalite ja liivlaste vastu. Suvel võtsid saarlased ridalased ja revalased (kuni 4000 meest) ette suure sõjakäigu Turaidasse. Sealseid liivlasi üritati sundida kaasa tulema Riiat ründama, kuid abivägede saabumisel Riiast jäid eestlased kahe vaenlase vahele ning pikalt kestnud lahing lõppes verise lüüasaamisega. Selles lahingus said hukka Saaremaa ja Läänemaa tähtsamad kuningad ehk nagu ütleb Henriku kroonika: „langes Eestimaa pea”. Latgalite ning sakslaste sõjaretked ulatusid nüüd juba läbi Sakala ja Ugandi
ootamatult, et ei jõutud linnusesse varjulegi minna. Kohe pärast rahu lõppu rünnati ka Sakalat ja sealset Lembitu linnust Leolat. Linnus vallutati osalise põlemasüütamise järel. Sealsed vanemad, ka Lembitu, ristiti ja viidi vangidena kaasa; hiljem vahetati nad poegade vastu. Pärast neid sündmusi otsustasid eestlased Liivimaale sõjaretke korraldada. Valmis vastupealetungi kava, mille järgi pidid saarlased Väina jõe suudme sulgema ja piirama sisse Riia linna, ridalased liivasi ründama Toreidas, sakalased ja ugalased rüüstama latgalite ala, nii et kahel naabril poleks võimalik sakslastele Riias appi minna. 1215. aastal viidi plaan täide. Saarlased lasid kerged kive täis paadid Väina suudmes põhja ning võtsid enda alla jõekalda ja linnaeelse lagendiku. Neilt aladelt lõid aga orduvennad vastased tagasi. Riia jäi samuti vallutamata, kuna merelt tuli sakslastele abiväge ja saaralased pidid taanduma. Ordu puhastas jõesuudme ja avas selle taas
liivlaste-latgalite ja eestlaste vahel. 1212 kevadel jõudsid omavahel ka kokkuleppele eestlased ja sakslased. Toreida vaherahu kehtivusajaks pidi olema 3 a. 24. Toreida vaherahu Aastal 1211 toimunud suurele Viljandi linnuse piiramisele vastasid eestlased omapoolse rünnakuga. 1212. aastal toimus eesti hõimude ühine suuroperatsioon - Toreida piiramine. Väga verine lahing, kus osales eestlasi kõigist maakondadest. Nagu ütleb kroonik Henrik: "Vahepeal kutsuvad saarlased ja revalased ja ridalased kokku suure ja tugeva sõjaväe kõigist ümberkaudsetest Mereäärsetest provintsidest, ja nendega olid kaasas kõik vanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kogu Eestimaalt, kel oli palju tuhandeid ratsamehi ja veel enam tuhandeid laevadega tulijaid." Kirjelduste järgi võib oletada, et tegemist oli suurejoonelise lahinguga, milles nähtavasti ei saavutanud edu kumbki pool. Kuna see suur lahing ja sellele eelnenud kümned rüüsteretked ning sõja käigus levima
Saarlased tabasid rüüsteretkel tsistertslasest preestri Friedrichi, kes oli teel Riiga. Preestrit peksti läbi ja saarlased hõikasid "Laula! Laula! Pappi!" torkasid preestrile ja ta õpilasele teravad puutükid küünte alla, kõrvetasid neid ja lõpuks tapsid kirvehoopidega. Eesti maakonnad leppisid kokku ühise sõjakava, mille kohaselt: 1) Saarlased pidid tungima Riia alla ja sulgema Väina jõesuu. - Nurjus, sest ootamatult saabusid ristisõdijate laevad. 2) Ridalased suunduma Turaida liivlaste vastu. 3) Sakala ja Ugandi mehed rüüstama lätlaste maad. Kättemaksuks rüüstati Ugandit. Latgalite sõjakäigud toimusid Tartus, Vaigas ja Sakalas. Tulemuseks oli ristimise vastuvõtmine Ugandis ja Sakalas. Piirati Soontagana linnust, mis lõppes ristimise ja pantvangidega kinnitatud rahu sõlmimisega. 1216. aastal Saarlased otsisid liitu Polotski vürstiga Vlaimiriga, kes ootamatult suri
annaabi.ee 
