Rehepapp (10)

Kokkuvõte
Koostaja: Siim Pening
Koera Kaarel Rehepapp Sander Kratt Joosep Nõid Minna
Sulane Jaan
Kõrtsmik
Mõisaparun
Imbi ja Ärni Soldat Timofei Ints Paruness
Aida ­ Oskar ja Kilter Lembit ja
Luise Paruni tütar
tema pere tema perekond
Kubjas Hans
Kirikuõpetaja
Endel Moosel Vanapagan
Setu Ott Muna Vaimud
Katk
Rein Rääk Liina Rääk
Surm / Liiva
Lumest Kratt
Annus
Põhiline konflikt oli Sulase Jaani ja külarahva vahel. Kõik pidasid
Jaani viimaseks luuseriks.
Teine konflikt oli Kiltri ja Räägu Reinu vahel
Kolmas konflikt oli külarahva ja mõisarahva vahel, keda külarahvas
armutult lüpsis, see oli ka üks külarahva ühine ettevõtmine
Ühistööna võideldi katku vastu ja tüssati vanapaganat
Rehepapi ja nõia ühistöö oli kokku viia kohalik paarike
Ints aitas Hantsul mõisapreilit vaatamas käia
Rehepapp ja nõid aitasid külarahval vanapagant ja mõisa tüssata
ning omavahelisi konflikte lahendada
Ilmselt on meil kõigil olnud hetki, mil tunneme, et võiks lihtsalt ajaviiteks lugeda. Alati ei peagi selleks tõuget andma kohustuslik kirjandus, vaid enda
huvi. Kindlasti andis selleks omajagu põhjust ka suur meediakära teose ümber. Tahtsin teada, mida inimesed seal nii põnevat leiavad. Milliseid
emotsioone suudab see minus tekitada?
Andrus Kivirähk kirjutas raamatu, mis pidanuks justkui välja tooma eestlaste põhiomadused iseloomu. Kogu teost läbib negatiivne ja pilav toon meie
rahva, eestlaste suunas. Meid kujutatakse ahnete, omakasupüüdlike ning tohutult naiivsetena. Ainult peategelane rehepapp suudab oma karakteriga
kogu sisu tasakaalustada. Külarahva vaimne isa, kel alati mõni tarkusetera või kavalus lausa taskust võtta. Külma rahuga suutis ta kuradi Püha Jüri
kutsikate piiramisrõngasse püüda, kus kuri ka otsa leidis. Oma meelerahu ja enesekindla käitumisega nõrgestas ta tontide ja kollide võimutsemist.
Seda kõike inimeste kasuks, kes valetasid ja varastasid, sest teistmoodi elada oli ju mõeldamatu. Rehepappi ei kohutanud katk, tondid ega Vanakurat
ise.
Kogu külarahvast julgen võrrelda peata kanaga, kes absoluutselt ei mõelnud oma tegude tagajärgedele. Pidev teiste tagant näppamine, salatsemine
inimesed pugesid varanduse nimel lausa nahast välja. Mõtlematult loodi uusi kratte oma soovide ja ihade täitmiseks. Vanakuradi petmine oli kaval, ent
siiski kaevati sellega endale järjest sügavamat auku kuhu ise sisse kukkuda. Ahnus, mis sundis AidaOskarit hiigelsuurt kratti tegema oli veenev
näide, et ei maksa liiale minna, sest ülepingutamine võib kõik meie vastu pöörata. Lollus, mis nagu hetkeks tõi külarahva mõistusele kadus seal
samas hetk tuuleiiliga.
Sümpaatne nimitegelane kaotas kahjuks lõpupoole oma sära. Alguses suurepäraselt hiilanud , kõike elust teadvat meest kehastunud rehepapp
muutus lõpuks vanaks halliks ätiks. Jaanuse ja Liina kokkuviimise plaani luhtumine ning oma armastatud nõia Minna kaotus tõmbas elu
näitemängulavalt tema silmis kardina. Rehepapp mõistis, et kõik on kaduv ja mingil hetkel ei jõua temagi oma kavalusega kõige vastu võidelda.
Ükskord tuleb aeg, mil kõige eest peab tasuma.
Armastusteema on Kivirähu teoses nagu helesinine unistus. Liina armunud kubjas Jaanusesse, kellele omakorda meeldib mõisapreili täiesti lootusetu
armukolmnurk. Lumemehest kratt süstis Jaanusesse lootusi armastusest, tekkis illusioon, mis lõpuks mehe tühjaks imes. Kõige enam kurvastas mind
kupja hoolimatus, kuna ta ei küsinud abi Vanakuradi vastu, kellelt oli saanud krati kolme veretilga eest. Jaanus jäigi nagu teistest sõltuvaks, nende
tegude süütuks ohvriks. Erinevalt ülejäänutest tegi ta krati õilsal eesmärgil ­ saada armastust. Üldse oli irooniline, et mõisakubjas, kes suure rõhujana
pidi tunduma, oli mitmeid kordi südamlikum kui külarahvas. Ometigi oli just tema see, kes minu arvates ebaõiglaselt suri.
Raamatu lõpp, kus sulane Jaan vägistab Luise, on jõhker ning paneb paraja süzeelise põntsu kogu loole. Tegevus ei jõudnudki ju kuhugile, vaid jäi
ikka sinna, et inimesed juhinduvad esmalt enda ihadest. Kõige tähtsam, et saaks ise ära elatud, seejuures hoolimata oma teguviiside mõjudele
teistele. Naiivse ja negatiivse laenguga