Richard Bona kontserti retsensioon (1)

Kontsert toimus laupäeval 30. Aprillil kell 19.00 Nokia Kontserdimajas. Esines Kameruni päritolu U.S.A Bassimees Richard Bona oma kvintetiga, kes on tänase jazzmuusika üks parimaid bassiste, ta tuttav väga paljude erinevates stiilides muusikapaladega.
Richard Bona sündis 1967. aastal väikeses Kameruni külas Mintas. Väiksena mängis ta küll kitarri , kuid tema suurim mõjutaja oli Jaco Pastorious kelle plaati ta teismelisena kuulas ning sellest saati on olnud Jaco tema suurim mõjutaja ja iidol . 22 aastasena läks Richard Bona Euroopasse seiklema ning 1995. aastal siirdus ta jazzipealinna New Yorki . 2002 aastal käis ta esmakordselt eestis ning nüüd 9 aastat hiljem tuli ta jälle jazzkaare raames eestisse esinema . Tema Kvinteti kuulusid Richard Bona- bassist ja vokalist, Tatum Greenblatt-trompetist, Etienne Satdwjik- klahvpillid , Adam Stoler-Kitarrist ning Ernesto Simpson -trummidel. Ta on musitseerinud koos Didier Lockwoodiga, Manu Dibangoga,Salif Keitaga,Michael Breckeriga,Randy Breckeriga,Pat Methenyga,Mike Sterniga, Joe Zawinuliga,Chick Coreaga,George Bensoni ja laulja Harry Belafontega. Temast on räägitud kui maailma parimast jazzbassistist.1 Bona on väga multikultuurne ja tutvust teinud paljude žanritega.
Lavakujundusele väga palju rõhku ei pandud, kuna tegemist oli kontserdiga mitte muusikaetendusega,seega inimesed tulid rohkem kuulama , kui vaatama. Osad rekvisiidid seal olid, kuid nendele suuremat tähelepanu ei pööranud. Samuti ei pannud keegi rõhku kostüümidele, seljas olid kõikidel igapäeva rõivad. Kava ülesehitusel midagi sellist ei märganud, mis oleks erinenud tavalisest kontserdikavast. Lühike enesetutvustus ja sümboolne lõpukõne ning korduslaul.
Teostes väga palju klassikalisi jazzi käike ei kajastunud. Ta segas jazzi ja bluesi Aafrika pärimusmuusikat, funki, Swingi, Fusionit, kuuba rütme, salsat , Carribiani,India ja Lähis-Ida muusikat ja veidike oli isegi kuulda New Age't.Kõige rohkem oli kuulda douala keelselt lõõritamist, mis tekitas tunde, et ma asun hoopis teisel mandril ja kohe kindlasti mitte Eestimaal. Muusika oli äärmiselt mitmekülgne ja laia haardega, kuid lootsin siiski kuulda klassikalist tänapäeva jazzi.
2
Esinejad olid väga professionaalsed ja valdasid oma instrumente suurepäraselt. Minu jaoks kõige meeldejäävamaks osutus trompet , mitte basskitarr mis oli tegelikult mõeldud kontserdi põhiliseks pilliks.Trompetist muutis enda kõrgete trompeti käikudega iga loo fungilikumaks. Teistest veidi vähem tehniliseks osutus trummar , kes lõi üksluiselt igale palale kaasa peaaegu ühte ja sama rütmi. Samas meeldis, kui trummar kasutas harjasid ja soolotrummilöök jäi õrnalt ning pikemalt kõlama. Sellises muusikavormis jääb tahaplaanile ka soolokitarrist, mis on üldiselt suhteliselt harv juhus. Richard Bona hääl oli väga kaunis ning puhas nii madalatel kui ka kõrgematel nootidel.
Minu isiklikuks lemmikuks palaks osutus Jaco Pastoriouse „Teen Town“, seal oli näha Richard Bona väga head tehnilist külge ja väga osavat näputööd. Ta näpud liikusid väga kiiresti kuue keelelise, laia kaelaga basskitarril, mis on nimelt vägagi oskuslik tegevus. See erines teistest aafrikapärase kõlaga lugudest ja oli kuulda väga head jazzbasskitarri. Samuti jäi meelde üks hästi fungilik lugu,ilmselt seetõttu, et see oli hea, kaasahaarav ja samuti ei olnud see võõras lõõritavas keeles, vaid inglise keeles.Kolmas meeldejäävaim pala oli kiire slapbass tehnikaga (terava pöidlalöögiga keelte pihta löömine) improvisatsioonipala, kus muusikud lihtsalt mängisid seda, mis neile esimesena pähe kargas . See oli teistest märksa hoogsam pala.
Bona oskas väga hästi publikuga suhelda,see oli üks osa showst ilma milleta oleks jäänud kontsert pisut tuimaks.Nimelt ta rääkis eesti keeles, tegi mõningaid nalju , naeratas rõõmsalt koguaeg ning isegi vihjas avameelselt enda kanepi suitsetamise harjumusele. Ta isegi suutis publiku üht viisijuppi laulma panna ning seda lausa nii teha, et naised ja mehed laulavad eraldi . See ei kestnud korraks vaid päris mitu minutit. Mehed nii tugevat häält ei suutnud teha ning niimoodi kõlaski keskeas naiste lauluhääl valjult üle Nokia Kontserdimaja.
Kontserdi ülesehitus oli suurepärane ja võin eeldada ,et publiku seas ei olnud ühtegi inimest kes ei oleks kontserdisse süvenenud. Üldjoontes jäin rahule, ja soovitaksin jazz kaare korraldajatel Richard Bona nii pea kui võimalik uuesti eestisse kutsuda. Richard Bonale soovitaksin rohkem Jaco Pastoriousest inspiratsiooni võtta.Kuigi kuulan ise rock muusikat ja oleksin tahtnud kuulata midagi veidike võimsamat oli see sellegipoolest väga hea vaheldus ning tegemist on muusikaga mis meeldib pea igaühele. Samuti teades,et Bona suurimaks iidoliks on Jaco Pastorius oleksin lootnud rohkem tema loomingut ning temast inspireeritud palasid või käike.
3
1Jazz Kaare kava 8.mai 2011