Rehepapp ja November võrdlus (0)

Raamatu ja filmi võrdlus Ma lugesin Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp” ja olen ka näinud selle romaani järgi tehtud filmi
„November”.   Mõlemad   on   väga   huvitavad   ja   erinevad   mitmete   asjade   poolest.  Ma   arvan,   et
mõlemal autoril on olnud loost oma nägemus ja soov, mida kõige enam lugejateni ja vaatajateni
tuua.
Andrus Kivirähki romaan ilmus 2000. aastal ja sellest sa väga populaarne raamat. Raamat jutustab
Eesti vanarahva elust, nende sekeldustest vanapagana ehk kuradiga, krattidest ja muust. Iga kord kui
mingi leping vanapaganaga sõlmitakse seatakse oma elu ohtu, väljaarvatud juhul kui oled väga
kaval ja kolme veretilga asemel annad vanapaganale ainult jõhvika mahla. Inimestel on kratid ,
kellele ütled näiteks et too potitäis putru ja ta toobki, see oli huvitav. Ma sain ise ettekujutada,
millised kratid väljanägid täpsemalt. Romaanis varastatakse üksteiselt ja mõisast. Igaüks seisab
iseenda eest, häda korral vaid aidatakse teineteist. Huvitav minu jaoks oli see, et erinevad haigused
nagu katk, halltõbi jne saavad võtta mingi kuju. Ühesõnaga tegemist on vanaaegse jutustusega, kus
nõiutakse, röövitakse, petetakse ja tehakse kõike mida üks vana Eesti rahvas kunagi tegi. 
Rainer   Sarneti   käe   all   valminud   film   „November”   ,   mis   esilinastus   aastal   2017.   Mina   käisin
vaatamas seda kinos ja film oli väga huvitav. Filmi värvid olid hallikat tooni ja see ei ole enam
tavaline. Kõik asjad tundusid tuttavad,  sest olin raamatut lugenud. See aitas ka filmi arusaamisele
kaasa. Ma arvan, et režissöör  tahtis filmis ka midagi teistmoodi teha. Film oli  võrreldes raamatuga
süngem ja tõsisem, aga samas seal oli naermiskohti. Näitlejad olid väga head ja film oli sarnane küll
raamatuga, aga samas oli palju erinevust ka. 
Esimesena jäi mulle silma, et „Rehepapis”  rõhutati eestlaste rumalust ja ahnust ning mõtlematust,
aga „Novembris”on esiplaanil pigem Liina armastuslugu.  Juba filmi esimene ja viimane stseen
annab mõista, et filmi tähtsamaiks tegelaseks on Liina. Alguses on näha hunti jalutamas kaugel
silmapiiril ja lõpus Liina lamab rohu peal. Raamat oli sündmuste poolest sisukam ning asju jäeti ka
filmist välja. Filmis näidati, kuidas Jaan seepi sööb, aga sellele järgnev kõhuvalu jäeti välja. Filmis
puudus ka Nõia- Ella surm, intsident külmkingaga ja Koera Kaarli võitlus halltõve ja viinakuradiga.
Sündmuste järjestus oli erinev, näiteks Liina viis filmis esialgu vastukaubaks sõrmuse ja alles siis
prossi, raamatus viis ta prossi koheselt Luisele kleidi vastukaubaks. Erinevus oli ka see, et filmis
Räägu Rein ja Hans käisid kratile hinge ostmas, aga raamatus oli Räägu Reinu asemel Oskar. Filmis
ei olnud mõningaid tegelasi. Sealt puudusid, näiteks aidamees Oskar ja Koera Kaarel. Filmis oli
Muna Oti asemel tegelane Rosalie. Filmis oli ta tegelastel erinevusi. Raamatus ei oska parun aimata
peaaegu   üldse,   et   tema   tagant   külarahvas   varastab.   Filmis   aga   mõisnik   teab   ja   näeb,   mida
külarahvas tema varaga teeb, aga ei sekkunud. Minu arvates raamatus on Jaan Koera Kaarli sulane,
filmis on Jaan aga Räägu Reinu sulane ja filmis ei rõhutatud Räägu Reinu tulihingelist vihkamist
mõisa  vastu nii  palju,  kui seda raamatus tehti.  Filmis olid  tegelastel  mõned  repliigid üksühele
raamatus olevate repliikidega. Minu arvates, kui Kaarel toob Luisele piruka, siis seal on täpselt
nagu raamatus.
Nii raamat ja ka film on väga huvitavad. Mulle need väga meeldisid ja jätsid hea mulje. Raamatu
lugemine aitab kindlasti filmi arusaamisele kaasa.  Soovitan kindlasti kõigil raamatut lugeda ja siis
ka film ära vaadata.