Ahrens 1845.aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, kuid vastuolude tõttu seltsi esimehe F.R.Faehlamnn'iga loobus ta kahe aasta pärast sellest tiitlist. Alates 1842.aastast oli Ahrens Eestimaa kirjanduse Seltsi korraline liige ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843.aastal eesti keele grammatika (,,Grammatik der Estnischen Sprache Revalschen Dialektes" ,,Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"). Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajendiks oli püüd kirkikukeelt rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on ,,soome keele tütar". Ahrens lähtus sellest, et õige eesti keel on see, mida
4.Õpilased 1981, Gymnasium Revaliense 1631-1981, Rootsi Gustav Adolfi Gümnaasium, Ajalugu, URL= http://www.gag.ee/index.php?categoryid=2 Kennik, A. & Laul, E. & Liim, A. & Naber, J. & Sirk, V. 1981. Tallinna 1.Keskkool 1631- 1981, NSV Liidu vanima keskkooli minevik ja tänapäev, Tallinn: Valgus Laul, E. & Tamm, J. & Liim. A & Parkala, M. & Sirk, V. & Tamm, J. & Venderström, H. Gustav Adolfi Gümnaasium 375, Greif Verag von Franz Kluge, 1881, Gotthard von Hansen. Geschichtsblätter Des Revalschen Gouvernements-Gymnasiumis zu dessen 350 jährigem Jubiläum am 6. Juni 1881, Reval
R. Kreutzwaldi rahvuseepos „Kalevipoeg” Õpetatud Eesti seltsi toimetistes. Murranguks vana ja tänapäevase kirjakeele vahel „Noor-Eesti” rühmituse 1905. a koguteos, milles ilmub ka Johannes Aaviku programmiline artikkel „Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest”. Ühise põhjaeestilise kirjakeele levik. Grammatikad ja keelekäsitlused: 1843 (I trükk), 1853 (II trükk koos lauseõpetusega) – Eduard Ahrensi keeleõpetus „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes”, mis põhjendab uue, soomepärase kirjaviisi eeliseid. 1867 Carl Robert Jakobsoni „Uus Aabitsaraamat”; 1867–1876 „Kooli Lugemise raamat” I-III – populaarsed õpikud, mis kindlustasid uue kirjaviisi levikut. 1875 Ferdinand Johann Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache” – teaduslikult eesti keelt kirjeldav grammatika. 1879 Mihkel Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis” – esimene süstemaatiline vältekäsitlus.
keele ehitusest. Lai levik, kasutati ka ülikoolis (1803 loodi TÜ eesti keele lektori koht). 19. saj. keeleuurimine, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keelesugulus, soome grammatikate eeskuju. Ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntni der ehstnischen Sprache" (1813-1832, J.H. Rosenplänter) soome keele eeskujul käändevormide tähendusfunktsioone. Deskriptiivsed grammatikad (Ahrens, Wiedemann). 1853 E. AHRENS "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Zweiter Theil: Satzlehre" süstemaatilise süntaksikäsitluse alusepanija. Lauseliikmed, totaalsus partsiaalsus aluse, sihitise ja öeldistäite juures, käände- ja pöördevormide kasutamine, ühildumine, lausetüübid. 1875 F.J. WIEDEMANN "Grammatik der Ehstnischen Sprache" esimene teaduslik grammatika. Süntaksiküsimused põhjalikumalt kui Ahrensil, totaalsuse partsiaalsuse kohta üsna täpsed reeglid. Põgus ülevaade liitlausest. 1924 L
tähendusseletusi, lausenäiteid. Helle grammatika seisukohad tulid üldkasutusele, sest ta oli 18.saj I poole viljakaim ja autoriteetseim kirikukirjanduse tõlkija. Suurim ja tunnustatuim töö sel alal on piiblitõlge, millega tegeles intensiivselt 17281736. 1. 18. saj II poole põhjaeesti kirjakeel 18. saj II poole kirjakeele traditsioon rajaneb piiblitõlkele. Hupel keelealane (põhjaeestikeelne) peateos 1780 "Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen, nebst einem vollständigen Wörterbuch", mis oli olulisim õppevahend muulastele eesti k õpetamisel sellest lähtusid TÜ esimesed eesti k lektorid. Väärtuslikem osa on sõnastik, mis esitab tol ajal kasutusel olnud leksika ülevaate. Sõnaraamat jäi kauaks suurimaks eesti k sõnavarakoguks. Grammatika eessõnas kurdab Hupel, et kunsti ja
algust on sündsusetu ja igal juhul keelatud; selle vastu eksimisel on trahv 25 kopikat." (Gesetze... 1810: 6). Väljaande autor või koostaja pole teada, seetõttu tuuakse ära pikast pealkirjast ainult algus, järgneb kolm punkti. Kuna väljaande pealkiri on võõrkeelne, siis on see kirjutatud kursiivis. Et tegemist on ajalooallikaga, on viitekirje allikate nimekirjas: Gesetze der Ordnung für das Orchester-Personale des Revalschen Theaters 1810. Reval: J. G. Minuth. Kuna aastaarv on mainitud väljaande pealkirjas ja midagi muud ilmumisaasta kohta pole teada, on ka aastaarv 1810 kursiivis kui raamatu pealkirja osa. Kui on tegemist väljaandega, mis kuulub kirjanduse nimestikku, aga autor puudub, siis tuleb samuti esikohale väljaande pealkiri, mis tähestiku alusel nimekirja lülitatakse. Näide 13. CD kui allikas (näit interpretatsiooni analüüs)
usuga. (Erelt jt. 2007: 30) XVII sajandil koostati esimene eesti keele käsiraamat ning alates sellest ajast võib arvestada, et hakati normima eesti kirjakeelt. Käsiraamat kirjeldas põhjaeesti kirjakeelt ning selle autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl. Kuigi eesti keele käsiraamatuid koostati nii sellel kui ka järgneval (XVIII) sajandil mitmeid, siis on oluline välja tuua August Wilhelm Hupeli käsiraamat „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen; nebst einem vollständingen Wörterbuch“ (eesti keeleõpetus mõlema peamurde tarvis), sest see võttis kokku kõik seniajani saavutatud eesti keele alase töö tulemused. (Erelt jt. 2007: 31) Järgmiseks oluliseks perioodiks võib lugeda Eesti keele valgustusideede jõudmist Eestisse XIX sajandi esimesel poolel. Sel ajal hakkas eesti keele ja kultuuri vastu suuremat huvi tundma eesti päritolu haritlaskond ning hakkas ilmuma esimene eesti
Ajaloolis-võrdleva keeleteaduse teke, soomeugrilisus. Keeleteadus hakkas huvituma sellistest teemadest nagu inimkeele päritolu, keele ja mõtlemise, keele ja kultuuri, keele ja ajaloo vahekord, keelesugulus, ühine ja erinev igas keeles. Rosenplänter rõhutas eesti keele tähtsust: seda peaks õpetama ka gümnaasiumis, mitte ainult rahvakoolis. 4. Eduard Ahrens. 1843 ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" : esimene, kus oli ulatulikult kasutatud rahvasuust kogutud ehtsat keeleainest. Kõige laiemalt on tuntud ettepanek minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Esimese osa lõpus etümoloogiline sõnastik esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara 1848 ,,Zur Ehstnischen Declinationslehre": käänamisõpetus 5. Ferdinand Johann Wiedemann. Viimane, aga teenekaim sakslasest eesti keele uurija.
annaabi.ee 
