tema üheaastast lepingut Vanemuises. Liina sõitis Kaukaasiasse, et rääkida hukkunud noormehe perele, mis temaga juhtus. Tagasi tulles tehti talle ettepanek asuda tööle Endla teatris, Pärnus, mille ta ka vastu võttis. Aastatel 19121915 töötas Liina Reiman Pärnu Endlas Karl Jungholzi juhtimise all, kes andis talle juba suuremaid ja raskemaid osatäitmisi. Kohtus Pärnus oma tulevase abikaasa August Reimaniga. 1915 kutsus Jungholz Liina Reimani koos teistega Estoniasse, kus Jungholz ise asus näitejuhi ametikohale. Tallinnas tutvus Liina oma tulevase elukaaslase Raimund Kulliga, millele järgnes lahutus August Reimanist Raimund Kull oli Estonia peadirigent ja nende kooselu kestis mehe surmani 1942. aastal. Eesti esindusteater osutus algaja jaoks liialt nõudlikuks, nii et kaks aastat hiljem jättis Estonia seltsi eestseisus ta töölepingu pikendamata. 1917
Vastuolusid kasutades lõpetasid need Aleksandrikooli liikumise ja avasid 1888 Aleksandrikooli venekeelse koolina. Pingeline ametitöö ja tegevus Peterburi eestlaste organiseerimisel võtsid neil aastail enamiku Jakob ajast. Alles 1886 õnnestus tal Helsingi ülikoolis doktoritööd kaitsta ja asuda seejärel sihikindlamalt tööle rahvaluule kogumisel. Tugipunktiks kujunes siin Eesti Üliõpilaste Selts oma noorte rahvuslaste, eeskätt Villem Reimaniga. 22. II 1888 pöördus Jakob mitme ajalehe kaudu üleskutsega kogu rahva poole päästa unustusest rahva vaimuvara, vanu laule, muistendeid ja vanasõnu. Üleskutse käivitas esimese tervet maad haaranud rahvusliku aktsiooni, mis pani aluse maailma ühele kõige esinduslikumele rahvaluulekogule ja aitas ühtlasi säilitada rahva usku ja eneseväärikust venestuspoliitika raskeimal surveperioodil. 1890. aastate alguses üritas Jakob vabaneda kirikuõpetaja ametist ja saada riiklikku toetust oma
Loomulikult haarasid rahvuslikud ideed erilise jõuga kaasa tollast noorsugu, vaimustades ka Viljandi kihelkonnakoolis õppivat Jaan Tõnissoni. Gümnaasiumi lõpetamise järel asus Jaan Tõnisson Tartu Ülikoolis õppima õigusteadust. 1890. aastal liitus J. Tõnisson eesti korporatsiooni ,,Fraternitas Viliensis" asutajatega. Tegemist oli äärmiselt olulise sammuga, sest ilmselt just selle organisatsiooni kaudu sattus Tõnisson kontakti tollase rahvusluse kohapealse liidri V. Reimaniga. Selle mehe mõju Tõnissoni arengule oli tõepoolest otsustava tähendusega. Just Reimanilt omandas noor Tõnisson oma maailmavaate ja võitlustaktika, tänu Reimani protezeerimisele tõusis ta rahvusliku liikumise etteotsa. Reiman oli Tõnissoni jaoks kogu tema avaliku tegevuse vältel ainsaks autoriteediks. Laiemale avalikkusele sai Tõnisson tuntuks 1892. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi venestustegelastelt ülevõtmise ümber puhkenud võitlustes. Samal perioodil astus ta ka K.A
a ning August Topman oli koolis esimesi õppejõude. 1925. a sai Topmanist Tallinna konservatooriumi õppejõud ja alates 1937. a professor. Samuti oli ta IX, X ja XI üldlaulupeo puhkpilliorkestrite üldjuht. Raimund Kulli tuntuim teos on marss ,,Kodumaa". Tartu vaimuelu juhtis suuresti ajakirjandustegelane Jaan Tõnissson (hilisem riigimees), kes andis välja ajalehte ,,Postimees". Koos folkroristi ja ühiskonnategelase Oskar Kallase ning Eesti Kirjanduse Seltsi tollase esimehe Villem Reimaniga osales Tõnisson Eesti Rahva Muuseumi asutamisel 1909. a. Tartus tegutses alates 1865. a laulu- ja mänguselts Vanemuine. Seltsi eestvedamisel asutati 1906. aastal kutseline teater. Tartu muusikaelu üheks olulisemaks eesvedajaks kujunes Aleksander Läte, kelle initsiatiivil loodi 1900. aastal Eesti esimene sümfooniaorkester. Repetuaaris olid nii klassikalise muusika sümfoonilised kui ka vokaalsümfoonilised suurvormid. Proovide ettevalmistamisel ja
" (Ibid) 4 [Type text] ,,Pingeline ametitöö ja tegevus Peterburi eestlaste organiseerimisel võtsid neil aastail enamiku Hurda ajast. Alles 1886 õnnestus tal Helsingi ülikoolis doktoritööd kaitsta ja asuda seejärel sihikindlamalt tööle rahvaluule kogumisel. Tugipunktiks kujunes siin Eesti Üliõpilaste Selts oma noorte rahvuslaste, eeskätt Villem Reimaniga." (Ibid) ,,1890. aastate alguses üritas vabaneda kirikuõpetaja ametist ja saada riiklikku toetust oma rahvaluulekogude trükkimiseks. Paraku ei õnnestunud tal ei see ega teine. Venelased pidasid teda saksameelseks ja sakslased eestimeelseks. Pensionile siirduda õnnestus alles 1902. a. alguses. Hurt sekkus ka kodumaal toimuvasse." (Ibid) Hurt suri Peterburis (31.12.1906/13.01.1907) ja maeti tohutu rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule. (Ibid)
Üldotsuses tõstis õpetaja Kuhlbars teiste seas esile ka Villem Reimani usinust ja hoolt. Järgmisel semestril 1876. a. I poolel kerkis Reiman kiiremini ettepoole: veerandaasta lõpuks 6. ja kevadeks 3. kohale 26 seast ning viiakse sügisest 1876 priimasse. Seejuures rõhutas Kulhbars üldhinnangus nelja muu õpilase seas V. Reimani küpsust, õpetaja Paetzen kiitis teda ja veel kolme muud õpilast ,,igas suhtes", inspektor Fowelin oli ajaloos ja maateaduses eriti rahul ainult Reimaniga. Priimas saavutas V. Reiman jõuluks parimad hinnangud ajaloos, maateaduses ja ladina keeles. Siiski ei olnud Reimani edukus küllalt suur, kevadeks ta jäi 19 õpilase seas 9. kohale ega lõpetanud, vaid jäi veel semestriks klassi.. Õppinud priimas kolm semestrit, lõpetas Reiman 1877. aasta detsembris kooli paremuselt 2. õpilasena. Üldhinnangus tõstis Reimanit eriti esile usuõpetaja A.v. Stryk. Et gümnaasiumi astumiseks oli vaja ladina keelt, õppis Villem Reiman seda 5- rublase
järgnevatel aastatel selgroo murdsid. Tegemist oli noore haritlaskonnaga, kes tundis oma jõudu ja vägevust. Noore põlvkonna esiletõus langes kokku rahva aktiivsuse üldise kasvuga. Esimeseks tunnusmärgiks oli siin hiilgavalt õnnestunud V Üldlaulupidu Tartus 1894. aastal. 1896. aastal toimus otsustav muutus, mis oli seotud ,,Postimehega". Vana K. A. Hermann oli lõputustest vaidlemistest-jagelemistest väsinud ning otsustas lehe ära müüa. Asjast haarasid kinni rahvuslased eesotsas V. Reimaniga, kes veeringud kokku panid ja lehe ära ostis. Toimetajaks sai noor Jaan Tõnisson , tegelikuks suunamäärajaks aga ametlikult tagaplaanil püsis V. Reiman. Eesti üks kõigi aegade suurimaid rahvuslasi J. Tõnisson pärines Viljandimaalt patriarhaalsest talupoja perekonnast. Tema koolitee oli käänuline. Gümnaasium tuli J. Tõnissonil lõpetada eksternina. Tartu ülikoolis juurat õppides liitus ta Eesti Üliõpilaste Seltsiga, sattus siin V. Reimani mõju alla ning hakkas
Olles Jakobsoni austaja tekkisid tal tülid õpetajatega ja ta pidi mitmest koolist lahkuma. 1888 lõpetas ta Tallinna Gümnaasiumi. 1889-1892 õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust. Viljandis oli ta olnud koolinoorte rahvusliku salaorganisatsiooni juht, gümnaasiumi lõpetas eksternina. Ülikoolis oli ta eesti korporatsiooni Fraternitas Viliensis austaja. 1891-1892 oli ta Eest Üliõpilas Seltsi esimees. Sel ajal tekkisid tal kontaktid Villem Reimaniga, kes oli rahvuslaste liider. Reimani ja Tõnissoni vahel oli hingesugulus ja Reimanist sai tema vaimne isa. Carl Robert Jakobsoni pooldajast muutus ta Hurda pooldajaks - tähtsamad olid üldpõhimõtted kui taktiks. 1892. aastal sai temast Hermanni juhitud Postimehe abitoimetaja. 1894. aastal juhtis ta V üldlaulupeo ettevalmistustöid, mille järel ta oli kaks aastat Venemaal kohtuametnik. 1896. aastal pandi rahad kokku ja osteti Hermannilt Postimees ära. Tõnisson sai peatoimetajaks. 28.11
annaabi.ee 
