Referaat(kuraare) (0)

KURAARE
Referaat
Mis on kuraare?
Kuraare on mürk, mida Amazonase vihmametsade põliselanikud. Indiaanlased , kasutavad jahipidamiseks. Saaklooma halvamiseks kantakse mürk nooleotstele. Kuraare mõjukemikaal tubokurariin halvab lihased ja võib peatada hingamistegevuse, mis lõppeb surmaga. Kuraare on tänapäeva meditsiinis laialt kasutuses närvihaiguste ravis ja on üks anesteesia (narkoosi ) põhikomponente.
Nimed
Kuraare on samuti tuntud kui: Ampi, Woorari, woorali, Wourali, Wouralia, Ourare, Ourari, Urare, Urari, Uirary.
Kuraaret (populaarset alkaloidi) kasutatakse meditsiinis.
Ajalugu
Kuraaret kasutati ajalooliselt kui halvatus mürgina Lõuna-Ameerika põliselanike poolt. Saaki lasti noolte või ammunooltega, mis olid kastetud kuraaresse. Neid nooli kasutati vahest ka Euroopa maade avastajate vastu. See juhtis lämbumiseni (hingamisteede lihased jahiloomal olid võimetud kokku tõmbuma).Sõna kuraare tuleneb Kariibi keelsest sõnast wurari.
1596. aastal mainis Sir Walter Raleigh seda, et noolemürk tema raamatus „ Discovery of the Large, Rich, and Beautiful Empire of Guyana “, ei olnudki kuraare mida ta kirjeldas, kuigi see oli võimalik.
Aastal 1780 avastas Abbe Felix Fontana selle, et kuraare mõjub pigem skeleti lihastele kui närvidele ja südamele. 1800. aastal Alexander von Humboldt andis esimesena seletuse, kuidas Orinoco jõe põlisrahvad valmistasid taimedest toksiine.
Aastatel 1811- 1812 Sir Benjamin Collins Brody eksperimenteeris kuraarega. Ta oli esimene, kes näitas, et kuraare ei tapa loomi ja paranemine on täielik, kui loomale tehakse kunstlikku hingamist.
1825. aastal Charles Waterton kirjeldas klassikalist eksperimenti, kus ta hoidis emast eeslit elus, kellele oli manustatud kuraaret läbi kunstliku hingamise. Watertoni on tuntud samuti selle poolest, et ta tõi kuraare Euroopasse. Robert Hermann Schomburgk kes oli kogenud potaanik identifitseeris väädi kui ühe Strüknose perekonnast ja andis talle uue aksipteeritud nime – Strychnos toxifera.
George Harley avastas 1850. aastal, et kurare on väga effektiivne teetanuse ja strühniin mürgituse ravimisel . 1914. aastal Henry Hallett Dale kirjeldas atsetüülkoliini füsioloogilist mõju.
Peale 25. aastat näitas ta, et atsetüülkoliin on vastutav neuromuskulaarse ülekande eest, mille võib blokeerida kuraarega.
Kõige rohkem tuntud ja ajalooliselt kõige tähtsam toksiin (tänu tema meditsiinilisele rakendusele) on D-tubokurariin. See oli eraldatud toorravimist (kuraare muuseumi näidisest) 1935. aastal Harold King ´i poolt Londonis, kes töötas Sir Henry Dale´i laboratooriumis. Samuti pani ta paika tema keemilise struktuuri. Anestesioloogias kasutati seda 1940-tel aastatel kui lihaste lõdvestamiseks operatsioonil. Kuraared on aktiivsed – toksilised või lihast-lõdvestavad, sõltuvalt nende kasutamis vajadustest – ainult läbi süstimise või läbi mürgitautd noole torke . See on kahjutu suukaudu võttes kuna kuraare osakesed on liiga suured ja liiga tugevalt laetud, et läbida seedetoru ja imbuda verre. Selle tõttu pärimaalaste hõimud olid võimaelised ohutult sööma kuraarega mürgitatud saaki. Meditsiinis, kuraaret on asendatud kuraare sarnaste ainetege, nagu näiteks rokuroonium, millel on sarnane farmakodünaamiline profiil, kuid vähem kõrvalmõjusid.
Anesteesia – tuimestus, narkoos
Üksikud katsed kasutada kuraaret narkoosi ajal ulatub 1912 aastasse Arthur Lawen of
Leipzig ´i poolt, kuid kuraare tuli anesteesiaase läbi psühhiaatria. Aastal 1939 Abram Elting Bennett kastuas kuraaret, et parandada metrazoli mõju krambi ravis. Lihaste lõdvestajat on kasutatud kaasaegses anesteesias mitmetel põhjustel, nagu näiteks selleks, et pakkuda optimaalset liikumisvõimalusi ja lihtsustada hingetoru intubeerimist (...). Enne lihaste lõdvestajat, pidid arstid kasutama suurtes toosides anesteetikume, nagu näiteks eetrit , kloroformi või tsüklopropaani, et saavutada vajalikku tulmust. Sellistes suurtes kogustes anesteetikumide kasutamine võis kaasa tuua vanemate ja südame probleemidega patsientide surma. Amazonaze algset kuraaret uuriti esimest korda 1941. aastal Richard Evans Schultes´i poolt. Ta avastas, et erinevat tüüpi kuraared sisaldavad kuni 15 koostisainet ja aja jooksul identifitseeris ta rohkem kui 70 liiki, mis tootsid seda ravimit. Alates 1930-dest aastatest on seda kasutatud haiglates, kui lihaste lõdvestajat.
!942. aasta 23. jaanuaril löid Dr. Harold Griffith and Dr. Enid Johnson sünteetilise kuraare. Kuraaret ei kasutata enam operatsioonide ajal, sest on saadaval paremaid ravimeid.
Kasutatud materjalid
http://en.wikipedia.org/wiki/Curare
http://valor-tahetark.blogspot.com/2010/02/meditsiin-ehk-arstimise-kunst.html
http://forte.delfi.ee/news/teadus/surmav-murk-kuraare-voib-aidata-tubakasoltuvusest-vabaneda.d?id=43130853
http://www.discoveriesinmedicine.com/Com-En/Curare.html