suhkruid ja vitamiine. Lisaks nendele on veel ka reservmaterjali terad ehk inklusioonkehad. Siia alla kuuluvad nt tärklis ja glükogeen. Tsütoplasma membraan − ümbritseb kõikide rakkude tsütoplasmasid. Ta koosneb 50% ulatuses lipiididest ja 50% ulatuses proteiinidest. Tsütoplasmal on järgnevad funktsioonid: laseb läbi vajalikke toitaineid; eritab ensüüme; vajalik raku hingamiseks ja energia tootmiseks. Mesosoomid− võtavad osa DNA replikatsioonist ning bakteri pooldumisest kaheks tütarrakuks. Jagunemise lõppemisel need struktuurid eemaldatakse bakterist ja tekivad uuesti enne tuumaaine ja bakteri uut jagunemist. Rakusein Rakusein (ehk rakukest) − asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli (ehk kihnu) vahel. Rakusein annab bakterile kuju ja kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. Bakterioloogiliselt on rakusein poolläbilaskev. Ta võtab osa eksotoksiinide eritamisest.
suunavad need periplasmaatilisse ruumi); vajalik raku hingamiseks ja energia tootmiseks. Raku membraanil on tsütokroomid (rauda sisaldavad heemiühendid) ja nad esinevad endoplasmaatilises ruumis. Lisaks on seal ka dehüdrogenaasid ja ATP-aas. Need aitavd aeroobsetel mikroobidel läbi viia hingamist. Bakteriraku tsütoplasma membraan Mesosoomid -- rakumembraani sisesopistused, mis võtavad osa DNA replikatsioonist ning bakteri pooldumisest kaheks tütarrakuks. Jagunemise lõppemisel need struktuurid eemaldatakse bakterist ja tekivad uuesti enne tuumaaine ja bakteri uut jagunemist. Rakusein Rakusein (ehk rakukest) - asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli (ehk kihnu) vahel. Rakusein annab bakterile kuju ja kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. Bakterioloogiliselt on rakusein poolläbilaskev. Ta võtab osa eksotoksiinide eritamisest.
Segmendi B kodeeriv ala sisaldab ühte lugemisraami, mis kodeerib VP1 valku. VP1 on dsRNA segmentide terminaalseks valguks (side RNA 5'-terminaalse G-jäägiga Ser-jäägi kaudu VP1-s), mille abil genoomi segmendid moodustavad stabiilseid rõnga kujulisi struktuure. Peale selle on VP1 multifunktsionaalne ensüüm RdRp (transkriptaas ja replikaas), GT ja MT. 1.2. Replikatsioon Ehkki nii IPNV kui ka IBDV replitseeruvad rakukultuuris on nende andmed nende replikatsioonist väga piiratud. Uurimist on takistanud raku poolsete biosünteeside foon, sest birnaviiruse infektsioon ei mõjuta oluliselt raku biosünteese ja on samas ka ise tundlik actinomycine D-le. Teadaolevalt ei ole birnaviirste replikatsioon seotud rakutuumaga. Birnaviiruste virionid (erinevalt reoviirustest) ei vaja transkriptsioon aktiveerimiseks kapsiidivalkude proteolüüsi. Nakatatud rakus ei toimu kapsiidi täieliku dissotsieerumist (nagu ka reoviirustel).
DNA ahela peal inult üks võimalik seondumiskoht – praimer on teadlikult sünteesitud sellisena, et ta ei oleks ühegi teise DNA piirkonnaga komplementaarne. 3. Kui praimerid seondunud → vaba 3' DNA ots, kust saab alata DNA süntees. Lisaks praimeritele ja DNA-le peavad sellele segule lisatud olema DNA polümeraas ja nukleotiidid, et süntees saaks toimuda. Ühe suure erinevusena tavalisest replikatsioonist ei pärine PCR-il reegline paljundatav DNA ja reaktsiooni läbi viivad ensüümid üldse samast organismist. Tavaliste eukarüootide ja prokarüootide endüümid lihtsalt ei peaks vastu temp-ile, mida PCRil kasutatakse ning häviks. Seetõttu kasutataksegi kasvavate bakterite ja arhebakterite DNA polümeraasi. Prokarüoodid (eriti arhed) elavad sageli väga ekstreemsetes tingimustes ja osad nendest kohanenud kasvuks nt. Kuumaveeallikates
Prokarüoot- 0,3- 20nm tuumamembraan puudub, genoomiks DNA rõngasmolekul. Endoplasmaatiline võrgustik on olemas. Golgi aparaati ja mitokondrid puuduvad. Ribosoomid ja plasmiidid olemas. Genoom − rakus sisalduv pärilikkust kandev materjal (DNA). Plasmiidid − on osades bakterites (genoomist) eraldi olevad DNA rõngasmolekulid, mis annavad bakterirakule lisainformatsiooni. Tsütoplasma membraan − ümbritseb kõikide rakkude tsütoplasmasid. Mesosoomid− võtavad osa DNA replikatsioonist ning bakteri pooldumisest kaheks tütarrakuks. Rakusein (ehk rakukest) − asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli (ehk kihnu) vahel. Rakusein annab bakterile kuju ja kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. Pili (ehk karvakesed ehk fimbriad) esinevad gramnegatiivsetel bakteritel. Nad on lühikesed karvataolised struktuurid, nende tipus on adhesiivsed (külge kleepuvad) proteiinid, mis aitavad ühel bakterirakul kinnistuda teise külge.
laktaati Kasvaja arengut toetavad suurenenud rakujagunemine ja vähenenud apoptoos. Vähirakkudele on iseloomulik kromosoomide katkemine ja erinevad DNA kahjustuse vormid. Vaatamata sellele, et vähirakud on stressis (nende homeostaas on rikutud), muteeruva nad niivõrd, et apoptoosi mehhanism ei käivitu. Vähirakkude jagunemine on kiirem kui nende suremine, kusjuures nad pigem surevad nekroosi kui apoptoosi teel. Telomeeride osa vähirakkude tekkes. DNA replikatsioonist tulenev rakkude vananemine (ingl.k. replicative cell senescence) – normaalsetel rakkudel peatub rakujagunemine telomeeride pideva lühenemise tõttu. Vähirakkudes on: 1) telomeraasi aktiivsus pidevalt kõrge, mistõttu nende telomeerid ei lühene või ei kaota katvaid valke; 2) holomooogilise rekombinatsiooni teel pikendavad nad oma kromosoome Vähi- ja stroomarakkude koostoime. Vähirakud kujundavad ümber stroomarakkude füsioloogia ja vastupidi, muutunud strooma
DNMTd katalüüsivad metüülrühma viimist S-adenüülmetioniinilt (SAM) tsütosiini jäägi viiendale süsinikule, et moodustada 5-metüültsütosiin 5mC. • Demetülatsiooni võimalused – DNA demetülatsioon võib olla kas passiivne või aktiivne. Passiivne demetülatsioon toimib äsja sünteesitud DNA ahelale metülatsiooni puudumisel. Aktiivne DNA metülatsioon toimub läbi metüülrühma otse eemaldamise, DNA replikatsioonist olenemata. Imetajates toimub globaalne ehk ülegenoomne demetülatsioon. Esineb ka lookus-spetsiifilist demetüleerimist – nt genoomne imprinting jne. Aktiivne demetülatsioon võib toimuda läbi otsese 5mC eemaldamise või edasi modifitseeritud tsütosiini läbi. Otsene eemaldamine on nt aluspaari eemaldamine ja mittemetüleeritud aluse inserteerimine base excision repair mehanismi kaudu (BER). Või eemaldatakse terve DNA lõik mis täidetakse
aniinhappeid, suhkruid ja vitamiine. Lisaks reservmaterjali terad ehk inklusioonkehad ( tärklis ja glükogeen ). Tsütoplasma membraani ülesanded on: 1) laseb läbi vajalikke toitaineid; 2) eritab ensüüme; 3) vajalik raku hingamiseks; 4) ja energia tootmiseks. Tsütoplasma membraan ümbritseb kõikide rakkude tsütoplasmasid. Koosneb 50% ulatuses lipiididest ja 50% proteiinidest. Mesosoomid võtavad osa DNA replikatsioonist ja bakterite pooldumisest kaheks tütarrakuks. Struktuurid eemaldatakse bakteritest. Nad tekitatakse ainult replikatsiooni ajaks. Rakusein ( kest ) asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli vahel, annab iseloomuliku kuju ja kaitseb väliskeskkonna eest. Bakteriaalselt poolläbi laskev. Võtab osa eksotoksiini eritamisest. Sõltuvalt rakuseina ehituselt, jaotatakse grampositiivseteks ja gramnegatiivseteks. Kasutusele võttis Hollandi teadlane Gramm
aniinhappeid, suhkruid ja vitamiine. Lisaks reservmaterjali terad ehk inklusioonkehad ( tärklis ja glükogeen ). Tsütoplasma membraani ülesanded on: 1) laseb läbi vajalikke toitaineid; 2) eritab ensüüme; 3) vajalik raku hingamiseks; 4) ja energia tootmiseks. Tsütoplasma membraan ümbritseb kõikide rakkude tsütoplasmasid. Koosneb 50% ulatuses lipiididest ja 50% proteiinidest. Mesosoomid võtavad osa DNA replikatsioonist ja bakterite pooldumisest kaheks tütarrakuks. Struktuurid eemaldatakse bakteritest. Nad tekitatakse ainult replikatsiooni ajaks. Rakusein ( kest ) asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli vahel, annab iseloomuliku kuju ja kaitseb väliskeskkonna eest. Bakteriaalselt poolläbi laskev. Võtab osa eksotoksiini eritamisest. Sõltuvalt rakuseina ehituselt, jaotatakse grampositiivseteks ja gramnegatiivseteks. Kasutusele võttis Hollandi teadlane Gramm
olemasolevates tingimustes seda tegema. 3. Vähirakud lahkuvad lähtekoest (nad on invasiivsed) ning elavad ja jagunevad (metastaseeruvad) neile võõrastes kudedes. 4. Vähirakkude stressivastused on ebanormaalsed, s.t. nad elavad ja jagunevad tingimustes, mille juures normaalsed rakud surevad. Nad lähevad vähem apoptoosi kui normaased rakud. 5. Vähirakud on geneetiliselt ja epigeneetiliselt ebastabiilsed. 6. Vähirakud ei allu DNA replikatsioonist tulenevale vananemisele, tootes pidevalt aktiivet telomeraasi või kaitstes muul moel oma telomeere lühenemast.
Näiteks hiirel on isoleeritud satelliit-DNA, mis hiljem in situ hübridisatsiooni abil lokaliseeriti heterokromatiini regiooni tsentromeeride kõrvale. Hiire genoomis on seda ligi 400 aluspaari pikkust kordusjärjestust 10 6 koopiat, mis moodustab ~10% genoomist. Ka teiste liikide satelliit-DNA-de puhul on leitud, et need lokaliseeruvad valdavalt tsentromeeri läheduses heterokromatiinis või siis telomeerides. 59 11. DNA replikatsioon Replikatsioonist üldiselt Nukleiinhappe (DNA või RNA) ahel kasvab 5'3' suunas. Fosfodiesterside moodustub kasvava nukleiinhappe ahelas oleva viimase nukleotiidi suhkrujäägi 3'-OH rühma ja lisanduva nukleotiidi suhkrujäägi 5' C-ga seotud fosfaadi vahel. Nukleiinhappe sünteesil lülituvad sünteesitavasse ahelasse nukleotiidid, mis on komplementaarsed matriitsahela nukleotiididega. Sünteesi viivad läbi polümeraasid. Matriitsina toimib üksikahelaline nukleiinhape
Indutseerib replikatsiooniensüümide seondumise ja DNA reparatsiooni. Sama toimub ka RNA sünteesimisel. Nukleotiidi väljalõikamise reparatsioon - NVR reaktsioonid. 1) aluste väljalõikamine. Oxo-G = oksüdeerunud G-alus 2) replikatsiooni käigus, kui replikatsiooni süsteem jääb seisma, lämmastikalus, mis põhjustab seiskumise, lõigatakse välja. UvrA skanneerivad DNA-d nagu Mut S. UvrA lahkumisel B sulatab DNA ahelad lahti (kui on tehtud viga). UvrD tekitab katked. See on replikatsioonist sõltumatu protsess, seotud transkriptsiooniga. DNA polümeraas I ja ligaas sünteesivad uue DNA. 81 Üksikahelalised katked tehakse mõlemale poole viga, eemaldatakse fragment. Allesjäänud ahela (vana ahel) alusel sünteesitakse DNA. Sagedamini kasutatavad geenid on suurema kontrolli all. Neid geene, mida transkribeeritakse, neid parandatakse ka sagedamini, sest neis leitakse vead paremini üles. Reparatsioon on seotud transkriptsiooniga
Neis sisalduvat DNA nimetatakse satelliit-DNA-ks. Näiteks hiirel on isoleeritud satelliit-DNA, mis hiljem in situ hübridisatsiooni abil lokaliseeriti heterokromatiini regiooni tsentromeeride kõrvale. Hiire genoomis on seda ligi 400 aluspaari pikkust kordusjärjestust 10 6 koopiat, mis moodustab ~10% genoomist. Ka teiste liikide satelliit-DNA-de puhul on leitud, et need lokaliseeruvad valdavalt tsentromeeri läheduses heterokromatiinis või siis telomeerides. 11. DNA replikatsioon Replikatsioonist üldiselt Nukleiinhappe (DNA või RNA) ahel kasvab 5'3' suunas. Fosfodiesterside moodustub kasvava nukleiinhappe ahelas oleva viimase nukleotiidi suhkrujäägi 3'-OH rühma ja lisanduva nukleotiidi suhkrujäägi 5' C-ga seotud fosfaadi vahel. Nukleiinhappe sünteesil lülituvad sünteesitavasse ahelasse nukleotiidid, mis on komplementaarsed matriitsahela nukleotiididega. Sünteesi viivad läbi polümeraasid. Matriitsina toimib üksikahelaline nukleiinhape
annaabi.ee 
