MOOD RENESSANSIAJASTUL ( vaatluse all põhiliselt Saksa ning Itaalia moevoolud ) NAINE : · kahvatu jume ei olnud sobilik · otsaesine pidi hõivama 1/3 daami näost · nina pikk ja kitsas · suu väike ja korallpunane · rääkides tohtis paista 4-5 hammast · rüht pidi olema sirge · ei tohtinud olla paks, ei tohtinud olla peen · kanti puidust kombasid sobiva pikkuse saavutamiseks, kontsakingade eelkäijad · riietus pidi olema harmooniline ja moodustama terviku · kärtsud värvid moest läinud · kasutati palju siidi ja sametit · eriti kallis must värv · eriti peen läbitikitud siid · taskurätid · kaasavaras ,Fatsoleto'
inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele Tuntumateks renessansi suurkujudeks võib pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot RIIETUS Renessansi edenedes muutusid kangad ühe uhkemateks ja ekstravagantsemateks - lina, vill, brokaat, siid, samet, karusnahad Flandrias toodeti parimat brokaati, rasket bütsantsi siidi samite'i, tafti ja sametit Rõivaste ääristamiseks olid jätkuvalt soosingus karusnahad - hermeliin, orav, tallenahk, rebane, ondatra ja kodujänes Salle, taskurätikuid ja loore tehti õhukesest siidist, sifoonist ja krepist. Sellest ajast pärineb ka pits Tudorite suur mõju Lääne-Euroopa moele - Henry VIII ja Elizabeth I Puhvis varrukad ja õlajoon Mõjutused keskaja rõivastusest
Et erootika pop oli, seda näitab ka renessansiaegne riietus - see tõstis esile kehavorme ja jäsemeid (näiteks olid härrasmehe sukkpükste sääred erinevat värvi ja naiste heledad juuksed väga trendikad - pleegitati mikstuuride abil päikese käes). 15. sajandil sai Itaalia üheks juhtivamaks maaks moe alal. Ka taskurätt võeti just renessansiajal kasutusele. 16. sajandi teisel poolel levis Hispaania mood, mis nõudis ka meestelt korseti kandmist. Naised suruti võruseelikutesse, mehed kandsid puhvpükse ja peleriini, mille juurde kuulusid parfüümitud kindad. Terava ninaga kingad, kikkhabe ja vurrud ei puudunud ühegi endast vähegi lugupidava härrasmehe juurest. 4 Renessanssi muusika Muusikaloo puhul kasutas renessansi-mõistet esimesena August Wilhelm Ambros (1816
tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad, teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad, teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest. Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal. Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega. 5 Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine. Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes
tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad, teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad, teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest. Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal. Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega. 5 Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine. Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes
rõivaosadel pitsi, linte, lehve, tikandeid, nööpe. Rõivad valmistati tavaliselt mustrilisest brokaadist või atlass-siidist. Väga oluline oli luksuslik aluspesu, mis kohati paistis pealisrõivaste alt. Dekoltee oli julge ja sügav. Sai kombeks kanda erinevatel elujuhtudel erinevaid rõivaid: ballikleidid, jalutuskäigukleidid, buduaarirõivad, kodukleidid, jahirõivad jne. Muutusid materjalid ja kaunistused. Rasket sametit ja jäika brokaati hakkasid asendama siid ja pits. Kleite õmmeldi peamiselt Prantsusmaal toodetud siidist ja brokaadist, neid kasutati kogu Euroopas. Levinud olid ka sinine ja purpurne kalev, õhukesed kitsevillased kangad, trükitud puuvillased ja linased kangad. Eriti moodsad olid pitsid, need võisid olla valged, mustad, hõbedased või kuldsed. Kõige levinumad olid nõelpitsid. Rohkesti kasutati ka mustrilisi ja helkivaid atlasslinte. 3
freskodelt, kuna niiske ja sooja kliima tõttu pole ühtegi rõivaeset säilinud. Arvatakse, et minoslased olid pikad ja saledad. On märke, et mõiste ,,lõige" on pärit just Kreetalt, sest minoslaste rõivad järgisid juba kehavorme, samal ajal kui teised kultuurid kandsid mähitud või volditud rõivaid. Minoslastele omistatakse ka peakatete kasutuselevõtt. Ühel varase Kreeta kujukesel 2000. a e.Kr on mitmejärguline volangidega seelik, mis on pingutatud puust, kõrkjatest või metallist võrudele esimene karkassiga seelik. Pihikuosa moodustus tugevasti kokku tõmmatud jäigast rätikust, mis toetas rindu altpoolt, aga jättis need katmata, rätikust moodustus ümber kaela kõrge krae. Rüü juurde kanti teravatipulist peakatet. Minose rõivastus saavutas haripunkti 1700-1500. a e Kr. Garderoobi põhilised koostisosad olid: keep, põll, pihikud, püksseelikud, suur hulk erinevaid kübaraid.
käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat meeleldi säästame. Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel erinev. Esimene oli riietatud kuld- ja hõbebrokaati, teine siidi, kolmas villasesse, neljas linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk, teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal, neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide alumiselt äärelt -- minu nimi on Aadel; siidriidelt -- minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt -- minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt -- minu nimi on Põllutöö. Kahe
lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja põlvpükse sama värvi paeltega, ainsaks kaunistuseks lõhedega käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama. Just sel hetkel, kui d'Artagnan jälgis oma pilguga lillas vammuses aadlikku, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma