Toomkirik on kirik Tallinnas.Ta on Eesti Evangeelse Luterliku kiriku peakirik Eestis ja Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse asukohaks. · Toomkirikut mainiti esmakordsel 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel, valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogkonna) peakiriku. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid. · Toomkirik paikneb Toompea (endise Suure Linnuse) keskosas paikneval väljakul. Kirik on rajatud puukirikuna praegusele kohale arvatavasti juba 1219. aastal, mil taanlased Tallinna vallutasid. · Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge
Kohaliku sõjaväelise mõjuvõimu kärpimiseks saatis Shi Haungdi riigi eri piirkondadesse keiserlikke asevalitsejaid. Ühtlustati kaalu- ja mõõdusüsteem ning kirjaviis. Välisohu vähendamiseks alustati Hiina müüri rajamist. Lisaks sellele oli Shi Huangdil hiiglaslik armee. 3. Iseloomustage keisririigiaegse Hiina valitsemiskorraldust. Milline oli keskvõimu ja provintside suhe? Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud, kes resideerisid müüridega kindlustatud maakonnalinnades. Nende peamine ülesanne oli kohtumõistmine ja õiguskorra tagamine. Kohalikku linna- ja külaelu ning inimeste majandustegevust riik otseselt ei kontrollinud. Igal külal oli kohalikest meestest koosnev omavalitsus, mis püüdis kohalike asjadega ilma riigi sekkumiseta hakkama saada. Piirkonnakohtuniku poole pöörduti vaid erandjuhtudel. 4. Milline oli Siiditee tähtsus Euraasia eri piirkondade kultuuri levikus ning
Vasallide kokkukogumine nõudis palju aega ja nad polnud ustavad. Paljud vasallid tahtsid sõjaväekohustuse asendada rahalise maksuga. Euroopas oli küllalt vaeseid rüütleid, kes olid valmis palgasõduritena teenistusse astuma. Feodaalsuhted kaotasid senise tähtsuse. *Kuninga võim tugevnes mitmel maal ja kohalik vaimulikkond hakkas üha enam tunnistama valitseja autoriteeti ka kirikuasjades. Paavstid resideerisid pikalt Roomast eemal Lõuna-Prantsusmaal Avignonis, paavstide elulaad muutus enneolematult luksuslikuks. 2. Jan Hus oli tsehhi vaimulik, õpetlane ja Praha ülikooli professor, kes kritiseeris kirikut. Oli vastu paavsti ilmalikule võimule ja arvas, et kiriku maavaldused peaksid kuuluma ilmalikule valitsejale ja kogu võimutäius kuningale kui Jumala teenrile. Jumalateenistus peaks olema emakeeles.
Lisaks suurele ja kuulekale ametnikkonnale tugines keisri võim ka hiiglaslikule armeele, mida kasutati ka Hiina müüri ehitamiseks. 3. Valitsemine oli rohkearvuliste õpetatud ametnikkonna hoole all. Ametnikelt nõuti põhjalikku haridust. Keiserliku keskvalitsuse tuumiku moodustas kõige ülemistest ja usaldusväärsematest ametnikest koosnev seadusandlik kogu. Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud, kes resideerisid müüridega kindlustatud maakonnalinnades. 4. Siiditee oli Ida-Läänesuunaline ajalooline paljude tuhandete kilomeetrite pikkune kaubateede võrk Hiinast Euroopasse. Mööda Siiditeed levisid satiinid, orjad ja teised kangad, muskus ja teised lõhnaained, vürtsid, ravimid, juveelid, klaas ja isegi rabarber. Siiditee ulatus Luoyangist kuni Roomani. See mängis väga olulist rolli kultuuri levikus ning kaubavahetuses. Siiditee võimaldas ka ühendust luua ka Lõuna-
Veel torkasid silma mitmeosalised laes olevad lühtrid ning stiilne orel. Tallinna Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik Toomkirikut mainiti esmakordsel 1219. aastal. Arvatavasti rajati see alguses puukirikuna. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel, valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogkonna) peakiriku. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud. Kirikusse sisenedes jäi minu pilk peatuma koheselt suurtel ja võimsatel vappidel, mida oli hulgaliselt kiriku kõikidel seintel. Samuti oli ka mitmeid epitaafe kiriku piilaritel ja seintel. Toomkiriku silmapaistvamad hauamonumendid esindavad erinevate ajastute raidkivikunsti stiilisuundi. Kooriruumi lõunaküljel on kaunis renessansteos Rootsi väepealik Pontus De La Gardié ja tema abikaasa
ametnikest koosnev seadusandlik kogu. Aja jooksul kasvas ka keiserlike eunuhhide (kohimeeste) mõju, kelle ülesanne oli kanda hoolt keisrinnade ja keisri arvukate liignaiste eest. Riigielu valdkondade korraldamisega, st ametnike väljavalimise, maksude ja rahaasjade, rituaalide, sõjaväe, kohtumõistmise ja riiklike tööde korraldamisega, tegeles kuus spetsiaalset nõukogu. Eri piirkondi valitsesid pealinnast määratud piirkonnakohtunikud, kes resideerisid müüridega kindlustatud maakonnalinnades. Nende peamine ülesanne oli kohtumõistmine ja õiguskorra tagamine. Elanikkond jagunes kaupmeesteks, käsitöölisteks, talupoegadeks, juhutöölisteks jmt. Igal külal oli omavalitsus, mis püüdis ilma riigi sekkumiseta kohalike asjadega hakkama saada. Hiina perekond oli patriarhaalne ning lähtus põhimõtetest, et nooremad peavad kuuletuma vanematele ja naised meestele. See kajastus ka seadustes. Üldiselt kehtis
7. - 9. saj vallutasid araablased Süüria, Palestiina, Aafrika põhjaosa, Hispaania, Vahemere saared, piirasid Konstantinoopolit, mille vastu tegid 9 -10. sajandil sõjakäike Skandinaavia sõdalased ja kaupmehed (varjaagid) koos Kiievi-Vene slaavlastega. 1071 said türklased Mantzikerti lahingus Bütsantsi üle võidu. Bütsantsile kuulus kogu maa ning seda käsutas keiser, kes läänistas maid feodaalidele teatud riigifunktsioonide täitmise eest. Feodaalaristokraadid resideerisid linnades, elatudes kinnisvara rentimisest, teenistusest riigi tsiviilasutustes ja sõjaväes. Vabade kogukondlaste suhteliselt suur osa elanikkonnas kindlustas riigimaksude laekumise, olles keskvõimule oluline sotsiaalne tugi. Formaalselt kuulusid kogukonnamaad riigile. 10. sajandil püüdsid Bütsantsi Makedoonia dünastia keisrid maade endale haaramist seadustega pidurdada. 13. saj-ni kasutati orjatööjõudu (hinnatud tööjõud). Kuna barbariseerunud sõjaväge oli kulukas ülal pidada,
Vatikani Linn on mitte sünnijärgse valitseja, vaid valitud monarhi poolt juhitud riik, mille eesotsas on Rooma piiskop ehk Rooma paavst. Kõige kõrgemad linna funktsionäärid on kõik katoliku kiriku vaimulikud. Suveräänset Püha Tooli territooriumi ja paavsti residendi asukohta kutsutakse ka apostellikuks paleeks. Paavstid on elanud sellel territooriumil, mis 1929. aastal sai nimeks Vatikani Linn, sellest ajast peale, kui nad naasid pagulusest Avignoni linnast 1377. aastal. Varem resideerisid nad Lateraani palees, mis asus hoopis Rooma teises otsas ning mis oli mittekõlbulik aastast 1377 alates. Kokkulepete allkirjastamine, mis lõid uue riigi, võtsid aset hilisemas hoones, mille järgi nimetatakse ka vastavaid lepinguosasid Lateraani kokkulepeteks ning mille järgi tuntakse seda lepingut ka tänapäeval. Riigipea Paavst on riigipea ja ka valitsuspea Vatikani Linnas. Need funktsioonid on erinevad tema primaarsest kohustusest olla Rooma peapiiskopkonna piiskop.
teises ilmas õnnelik saatus. Kui parajasti kellegagi sõdida polnud, pidasid linnriigid omavahel nn "lillesõdu", et jumalatele ohvreid hankida. Siiski olid alistatud hõimude vastuhakud asteekidele väga sagedased. Vallutatud alad ei lülitatud provintsidena riigi koosseisu, vaid neid ekspluateeriti halastamatult kui kolooniaid. Riik ise piirdus vaid Mehhiko oruga, ülejäänud alad oli 38 territooriumist koosnev koloniaalvaldus, kus resideerisid peale oma pealike ka asteegi kubernerid, maksukogujad ja garnison. Asteekide riigi kokkuvarisemise üks esmaseid põhjuseid oli alistatud rahvaste massiline mäss asteegi vallutajate vastu ja hispaanlaste vastuvõtmine vabastajatena. 3. Haridus ja kultuur. 2Asteegid pidasid endid kultuuriliselt tolteekide ja misteekide pärijateks. Oli kaks riiklikku koolisüsteemi. Kohustuslik haridus noorukitele alates 15. eluaastast.
Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, kuid hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid. Kirikualtari valmistasid Nicodemus Tessin ja Christian Ackermann 1696. aastal; barokkstiilis kiriku kantsli valmistas Christian Ackermann, 1686. aastal; altarimaali "Kristus ristil" 1866. aastal Eduard von Gebhard. Tallinna toomkirik oli Eestimaa Rüütlekonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik. Tallinna toomkirik sai oma praeguse sisustuse põhiliselt Rootsi ajal. 1684. aastal
Vatikani Linn on mitte sünnijärgse valitseja, vaid valitud monarhi poolt juhitud riik, mille eesotsas on Rooma piiskop ehk Rooma paavst. Kõige kõrgemad linna funktsionäärid on kõik katoliku kiriku vaimulikud. Suveräänset Püha Tooli territooriumi ja paavsti residendi asukohta kutsutakse ka apostellikuks paleeks. Paavstid on elanud sellel territooriumil, mis 1929. aastal sai nimeks Vatikani Linn, sellest ajast peale, kui nad naasid pagulusest Avignoni linnast 1377. aastal. Varem resideerisid nad Lateraani palees, mis asus hoopis Rooma teises otsas ning mis oli mittekõlbulik aastast 1377 alates. Kokkulepete allkirjastamine, mis lõid uue riigi, võtsid aset hilisemas hoones, mille järgi nimetatakse ka vastavaid lepinguosasid Lateraani kokkulepeteks ning mille järgi tuntakse seda lepingut ka tänapäeval. Vatikani riigipea Paavst on riigipea ja ka valitsuspea Vatikani Linnas. Need funktsioonid on erinevad tema primaarsest kohustusest olla Rooma peapiiskopkonna piiskop
Gentis ning päris oma esimeseks valduseks 1506. aastal Madalmaad. Traditsiooniliselt jagunesid Madalmaad 17 provintsiks. Igal provintsil oli oma asehaldur (tavaliselt valitses üks asehaldur korraga kolme-nelja provintsi) ja seisuste esindus (staadid). Madalmaid ühendasid generaalstaadid (Staten Generaal), kuninga nimetatud ülemasehaldur ning 12 kõrgemast (peamiselt lõunaprovintsidest pärit) aadlikust moodustatud riiginõukogu. Ülemasehaldur ja riiginõukogu resideerisid Brüsselis. Etniliselt jagunesid Madalmaad germaani põhjaosaks, kus elasid hollandi keelt kõnelevad flaamid ning prantsuse keelt kõneleva vallooni elanikkonnaga romaani lõunaosaks. Ka Brüsseli õukonnas kõneldi prantsuse keelt. Provintsid eristusid üksteisest ka majanduslikult. Põhjaprovintsides Hollandis (tänapäeva Hollandi lääneosa), Zeelandis ja Friisimaal tegeldi kaubanduse, heeringapüügi ja karjakasvatusega. Lõunaprovintsid (Flandria, Brabant) olid Euroopa
annaabi.ee 
