Referaat ''Kuidas vanasti mängiti'' (0)

Meeleolusid, elamusi ja suhtumisi väljendas inimene kunstiliste vahendite abil. Selleks said ka mängud kui otsene elamuste ja rõõmu allikas, mis pani hetkeks unustama igapäevase elu raskused.
Mängude tekkimist pole õige ainult ühele tegurile taandada. Ühelt poolt valitseb mängu ja tööprotsesside vahel kindel seos ja paljud mängud ongi tööprotsesside imitatsioonid, teiselt poolt ühendab mäng paljusid inimesi ühisele tegevusele, kusjuures igal osavõtjal võimaldab oma võimeid ja oskusi näidata. Eraldi saab kõneleda meeste ja naiste või segamängudest. Paljud puht-meeste mängud baseeruvad jõu ja osavuse näitamisel.
Eraldi on vaja kõneleda laste mängudest laulude ja mänguasjadega, mida saab veel eale, eri paikkondaldele ja osavõtjate hulgale vastavalt liigutada.
Mäng sisaldab varasemal arenemistasemel maagilisi taotlusi. Harilikult pärineb mängude aine igapäevasest elust, perekondlikust ringist, kodusest tööst ja tegevustest, ühiskondlikest suhetest (''Kapsamäng'', ''Kull püüab kanu '', ''Naerivaras''). Sündmus areneb dialoogis koos tegevuse ja lauluga.
Rahvadraama Eesti rahvaluues otseselt puudub, aga kombestikus ja mängudes esinevad vahel kõik draama iseloomulikud tunnused- tegevus, konflikt, dialoog, kondenseeritus ning koondumine ühe tegevuse ümber, kostümeering, koguni lavapilt. Tegevuse eraldatus vaatajaskonnast põhimõtteliselt puudub, sest koosolijaist igaüks võib mängust osa võtta, aga tegelikult kujunes ka eraldatud vaatajaskond, kes järgmise mängu puhul võis juba tegelane saada.
Mängiti peamiselt talvel, välistöödest vabamal ajal küla noorte kooskäimisel, mis enamasti olid seotud ühise töötegemisega, naguon Kihnu ülaljõstmised, Puhja kildsann, Alutaguse subrikud või Lääne- Eesti mängutoad. Viimased keelati küll 17 sajandil põhjendusega, et seal esinevat ebamoraalsust noorte omavahelises suhtlemises. Nii mõisa- kui talutalgud on tuttavad juba keskajal, ka lõppesid talgud lõbutsemisega. Mängiti jaanitule, Muhus ja Matsalu lahe ääres leedutule juures (2.juulil).
Mängudega seostuvad tihedasti kiiged. Ka tundub kiigekombestik vana. Kiigelõbustused algasid varakevadel, seostati lihavõttepühadel kanamunade värvimise ja vahetamisega. Kiigepaigaks valiti sobiv lage plats küla ligidal, kus võimaldus mängida. Nagu kõigil on vaenlasi , oli ka mängudel vaenlasi, need olid vaimulikud ja vagatsejad.
Kuna mänguasju polnud poest saada, tegid lapsed endale ise neid. Väikestele tegid mänguasju suuremad õed, emad või vanaemad , puust nukke tegid vennad, isad või vanaisad. Nukul oli tavaliselt puust pea ja riidest keha. Käed- jalad tehti eraldi ja pärast õmmeldi keha külge. Silmad ja suud joonistati nukule pliiatsiga või tikiti, juusteks kõlbasid lina või takutuust. Need tulid isegi ilusamad kui poenukud, kuna need olid ise tehtud, ja armastusega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tänapäeval on palju lihtsam saada endal mänguasju ning rohkem mänge mida mängida. Aga kui küsida inimestelt, siis nemad on rahul enda lapsepõlve mängude ja mänguasjadega.
(pilt on illustreerival eesmärgil)
Kasutatud materjalid:
raamat ''Eesti rahvaluule ''
mu isa jutustas oma lapsepõlve mängudest
http://www.google.ee/imgres?q=vanaaja+m%C3%A4ngud&um=1&hl=et&biw=1366&bih=643&tbm=isch&tbnid=2p-WiZ8FYSOzMM:&imgrefurl=http://www.velise.ee/saurus/index.php%3Fid%3D7942&docid=bd0lP20z-Y_dXM&w=640&h=480&ei=nvGVTtSVGcnQsgaHn-HiBQ&zoom=1&iact=hc&vpx=462&vpy=152&dur=562&hovh=194&hovw=259&tx=176&ty=78&page=1&tbnh=139&tbnw=181&start=0&ndsp=20&ved=1t:429,r:2,s:0
Sõnad ja nende tähendused:
imitatsioon - jäljendused, järeletehtud
baseeruma- millelegi põhinema või tuginema