Topograafilise kaardi elemendid on: 1. koordinaatvõrgud- ristkoordinaatide võrk, geograafiliste koordinaatide väärtused; 2. kaardi raamida. siseraam- piirab maastiku kujutist b. minuti-e. kraadiraam- ühikute skaala c. välisraam- dekoratiivse tähtsusega; 3. mõõtkava; 4. nomenklatuur; 5. leppemärkide selgitus, legend; 6. järsksuste mõõtkava; 7. kaardi koostamise ja trükkimise kohta andmed. Topograafilised leppemärgid kasutatakse maastiku objektide, situatsiooni-ja reljeefielementide kujutamiseks plaanidel ja kaartidel. Maastiku objektid, situatsiooni-ja reljeefielemendid jagatakse lähtuvalt nende kujust ja suurusest kolme rühma: 1. pindobjektid; 2. joonobjektid; 3. punktobjektid. Tõeline asimuut- so nurk, mida mõõdetakse tõelise meridiaani põhjapoolsest otsast päripäeva määratava suunani. Magnetiline asimuut- so nurk, mida mõõdetakse magnetilise meridiaani põhjapoolsest otsast päripäeva määratava suunani
viibides reaalselt jälgitavad Kaartide jagunemine kujutava ala suuruse järgi * Maailmakaardid *Mandrite ja ookeanide kaardid * Regioonide kaardid * Riikide kaardid * Kohalikud kaardid * Linna, küla kaardid Eriotstarbelised kaardid * Merekaardid * Sõjaväekaardid * Lennukaardid * Geoloogilised kaardid * Mullakaardid *Ehitusplaanid * Teedeatlased Topograafilised leppemärgid Maastikuobjektide, situatsiooni ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke Leppemärgid on: mõõtkavalised mõõtkavatud leppemärgid Kõik maastikuobjektid ja situatsiooni- ning reljeefielemendid võib jagada lähtuvalt nende suurusest ja kujust kolme rühma: Pindobjektid Joonobjektid Punktobjektid Pindobjekt on kindla kontuuriga või piirjoonega eraldatud ala (mets, järv, põld). Pindobjektid kujutatakse mõõtkavalistena
järgmised: 1) hoonete ja üheselt määratavate kontuuridega rajatiste asendi maksimaalne viga lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes 5 cm; 2) hoonete ja üheselt määratavate kontuuridega rajatiste asendi maksimaalne viga nende vastastikuses asendis 7 cm; 3) muude rajatiste (näiteks tehnovõrkude kaevud, aiad-piirded, teede-platside servad, erinevad postid ja väiksemad tugitarindid jne) asendi maksimaalne viga lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes 8 cm; 4) reljeefielementide ja kõlviku piiride asendi maksimaalne viga plaanil lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes 1 mm plaanil.) 23. Hoone väliskontuur on esimese korruse välisseinte väliskontuur või vundamendisokli väliskontuur juhul, kui see ulatub esimese korruse väliskontuurist väljapoole. Juhul kui hoonel on kas esimesest korrusest kõrgemal väliskontuurist väljaulatuvaid osasid või esimese korruse tasapinnas katusega katmata väljaulatuvaid osasid (nt rõdud),
Seda saab võõrelda ka omamoodi Lõuna-Eesti reljeefiga kuna kõrguste erinevused on tihedad ja suuremad kui mujal. Kõrgeim koht Vooremaal on 144m , mis kannab nimetust Laiuse voor. Üldiselt suurimaks on Koimula hiidvoor, mille mõõtmed kogunisti 13 km pikkust, 3,5 km laiust ja kõrgust 26 meetrit. Kogu reljeefi ühiseks tunnuseks on voorte voolujooneliseks voolitud kuju. Selline nähtus sai tekkida kohtades, kus jääl kõige vähem takistust oli. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3.3 Voored Voored on liustikusetetest koosnevad leivapätsikujulised kõrgendikud, mida on lõhelisel liustiku servaalal voolinud aktiivne jää (pikitelg liustikujää liikumise sihis). Voortevahelised nõod on kulutusvagumused – jääkündenõod. Voorestiku moodustavad u
Voorte ja nendevaheliste nõgude paiknemine kõrgemal tüvendil laseb Vooremaad tinglikult vaadelda omalaadse kuhjekõrgustikuna (Arold 2001). Kumeralaelised künnised moodustavad vahelduva kuju ja koostisega pinnavormide parageneetilise rea vaevumärgatavatest lainetest ja mikrokünnistest kuni järsunõlvaliste suurte seljakuteni. Voorte ühiseks tunnuseks on voolujooneliseks voolitud kuju, mis kõige vähem takistas liustikujää liikumist. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3 Maastiku viiruline muster, piklike künniste rööbitine paigutus, korrapärane kuju ja suurus on Vooremaa peamised tunnusjooned. See on omakorda ajendanud rahva fantaasiat otsima Vooremaa kujunemisele seletust, seostades voori ja nendevahelisi piklikke nõgusid
geodeetilise võrgu punkti abil. Deklinatsioon on pos kui magnetiline meridiaan kaldub tõelisest meridiaanist ida poole. Kaardilehe alla trükitakse tavaliselt koordinaatvõrgu vertikaaljoone suund, tõelise-ja magnetilise meridiaani suund. Kaardilehel tuleb näidata ka meridiaanide koonduvus. Ida pool olevatel kaardilehtedel on meridiaanide koonduvus positiivne. 6.Topograafilised leppemärgid Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. 7. Kartograafilise üldistamise põhimõte. Valiku tsensus ja valiku norm. Kaartide puhul nim üldistamiseks objekide valikut ja kontuuride üldistamist vastavalt mõõtkavale. Üldistamine seisneb objektide põhiliste ja tüüpiliste omaduste ja nende seoste kujutamises.
lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes 5 cm; o hoonete ja üheselt määratavate kontuuridega rajatiste asendi maksimaalne viga nende vastastikuses asendis 7 cm; o muude rajatiste (näiteks tehnovõrkude kaevud, aiad-piirded, teede-platside servad, erinevad postid ja väiksemad tugitarindid jne) asendi maksimaalne viga lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes 8 cm; o reljeefielementide ja kõlviku piiride asendi maksimaalne viga plaanil lähimate mõõdistamisvõrgu punktide suhtes 1 mm plaanil. Geodeetiliste uurimistöö tulemus vormistatakse aruandena. Aruanne koosneb järgmistest osadest: o tellija lähteülesanne, kui töö kohta on kohaldatud erinõudeid; o seletuskiri; o objekti asukoha skeem koos mõõdistusala äranäitamisega; o geodeetilise mõõdistamisvõrgu skeem (võimalusel ühildatakse objekti asukoha
(paralleeljoonte viisil nihutades punkte paralleelselt joonega A'A. Parandid saab leida täisnurksest kolmnurgast, kus üks kaatet on polügooni perimeeter ja teine kaatet on A'A vaheline kaugus. Tõmmates perimeetri punktidest ristsirged saame teise kaatetiga paralleelsed sirged, mis ongi paranditeks). 25. Mõõtkavad, plaani täpsus. 26. Topograafilised leppemärgid. Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. 27. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte. Projekteerimisel on tarvis teada ka maa-ala pinnavorme. Selleks tuleb määrata maapinna punktide kõrgused ja nendevaheliste kõrguste erinevused (kõrguskasvud). Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte seisneb selles, et määratakse korraga punkti
(paralleeljoonte viisil nihutades punkte paralleelselt joonega A'A. Parandid saab leida täisnurksest kolmnurgast, kus üks kaatet on polügooni perimeeter ja teine kaatet on A'A vaheline kaugus. Tõmmates perimeetri punktidest ristsirged saame teise kaatetiga paralleelsed sirged, mis ongi paranditeks). 25. Mõõtkavad, plaani täpsus. 26. Topograafilised leppemärgid. Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. 27. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte. Projekteerimisel on tarvis teada ka maa-ala pinnavorme. Selleks tuleb määrata maapinna punktide kõrgused ja nendevaheliste kõrguste erinevused (kõrguskasvud). Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte seisneb selles, et määratakse korraga punkti
Tõmmates perimeetri punktidest ristsirged saame teise kaatetiga paralleelsed sirged, mis ongi päranditeks.) 37. Mõõtkavad, plaani ja mõõdistamise nõutav täpsus Mõõtkavad: tiheasustusega piirkondades 1:500 või 1:2000; hajaasustusega piirkondades 1: 5000. Plaani nõutav täpsus on kindelobjektide puhul 0,1 mm plaani mõõtkavast, teiste situatsioonielementide puhul 0,2-0,3mm. 38. Topograafilised leppemärgid Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. Pindobjektid on kindla kontuuriga või piirjoonega eraldatud ala, mille iseloomulikud tunnused erinevad naaberalade tunnustest. Selliste alade piirjooned märgitakse plaanile tavaliselt punktiiriga või peene pideva joonega. Pindobjektide
Tõmmates perimeetri punktidest ristsirged saame teise kaatetiga paralleelsed sirged, mis ongi päranditeks.) 37. Mõõtkavad, plaani ja mõõdistamise nõutav täpsus Mõõtkavad: tiheasustusega piirkondades 1:500 või 1:2000; hajaasustusega piirkondades 1: 5000. Plaani nõutav täpsus on kindelobjektide puhul 0,1 mm plaani mõõtkavast, teiste situatsioonielementide puhul 0,2-0,3mm. 38. Topograafilised leppemärgid Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Eristatakse kolme rühma: pind-, joon- ja punktobjektid. Neljanda rühma moodustavad selgitavad märkused. Pindobjektid on kindla kontuuriga või piirjoonega eraldatud ala, mille iseloomulikud tunnused erinevad naaberalade tunnustest. Selliste alade piirjooned märgitakse plaanile tavaliselt punktiiriga või peene pideva joonega. Pindobjektide minimaalseks suuruseks plaanil on üldjuhul väärtuslike,
Täpsused võivad olla erinevad, mida suurem mõõtkava, seda täpsemalt saab kujutada situatsioonielement ja kontuure. Mõõdistamise nõutav täpsus: tulenevalt mõõdistuse mõõtkavast on vahekaugused instrumendist latini piiratud. Nii võib M 1:500 vahekaugus instrumendist latini olla reljeefi mõõdistamisel kuni 100m, kontuuride mõõdistamisel kuni 60m ja latipunktide omavahelised kaugused kuni 20m. 38. Topograafilised leppemärgid Maastiku objektide, situatsiooni- ja reljeefielementide kujutamiseks plaanil kasutatakse topograafilisi leppemärke. Pindobjekt on kindla kontuuriga või piirjoonega eraldatud ala, mille iseloomulikud tunnused erinevad naaberalade tunnustest (järv, mets, põld). Pindobjekt märgitakse kaardil nii pikkuselt kui laiuselt mõõtkavaliselt. Pindobjekte määratakse ja kirjeldatakse ala sisse joonestatavate täitemärkidega, kui on mitu, siis valitakse kolm olulisemat. Joonobjekt võib olla kõver- või sirgjooneline, looduslik, tehislik või tinglik
(Morozov, 1904; Cajander, 1909, 1926; Sukatsev, 1928, 1934 ; Rühl, 1932 ; Pogrebnjak, 1955; Ilves, 1953; Karu, Muiste 1958 ; Katus, Tappo 1965 jt.) Esimesena kasutas eestikeelseid nimetusi taimekoosluste rühmade iseloomustamisel A. Hueck 1845. aastal (Lane-Wald, Arro-Wald, Nõmme-Wald). Eesti metsade esimese klassifikatsiooni publitseeris E. Schabak (1922). Oma töös jaotas ta, tuginedes G. Morozovi õpetusele, metsad asendi järgi reljeefielementide suhtes neljaks rühmaks, edasi rühmad peaasjalikult enamuspuuliigi ja alustaimestiku alusel. Kokku eraldas ta 13 "puiestikutüüpi". Soome metsateadlane K. Linkola (1929) on Eesti metsades eraldanud 15 metsatüüpi, kusjuures on käsitlemata jäänud nõmme- ja lodumetsad. Puistud jaotas ta nelja rühma (nõmmemetsad, värsked metsad, poolsalumetsad ja salumetsad). A. Rühl (1932, 1938) koostas esialgu ainult Edela-Eesti
annaabi.ee 
